LITMIR.BIZ

      Hanna

       Sarajevo, kevad 1996

      I

      Õigupoolest võin kohe alustuseks öelda: see ei olnud minu tavaline tööots.

      Mulle meeldib töötada üksi, minu enda puhtas, vaikses, hästi valgustatud laboris, kus valitseb stabiilne temperatuur ja kõik vajalik jääb käeulatusse. Tõsi, mind tuntakse kui inimest, kes suudab vajadusel tõhusalt töötada ka väljaspool laborit, kui muuseumid ei taha raamatu reisikindlustust kinni maksta või kui erakogujad ei taha, et keegi päris täpselt teaks, mis neil on. Tõsi on ka see, et ma olen mõnikord huvitava töö pärast teisele poole maakera lennanud. Aga mitte kunagi sellisesse kohta: panga nõupidamissaali suurlinna südames, kus inimesed viis minutit tagasi lõpetasid üksteise pihta tulistamise.

      Esiteks, mu koduses laboris ei ole ühtegi valvurit, kes mind pidevalt passiks. Muidugi, ka muuseumis luusib ringi mõni turvaspets, aga ühelgi neist ei tuleks iialgi pähe minu tööruumi sisse murda. Mitte nii nagu siinsel meeskonnal. Neid oli kuus. Kaks neist olid panga turvamehed, kaks Bosnia politseinikud, kes olid saadetud panga turvameestel silma peal hoidma, ja kaks ÜRO rahuvalvajad, kes olid saadetud Bosnia politseinikel silma peal pidama. Kõik nad rääkisid valju häälega bosnia või taani keeles oma ragisevatesse raadiosaatjatesse. Ja nagu neist oleks veel vähe olnud, oli kohal ka ÜRO ametlik vaatleja, Hamish Sajjan. Esimene Šotimaalt pärit sikh, kellega olen kohtunud, väga elegantne oma ruudulise Harrise tviidülikonna ja indigovärvi turbaniga. Sellist asja näeb ainult ÜRO-s. Pidin paluma tal bosnialastele meelde tuletada, et ruumis, kuhu natukese aja pärast saabub 15. sajandist pärit käsikiri, ei tule suitsetamine kõne allagi. See pani mehed veel rohkem nihelema.

      Ka mina ise muutusin järjest rahutumaks. Olime oodanud peaaegu kaks tundi. Ma olin aega sisustanud oma parima äranägemise järgi. Valvurid olid aidanud mul suure koosolekulaua aknale lähemale lükata, et rohkem valgust oleks. Ma panin kokku stereomikroskoobi ja ladusin oma tööriistad ritta: fotoaparaadid, sondid ja skalpellid. Želatiin sulas soojendusplaadil olevas katseklaasis ning kliister, linased niidid ja kullalehed olid valmis pandud, nagu ka pärgamiinpaberist ümbrikud juhuks, kui mul on õnne köite vahelt prügi leida – see on lausa uskumatu, mida kõike võib ühe raamatu kohta teada saada leivaraasu keemilist koostist uurides. Seal oli ka mitu erinevat vasikanaha tükki, eri tooni ja tekstuuriga käsitsi tehtud paberi rullid, vahtplastist vormid, mis olid paigutatud hällikujuliselt ja valmis raamatut oma rüppe võtma. Kui nad üldse toovad raamatu.

      „On teil aimu, kui kaua me veel ootama peame?“ küsisin Sajjanilt. Mees kehitas õlgu.

      „Ma arvan, et rahvusmuuseumi esindaja jääb hiljaks. Raamat kuulub muuseumile ja pank ei saa seda seifist ilma tema juuresolekuta välja tuua.“

      Kõndisin rahutult akna juurde. Me olime Austria-Ungari pulmakoogiga sarnaneva pangahoone kõige kõrgemal korrusel, maja fassaadi krohvikiht oli miinipilduja kuuliauke täis pikitud nagu kõikidel teistelgi ehitistel linnas. Kui ma käe vastu klaasi panin, valgus minusse jahedust. Väljas pidi olema kevad. All panga sissepääsu ees asuvas väikeses aias õilmitsesid krookused. Aga hommikul oli lund sadanud ja iga väikese lille karikas oli ääreni lumehelbevahtu täis, need nägid välja nagu pisikesed cappuccino-tassid. Lume taustal muutus valgus ruumis ühtlaseks ja eredaks, vähemalt niigi palju kasu. Valgus oli töötamiseks täiuslik, oleks vaid saanud tööga pihta hakata.

