LITMIR.BIZ

      Kas oled kohanud vanu koolivendi või õdesid viis, kümme või kakskümmend aastat pärast kooli lõpetamist ja Sulle tundub, et nad pole palju muutunud? On erandeid, aga üldiselt paistab, et nad teevad umbes sama tööd, neil on samad sõbrad, nad räägivad samu jutte ja nad elavad seda sama päeva juba aastaid nagu kurikuulsas filmis „Groundhog Day” („Lõputu küünlapäev”).

      Niimoodi ühes päevas üksluiselt elada ei ole vale, sest miski siin ilmas ei ole vale, aga ma küsin, millal Sa tegid viimati kukerpalli? Millal viisid pruudile lilli? Millal tegid midagi, mida Sa pole varem teinud? Millal rändasid võõral maal? Millal avastasid endas midagi täiesti uut? Millal tegid viimati midagi, mida kardad? Millal käisid vanaemal külas? Kas tunned igal aastal, et oled täielikult muutunud ja tohutult arenenud? Kas näed, et sinu suhted lähedastega on oluliselt harmoonilisemaks läinud? Kas ärkad igal hommikul mõttega, mida saaksid täna veel paremini teha?

      Sohval istudes – ja veel teleka foonil – need küsimused naljalt pähe ei tule, aga kui imekombel siiski tulevad, on hästi. Siis on aeg hakata elama, las sohva mediteerib pisut üksi.

       Diivanivõõrutusravi Beneficio kogukonnas

       2004. aastal läksin Erasmuse fondi stipendiumiga pooleks aastaks Barcelonasse õppima. See oli minu esimene pikem reis ja päris hirmus, sest miski polnud nii turvaline ja mõnus nagu minu kodune voodi ja sõbrad. Igatsesin isegi eesti toite ja lõhnu. Elasime kaks kuud „Baari” Kristjaniga kahekesi neljaruutmeetrises toas, mis ei vastanud kaugeltki minu mugavustingimustele, ning naaberkorteris norskas mees regulaarselt läbi seina. Kuna peagi selgus, et Erasmuse toetusega õppimise asemel eksisteeris valdavalt välistudengite fenomen – Erasmuse rahade eest pidutsemine ja joomine –, otsustasin teha ruttu oma ainepunktid ära ning minna hoopis reisima ehk visata end veel suuremasse ebaturvalisusse. Siht oli Maroko, kuid elu viis mind Beneficio kogukonda Granada linna lähedal.

       Imeilusas mägiorgude rägastikus elas püsivalt umbes sada inimest ja teine sada olid minusugused rändurid, kes Beneficios veetsid nädala või paar kuud. Minu ja paljude teiste jaoks oli ja on endiselt Beneficio reaalne paradiis, mets täis imeilusat loodust, koski, ojasid, jõgesid – ja kogukond täis mitmekümneid geniaalseid muusikuid, kunstnikke, naeratavaid süsteemist vabu inimesi, kes kasvatavad ise oma toidu, korraldavad tasuta õhtusööke ja võimsaid muusikajämme ning ühislaulmisi igal õhtul suures indiaanitelgis.

      Õppisin usinalt kitarrimängu mitmetelt imelistelt muusikutelt ning ehitasin endale oja äärde onni. Minu lähedal pesitses Marco, kes elas oma viie lapsega suures onnis, mängis prantsuskeelset reggae’t, andis kohalikus külas kontserte ja kasvatas tagaaias kanepit. Õppisin temalt palju rütme, minust jooksis loominguna läbi Beneficio „La-La-La”-laul, mis sai kuulsaks juba õhtustel jämmidel, kus mitukümmend inimest laulsid „La-la-la” teadmata, et sellest saab mõne aasta pärast üks Indigolaste ansambli kõige populaarsemaid laule. Tassisime sõbraga ühest mahajäetud majast enda lõkkeplatsile kaks kiiktooli ja olime tehtud mehed, sest need olid selle metsa ainukesed, milles lebotades sai õhtuti kitarri mängida. Korra nädalas käisin matkakotiga apelsiniraksus ja tegin hommikusöögiks iga päev värsket mahla. Olin peenike nagu Jeesus ja ärkasin igal hommikul jääkülma kose all mägiorus, kuhu ei jõudnud mitte ükski telefoni- ega muu signaal ning see andis ajule rohkem ruumi lihtsalt olla. Esimest korda elus olin tõeliselt õnnelik.

       Kohtusin paljude inimestega, kes olid tulnud paarinädalasele reisile ning Beneficiosse jõudes jäänud sinna mitmeks kuuks või isegi aastateks, ja ka minul tekkis tunne, et äkki ma jäängi siia metsa elama. Appi! Mul tekkis tõepoolest selline tunne, et ei pea kunagi Eestisse tagasi minema, kui ma ei taha. See polegi eluohtlik! Ma võin jätta kõik ja elada sellist elu, nagu mulle meeldib! Siis toimus minus midagi erakordset, ma tundsin, kuidas kõik köidikud, nöörid, konksud ja igatsus, mis olid sidunud mind Eesti, perekonna, vanade mustritega, lõigati läbi ja minu elu sai uue kvaliteedi. Elasin selles tundes vähemalt ligi kuu aega ja selle sama rahu tundega ka lahkusin, sest ühel päeval tundus, et nüüd on aeg minna.

       Sellest ajast peale tean ma vähemalt ühte võimsat hirmudest vabanemise tehnikat, mis kindlasti töötab ja mille mõju kunagi ei taandu. Ütlen sõpradele: „Minge reisima ja tulge tagasi alles siis, kui tagasi ei PEA tulema. Mitte siis, kui keegi tahab, et te tuleksite. Mitte selle pärast, et Eesti igatsus on väga suur. Ka mitte selle pärast, et raha saab otsa, sest raha on võimalik alati jooksvalt luua. See kõik möödub ja tagasi on parim tulla siis, kui saad tulla sisemise rahuga. Tulla siis, kui see kõik, mis muidu tagasi turvalisusse kiskus, on lahtunud ja Sa tunned end tervikuna, sõltumatuna. Kogemata ise sellise harjutuse läbi teinuna tunnen ma end igal pool vabana ja võin sõita omal valikul ükskõik millisesse maailma otsa, tundmata igatsust, sest ma tean, et Eesti on alati minu kodu ja ta on alati seal kusagil olemas. Ka sõbrad on olemas. Ka pere on olemas.”

       Loo moraal: minu tõeline kodu on seal, kus on minu süda, ja see

Скачать книгу