LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Kuni föderaalabini. Te ju teate, kuidas see käis. Washington ei saanud lubada, et suur osa Lõunast muutuks arengumaaks, nii et sinna pumbati pisut raha. Tegelikult päris palju raha. Kas te pole tähele pannud, et inimesed, kes kurdavad valjult kitsi valitsuse üle, näikse alati elavat suurimaid subsiidiume saavates osariikides? Päriselt kitsi valitsus oleks lasknud neil välja surra.”

      Ma küsisin: „Ja mis see Carter Crossing siis endale sai?”

      Garber vastas: „Carter Crossing sai endale Fort Kelhami nimelise sõjaväebaasi.”

      „Nii,” sõnasin ma. „Ma olen Kelhamist kuulnud. Ehkki ma pole eales teadnud, kus see asub.”

      „Kunagi oli see väga suur baas,” lausus Garber. „Minu meelest hakati seda rajama 1950. aastal. See oleks võinud kujuneda sama suureks kui Ford Hood, kuid siis taibati, et temast pole eriti kasu, sest ta asub I-55-st liiga kaugel idas ja I-65-st liiga kaugel läänes. Ainuüksi sinna jõudmiseks tulnuks väikestel maanteedel maha sõita pikk maa. Või on siis Texase poliitikutel valjem hääl kui Mississippi omadel. Nii või naa, Hood pälvis peatähelepanu ja Kelham lihtsalt vireles. Kuni Vietnami sõja lõpuni vedas omadega kuidagi välja, aga siis muudeti see reindžerite¹ väljaõppekeskuseks. Ja on seda siiani.”

      „Mina arvasin, et reindžereid õpetatakse välja Fort Benningis.”

      „75. rügement saadab oma parimad mehed mõneks ajaks Kelhami. Nende kahe vahemaa on väike. Minu meelest on põhjuseks sealne maastik.”

      „75. on erioperatsioonide rügement.”

      „Nii nad räägivad.”

      „Kas seal treenitakse piisavat hulka erioperatsioonide reindžereid, et linn elus püsiks?”

      „Peaaegu,” vastas Garber. „See linn pole väga suur.”

      „Ja mida siis arvatakse?” küsisin ma. „Et Janice May Chapmani tappis keegi reindžeritest?”

      „Ma kahtlen selles,” kostis Garber. „Pigem on siin mängus mõni kohalik Künka-Billy.”²

      „Kas Mississippis on siis selliseid? Minu meelest pole seal õigeid künkaidki.”

      „Siis mõni Võsa-Billy. Puid on seal küll palju.”

      „Ükskõik, aga miks me sellest üldse räägime?”

      Nüüd tõusis Garber püsti, tuli oma kirjutuslaua tagant välja, sammus ukse juurde ja sulges selle. Ta oli minust mõistagi vanem ja lühemat kasvu, kuid sama kerekas. Ja ta oli mures. Seda, et ta ukse kinni paneb, juhtus üldiselt harva, ja veel harvem juhtus seda, et ta suutis viie minuti jooksul hoiduda mõnest valesti tsiteeritud manitsusest või aforismist või hüüdlausest, mille eesmärk oli võtta meeldejäävalt kokku seda, mida ta tahtis öelda. Garber sammus tagasi laua juurde, võttis toolipõhja sisisedes uuesti istet ja küsis siis: „Kas olete kunagi kuulnud kohast nimega Kosovo?”

      „See on Balkanil,” vastasin ma. „Nagu ka Serbia ja Horvaatia.”

      „Seal läheb varsti sõjaks. Ja meie üritame ilmselt seda sõda peatada. Tõenäoliselt meil see ei õnnestu ja selle asemel pommitame lõpuks ühe või teise poole lihtsalt sodiks.”

      „Hüva,” vastasin ma. „Alati on hea, kui on varuks ka plaan B.”

      „See serblaste ja horvaatide värk oli täielik košmaar. Nagu Rwanda. Täielik läbikukkumine. Jumala pärast, praegu on ju kahekümnes sajand.”

      „Minu meelest sobib see suurepäraselt kahekümnenda sajandiga.”

      „Praegu peaksid olema teised ajad.”

