ТОП просматриваемых книг сайта:
Selgelt nägija. Silja Vaher
Читать онлайн.Название Selgelt nägija
Год выпуска 0
isbn 9789949685837
Автор произведения Silja Vaher
Жанр Контркультура
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ja kui ma mõtlen nüüd oma laste lapsepõlvele, siis tulevad mul taas pisarad silma. Miks ei anta meile ellu astudes kaasa tarkuseraamatut, kus on kirjas olemas kõik, mida vajad? Mida teha, kui oled jäänud ihuüksi siia maailma, kaasas neli väikest last? Kui pole enam kedagi, kelle poole sirutada käsi ja paluda:
“Aita!”
Kui pole raha, et osta lastele süüa… Siis jääbki vaid üks rada, mida mööda edasi minna. Mina läksin seda rada ja andsin lapsed lastekodusse, et neil oleks seljas soe riie ja kõht täis sooja toitu. Teadsin, kui alla ma olin langenud. Aga oma südames lootsin kindlasti, et näen varsti oma lapsi jälle ja toon nad koju tagasi. Ja ma pidasin oma lubadust. Lapsed said koju tagasi. Aga mälestused sellest ajast ei kustu iialgi. Ja kindlasti mõjutab see ka nende igapäevast elu. Kõik oleneb sellest, kuidas keegi suudab mineviku asjadega leppida. Kes teeb möödunuga rahu ja läheb oma eluga edasi. Mõni aga lohistab minevikku järele nagu armsaks saanud kaisutekki ja ei püüagi midagi paremaks teha. Ta lihtsalt läheb vooluga kaasa, lastes end kas leebelt kiigutada või saada räsitud elutormidest.
Kõige paremaks õpetajaks on alati elukool. Mitte kunagi ei anna sama tulemust ei sinu mälestused oma elust, ega vanemate õpetussõnad lastele. Ainult ise kogetud eluraskused karastavad ja sunnivad pead tõstma, mitte aga abitult edasi roomama. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja see ütelus ei ole mitte vale. Mul on heameel, kui mu lastel läheb hästi ja ma olen kurb, kui neil on raskused. Ometi peavad nad ise hakkama saama, sest tules karastub teras ja nii on ka meie eludega. Oleks siis, et inimene õpiks kord juba tehtud vigadest. Aga ei, ikka veetakse järele juba igast otsast krigisevat ja katkist vankrit, mida keegi enam parandada ei taha.
Raha, ainult raha, võib vahel olla pereelus see kõige kurja juur. Kui sa oled ikka harjunud elama luksuslikult ja siis äkki on rahakraanid kinni ja tuleb hakkama saada väiksemate summadega, ongi suur tüli käes. Ja mis te arvate, kes on süüdi? Ikka mees, kes ei taha ja kes ei suuda oma pere eest hoolt kanda. Aga iseennast me ei näe. Et võiks kuskilt kokku hoida. Igalt poolt annab ju seda teha, elektri, riiete pealt… Ei ole vaja lastele viimase peal firmarõivad, et koolis teistega võrdne olla. Sellise, ausalt öeldes, suure poputamise tasuks saab nii mõnigi ema oma lapse käest veel peatäie sõimata. Ja seda suure rahvahulga ees, kui julgeb last keelata või korrale kutsuda üle mõistuse käivate nõudmiste puhul.
Ega polegi meile antud retsepti, kuidas täpselt peame oma lapsi kasvatama. Tänapäeval ongi laste kasvatamine eriliselt raskeks tehtud. Lastele on antud kõik õigused. Nad võivad minna ja kaevata, kui vanemad neid kasvõi juustest veidikenegi tutistavad. See on ju lapse ahistamine ja see on meil keelatud. Ei olnud minu ajal sellist seadust ja laps sai karistada, kui tegi, mida ei tohtinud ja millest ka ise teadlik oli. Sai vahel sekka kaseurvaplaastrit ehk triibulised taguotsale. Ja see mõjus! Naljalt teist korda sama asja enam tegema ei mindud. Mis on aga nüüd? Paljukest saavad meie linnalapsed väljas olla? Ikka on nina nutitelefonis või sülearvutis kinni ja ülejäänud maailma tema jaoks enam ei eksisteeri. Ja see vabakasvatus! Mida head on see meie lastele andnud, seda näeme ja loeme igapäev meediast. Näiteks, kuidas pekstakse läbi üks tubli pereisa oma väikese poja silme all. Mees läks lihtsalt keelama poistekampa, kes olid prügikonteineri kummuli keeranud.
