LITMIR.BIZ

      Umbes kuu aega enne seda, kui hakkasin seda raamatut kirjutama, avastasin Bali saarel enda jaoks jälle varahommikud. Otsustasin loobuda oma mugavast unetsoonist ja ärkasin iga päev kell kuus. Sõitsin rolleriga salaranda jõe äärde, kus ujusin külmas ja värskes mägijões, närisin kuivatatud kakaoube, mis andsid piisavalt energiat, ja sain palju uusi ideid lihtsalt loodust ning imeilusaid riisipõlde vaadates.

      Kirjutasin seal jõe ääres ka mitu uut laulu, millest üks on siin.

      Mangustiinid ei olegi ahvid

      mulle meeldib magada kaua aga hommikud meeldivad rohkemgi veel vanaisa pikutab hauas nii nagu ta ütles mullas laiselda jõuab ta veel inimene on imelik isend ta ise on ilus kuid usub et kole pole raha ja aega ja armu nii ongi ta kõik see mida tal pole ärka ja ärkvel ka uinu ärka ja ärkvel ka ärka märka kui usud nii ongi märka, valgus tunneli lõpus ei tähenda lähenevat rongi mangustiinid ei olegi ahvid ma sõin neid just ära mitukend tükki kui sa koguaeg kodumaal sahmid ei näe sa kui jumal teeb jõeääres kükki Eckhart Tollel on sallidest savi kuid alati laenaks sulle ta salli hullumeelsusest terveks end ravi ja millal sa tegid viimati kukerpalli? Ja millal sa viimati südamest nutsid? Ja millal sa vaatasid päikesetõusu? Ja millal sa viisid pruudile lilli? Ja millal sa korjasid suvilast tilli? Ja millal said aru et sa polegi üksi? Ja millal sa naersid et piss püksis? Ah eelmises elus võib-olla. mulle meeldib kiiresti sõita aga autoga saab ju kiiresti niigi nii lihtne on olla kui võita aga lihtsalt olla on võitmatu olla jaanuar 2012, Bali saar, Indoneesia