LITMIR.BIZ

      Läheneb öö. Talvel tuleb ta nii kiiresti. Evale tundub, nagu oleks juba mitu kuud ainult öö ja öö. Ja talv. Lõputu talv, lõputud lumehanged, pakane, hämarus, külm, tuul, lõputu nälg. Külm tungib läbi ta riiete otse südamesse, luude ja ajuni välja. Eval hakkab pea jälle ringi käima – see on näljast, ta pole ammu midagi söönud. Kui ka tekib mingi palake – annab kõik lastele. Maailm kõigub, hetkeks ujub silme ees pimedus, kuid tema iialgi alistumatu sõbratar Marta haarab tal küünarnukist: püsi püsti, ütleb ta, püsi püsti, Eva, hoia lapsi meeles. Evale ei pea seda meenutama, ainult lastest ta mõtlebki – Monikast, Renatest, hellikust Helmutist, kes on nii õrn, ent nõrk, haiglane laps, hoopis teistsugune kui Heinz. Kus ta praegu on, mu Heinz, mu poiss, ta sõitis rongiga Leetu ja teda pole juba peaaegu nädal – kas ta on elus, kas ta on terve, mida ta sööb, kas tal on koht, kus peavarju saada.

      Inimesed seisavad liikumatult, tuulest ja külmast kühmus, pressivad üksteisele lähemale nagu lambad – tumedad siluetid aina tumenevas õhtusinas, hääbuva päeva pihtide vahel. Eva toetub Marta vastu, tal on hea tunda, et keegi tema kõrval on tugevam ja vastupidavam – Marta teab alati väljapääsu mis tahes olukorrast. Eva mõtleb, et pole kordagi näinud sõbratari nutmas. Isegi praegu, kui kõik päevad on üks suur, lõputu päev täis kaotusi, üks suur avatud haud. Ei, Marta ei nutnud kunagi, ta usub elusse, ta on ka praegu tugi ja varjupaik kõike kartva, kergelt ehmuva Eva jaoks – oh Marta, Marta, kui hea, et sa oled kõrval, kui hea, et oled lähedal, ma ei saa sulle seda öelda, seda pole võimalik sõnadesse panna. Kui praegu kaoks ka Marta, kaotaks maailm igasugused koordinaadid, kuigi juba praegu on ta rohkem vormitu mass kui maailm, tundub Evale.

      Lõpuks ilmuvad sõdurid – kaks noorukit, küllap kaheksateistaastased, kuid karmid –, tõsiselt pingutades veavad nad suurt toidujäätmete katelt: kõige rohkem on seal kartulikoori, nii pikisilmi oodatud koori. Inimesed – vanurid, lapsed, naised, nende hulgas ka Eva ja Marta – ärkavad otsekui uuesti ellu, silmad löövad särama, kõik lähenevad, kõik on nälginud, ootamisest väsinud, külmunud, mingitesse räbalatesse mässitud, kõik tulevad lähemale, aga nad teavad, et tuleb oodata käsklust, tuleb oodata luba. Sõdurpoisid hõikavad midagi vene keeles, aga Eva ei oska seda keelt, ta teab vaid aitäh ja head aega, nüüd õppis veel ütlema leib ja kartulid. Aga sõdurpoisid ei ütle leib ega ütle aitäh, nad karjuvad, kus te ronite, värdjad, kus te ronite, fašistid, kaduge minema, saate vastu vahtimist, ärge ronige selga, ärge ronige selga. Kuigi keegi ei ronigi selga, kõik roomavad vaid tahtmatult lähemale, igaüks on valmis haarama oma osa, aga see osa on täpselt selline, millise suudad krabada. Eva läheneb koos teistega sõduritele ja katlale täis söögijäätmeid ja koori. Hetkeks näib, et ruum kõverdub, inimeste käed ja näod kaotavad piirjooned, kõik valgub laiali ja tõmbub siis kokku, kõik venib imelikult nagu aegluubis. Sõdurid valavad katla sisu otse maha, otse siia, sõdurisöökla tagahoovi, varem oli siin kõrts, aga nüüd söökla. Täna viskavad nad palju ära, niimoodi ei vea mitte iga kord, eriti veel õhtul.

      Sõdurpoiss käratab saksa keeli, mõnitades, palun, laske hea maitsta, härrased fašistid. Saksa keeles ütleb ta ainult palun, kõik muu ütleb vene keeles, aga ükskõik mida ta ka ei ütleks, neile nälginud, näljastele ja külmunud inimestele see enam ei loe. Nad sööstavad koorte juurde, haaravad söögijäänuste järele ja topivad neid kaasavõetud riidest kottidesse, mingi vanaeit hakkab kriiskama, see on minu, see on minu, mina tahan ka elada, ta kukub, keegi komistab, astub ta käe peale, eit karjub. Eva satub segadusse, peatub hetkeks, ehk pooleks sekundiks, sest äkki näeb kõrvalt end nagu ussikest jäänustes tuhnimas, kuid selle pildi pühib kohe ära Marta hääl: hoia lapsi meeles. Aga vahest pole see üldse Marta, vahest on see ta ise – Eva, vahest ütleb seda tema enda hääl, hoia lapsi meeles, tema sisemine, ema hääl. Otsekui kiskja krabab, rebib, tirib ja topib ta riidekotti jäätunud kartulikoori. Küllap ka nutab. Aga ehk on need vaid mõned külmast ja tuulest välja pressitud maitsetud pisarad?

      No on ikka sead, igasuguse inimlikkuse täielikult minetanud, ütleb sõdur vene keeles, kopsab siis naisterahva suitsupitsi hoone nurga vastu ja raputab sellest välja tubakajäänused.