      Lihtsalt selleks, et midagi teha, rullisin lahti mõned paberid – Prantsuse linapaberilehed. Libistasin metallist joonlauaga igast lehest üle, et neid siluda. Üle suurte lehtede liikuva metalli heli meenutas mulle lainelaudade häält, mida kuulsin oma Sydney korteris.

      Märkasin, et mu käed värisevad. Minu töös ei tule see kasuks.

      Mu käed ei jäta minust just kõige paremat muljet. Nahk on pragunenud ja käeseljal lottis, tundub, et käelabad ei kuulu üldse minu randmete külge, mille kohta võin aga rõõmuga öelda, et need on mul saledad ja siledad nagu kogu ülejäänud kehagi. Passija käed, nagu ütles mu ema meie viimase sõnavahetuse ajal. Järgmisel korral pärast seda, kui temaga Cosmopolitanis kohvitassi juures kokku sain – see oli põgus, korrektne kohtumine, me mõlemad olime rabedad nagu jääpurikad –, kandsin tema narrimiseks Salvosest ostetud kindaid. Muidugi, Cosmopolitan on ilmselt ainuke koht Sydneys, kus sellesse žesti kätketud iroonia võib kahe silma vahele jääda. Mu emal jäi. Ta mainis midagi kinnaste juurde sobiva kübara ostmise kohta.

      Eredas lumevalguses paistsid mu käed veel jubedamad kui tavaliselt, lehmasoolikatelt rasva mahaküürimisest pimsskiviga üleni punased ja narmendavad. Sydneys elades ei ole meetripikkuse vasikasoole hankimine just maailma lihtsaim asi. Alates sellest ajast, kui tapamaja Homebushist minema koliti ja ümbruskonda hakati 2000. aasta olümpiamängudeks üles vuntsima, tuleb sõita põhimõtteliselt karutagumikku, ja kui sa sinna viimaks kohale jõuad, on seal loomade õiguste eest võitlejate pärast nii kõvad turvameetmed, et pääsed hädavaevu väravast läbi. Mitte et ma enda kahtlaseks pidamist neile süüks paneksin. Eks esimese hooga ongi raske aru saada, milleks võib kellelgi meetripikkust vasika pimesoolt vaja minna. Aga kui töötad viiesaja aasta vanuste materjalidega, pead teadma, kuidas neid viissada aastat tagasi valmistati. Nii uskus minu õpetaja Werner Heinrich. Ta ütles, et sa võid jahvatatud pigmendi ja pahtli segamise kohta lugeda nii palju, kui tahad, selgeks saad selle ainult siis, kui seda ise valmistad. Et kui ma tõesti tahan teada, mida tähendavad sõnad katehhu ja schoder, pean ise kullalehe valmis tegema: seda taguma ja voltima ja siis uuesti taguma alusel, mille külge leht ei kleepu, nagu näiteks puhtaks roogitud vasikasoole pehme pind. Tulemuseks on väike pakk lehti, igaüks vähem kui tuhandiku millimeetri paksune. Ja jubeda välimusega käed.

      Surusin käed rusikasse, püüdes vana naise kortsusid välja siluda. Ühtlasi tahtsin näha, kas suudan värisemise peatada. Olin alates eelmisest päevast, kui Viinis oma plaani ümber tegin, olnud närviline. Ma reisin palju. Muud ei jää üle, kui elad Austraalias ja tahad osaleda minu valdkonna – milleks on keskaegsete käsikirjade konserveerimine – kõige huvitavamates projektides. Aga tavaliselt ei käi ma kohtades, mida mainitakse rindereporterite artiklites. Ma tean, et on inimesi, kellele sellised asjad meeldivad ja kes kirjutavad sellest suurepäraseid raamatuid, ja ma arvan, et need on mingid „minuga ei juhtu seda iialgi“ stiilis optimistid, ja sellepärast see neil korda lähebki. Ma ise olen täielik pessimist. Kui riigis, mida ma külastan, peaks leiduma mõni snaiper, arvestan juba ette, et ta just minu sihikule võtab.

      Ma nägin sõjamärke juba enne lennuki maandumist. Läbinud halli pilvelaama, mis paistab olevat Euroopa taeva püsiseisund, tundusid Aadria mere rannikut embavad pruunidest tellistest majad esmalt tuttavad, täpselt samasugused nagu Sydney punased katused Bondi Beachi sügavsinise veekaare kohal. Aga sellel pildil polnud pooli majasid

Скачать книгу