      „Oodake, kuni algab kahekümne esimene sajand. Muud ma ei oska öelda.”

      „Me ei kavatse midagi oodata. Me üritame selle Kosovo asja kohe korda ajada.”

      „Noh, sel juhul edu teile. Ärge mind appi oodake. Mina olen kõigest politseinik.”

      „Meil on seal juba oma inimesed. Teate küll, lähevad ja tulevad aeg-ajalt.”

      „Kes need on?” küsisin ma.

      „Rahuvalvajad,” vastas Garber.

      „Mida, kas ÜRO omad?”

      „Mitte päris, ainult meie mehed.”

      „Seda ma ei teadnudki.”

      „Te ei tea sellepärast, et keegi ei peagi teadma.”

      „Ja kui kaua see juba nii on?”

      „Terve aasta.”

      Ma küsisin: „Me viime aasta vältel salaja Balkanile maavägesid?”

      „See pole teab mis suur asi,” vastas Garber. „Osalt tehakse seda luure eesmärgil. Et olla valmis, kui hiljem midagi juhtub. Aga valdavalt on meie eesmärk olukord maha rahustada. Seal on väga palju omavahel vaenutsevaid rühmitusi. Ja kui küsitakse, siis saame alati öelda, et vastaspool kutsus meid. Nii jääb kõigile mulje, et me toetame kedagi teist. See mõjub heidutusena.”

      Ma küsisin: „Ja kelle me sinna saatsime?”

      „Reindžerid,” vastas Garber.

      *

      Ta rääkis mulle, et Fort Kelham toimib endiselt reindžerite treeningukeskusena, kuid lisaks hoitakse seal kaht juba väljaõppinud reindžerite täiskompaniid, mis on moodustatud hoolikalt valitud meestest 75. rügemendi koosseisust; need on tähistatud vastavalt kompaniidena Alfa ja Bravo ning nad saadeti roteeruvate üksustena salaja Kosovosse, kumbki üheks kuuks korraga. Asjaolu, et Fort Kelham asub suhteliselt kõrvalises kohas, muutis selle salajaste operatsioonide jaoks ideaalseks baasiks. Mitte et meil oleks vaja midagi varjata, lisas Garber. Selle asjaga oli seotud väga vähe inimesi ja eelkõige oli tegu üllastest eesmärkidest lähtuva humanitaarmissiooniga. Aga Washington on Washington ja parem jäägu mõni asi välja ütlemata.

      „Kas Carter Crossingis on politseijaoskond?” küsisin ma.

      „Jah, on küll,” vastas Garber.

      „Las ma siis arutlen natuke. Nende mõrvajuurdlus on ummikusse jooksnud, niisiis õngitsevad nad huupi. Nende sooviks on saada keegi Fort Kelhami personalist kahtlusaluste ringi.

      „Jah, nii see on,” kostis Garber.

      „Kaasa arvatud mõni Alfa või Bravo reindžer.”

      Garber ütles: „Jah.”

      „Nad tahavad neile igasugu küsimusi esitada.”

      „Jah.”

      „Aga meie ei saa lubada, et nad esitavad ükskõik kellele suvalisi küsimusi, sest me peame kõiki neid salajasi minemisi ja tulemisi varjama.”

      „Täpselt.”

      „Kas nad on jõudnud mõne arvatava motiivini?”

      Ma lootsin, et Garber vastab sellele küsimusele eitavalt, aga tema ütles hoopis: „On üks kaudne kokkulangevus.”

      „Kaudne?” küsisin ma.

      Garber jätkas: „Ajastus on halb. Janice May Chapman tapeti kolm päeva pärast seda, kui Bravo kompanii pärast oma viimast rotatsiooni Kosovost tagasi jõudis. Nad tulevad otselennuga. Fort Kelhamis on stardi- ja maandumisrada. Ma rääkisin teile, see on suur baas. Saladuse hoidmise huvides maanduvad nad pimedas. Seejärel veedab tagasi tulnud kompanii kaks esimest päeva kasarmus luku taga ja annab oma tegevusest aru.”

      „Ja siis?”

      „Ja kolmandal päeval antakse tagasi tulnud kompaniile nädal aega puhkust.”

      „Ja kõik selle sõdurid lähevad

Скачать книгу