LITMIR.BIZ

      Asetasin isa ravimeid õigete päevade ja õigete kellaaegade juurde, kui märkasin, et köögikardinatele joonistuvad ebasümmeetrilised varjud. Lillelise kardinariide tagant piilusid kaks tühja viinapudelit. Isa võttis mitut kesknärvisüsteemile mõjuvat ravimit ja ma teadsin kahjuks liigagi hästi, milleni viina ja kõnealuste ravimite koosmõju võib viia.

      Läksin elutoa uksele, pudelid käes. Isa põrnitses arvutiekraani, ärtud ja potid olid kenasti reas, ta ümises omaette.

      „Ma olen saja euroga võidus. Kas sa soovitad kolmed alles jätta või riskida?“

      „Isa.“

      „Mis sa arvad, Amanda? Sina oled ju alati olnud meie pere kaardihai.“

      „Mul on sulle üks jutt.“

      Isa mühatas pettunult nagu väike laps, kellel ema käsib lõbusa mängu lõpetada. Ta pöördus minu poole.

      „Ma ei saa sind aidata, kui sa isegi ei püüa end parandada.“

      „Ära nüüd hakka ... Ma saan üksi väga hästi hakkama. Ma ei vaja sinu nõuandeid.“

      Tundsin justkui poomistunnet kaelas.

      „Kas sa tulid siia ainult selleks, et mind kritiseerida? Kas sa sellepärast käidki siin? Et sa saaksid minu elu korraldada?“

      „Kas sa üldse saad aru, kui isekas sa oled?“

      „Keegi ei käsi sul siia tulla. Seal on uks.“

      Vaikisime ja vahtisime teineteist nagu võõrad. Kui suureks võib kasvada vahemaa, kui paksuks võib muutuda õhk? Tundsin isa näojoonte iga viimast kui kurdu, tundsin tema iga ilmet, iga aastarõngast tema silmade ja suu ümber, tema hääletoone ja masendunud ohkeid. Oskasin oma südame selle kõige ees kõvaks teha, aga tegelikult oleksin tahtnud, et isa mind lihtsalt kallistaks ja ütleks, et mul on täiesti õigus ja ta mõistab ning on uhke, et tal on selline tütar nagu mina.

      „Olgu peale. Ole siis üksi, kui tahad,“ ütlesin ja, käed vihast värisemas, panin pudelid isa ette lauale klaviatuuri kõrvale. Lahkudes tõmbasin enda järel ukse pauguga kinni.