Aga ei ole mina ammugi mingi nõuandja. Ainult elukogemused ja aastate pikkused vaatlused lasevad siin oma arvamust avaldada. Ajal, kui minu lapsed olid veel väikesed, oli põhiline, et seljas oleks puhas riie ja kõht täis. Õnneks said lapsed õppida kodukoha külakoolis, kus riietega erilisi probleeme ei tulnud. Tänapäeval on raskem, aga ka siin peab olema piir. Ei tohi anda järele lapse tujudele.
Aeg puudutab tõde. Nii ta kipub olema küll. Minevik tuleb meie juurde tagasi. Roomab sisse igast praost, mille oled jätnud sulgemata oma sees. Kahjuks on inimese elu selliselt seatud, et me ei saa raputada maha olnut, vaid püüame kõike unustada. Aga tundub, et see on vale. Olen hakanud taastama oma mälupilte minevikust. Mõttes olen läbi käinud uuesti tee, mida tookord kõndisin. Miks mõni inimene pöördub ikka ja jälle tagasi oma minevikku, teine aga mitte kunagi? Aga sellepärast, et meile on jäänud minevikus lõpetamata asjad, millele tahaksime nüüd punkti panna. Kas aga saame seda teha? Kas on võimalik kustutada kõike nii, nagu kustutab vihikust oma valesti tehtud arvutuse esimese klassi õpilane? Kahjuks mitte.
Mõtlen, kust saati juba hakkasin ma elama valesti? Mida oleksin saanud teha teisiti? Kas siis, kui läksin ära linnast maale elama? Oma korterisse. Veel oli kõik õige. Käisin mitmel kohal tööl ja teenisin raha, et elada. Kohtusin mehega, keda arvasin armastavat. Aga mis on üldse armastus? Mesikeelne jutt? Seks, mis just meestele peamine ja naine lollike usub, et mees on temasse armunud? Me ju teame, et naised armastavad kõrvadega, mehed aga… Kes teab? Ma ei tea, kas mul vedas tookord, kahekümneaastase noore naisena, et sain mehele, kellega olin koos üle seitsmeteistkümne aasta? Kas mul vedas, et õppisin koos mehega lugu pidama vägijookidest? Kas mul vedas, kui sain mehe käest peksa nii, et ribid purunesid? Muidugi mitte. Olin liialt nõrk, et astuda mehele vastu. Liiga usaldav ja sõltuv oma abikaasast ja laste isast. Selle tasuks aga olid pidevad peksmisjäljed kehal ja sageli potisinised silmad. Tehes läbi karmi elukooli, ekslemised üksinduses, kus polnud kõrval toetavat õlga, sain ma tugevamaks. Ometi oli minu sees pidevalt pulbitsemas üksainumas soov. Leida lähedane inimene. Mees, sõber ja abikaasa, kes seda kõike koos oleks. Kes oskaks hoida, armastada ja jääda.
Kui kohtusin Oleviga, oma teise mehega, siis lootsingi, et olen leidnud endale mõttekaaslase, kodulooja ja sõbra, kellel on tugev õlg, kuhu toetuda. Jälle möödus seitseteist aastat kooselu. Seekord viis surm mehe minu kõrvalt. Aga see ei olnud ka elu, mida ma oleksin soovinud. Kes on süüdi? Meie mõlemad, kes me tegelikult ei olnud valmis kooseluks. Tegime palju vigu. Olime me ju mõlemad alles läinud lahku endistest kaaslastest. Takkajärgi mõeldes oli see pimeduses kobamine, juhuslik kohtumine ja hädaabinõu. Hiljem lihtsalt koos kulgemine igapäevast harjunud rada mööda.
Peale teise mehe surma ei teadnud ma veel, et kümne aasta pärast kohtun ma inimesega, kellest saab minu sõber ja elukaaslane. Kellele saab alati loota, nii heas, kui ka halvas. Vahepealne aeg aga andis mulle teadmise, et suudan ka omil jalgadel seista, kuid igatsust armastuse järgi ma üksinda täita ei suuda. Selle jaoks peab olema teine inimene. Inimene, keda saab usaldada. Kellele võib oma muresid kurta ja tema sinule. See aeg oli veel ees!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.