LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tema silmad ja ma mõlgutasin endamisi, kas ta on hakanud rohkem jooma kui varem. Igatahes kallas ta viskit kaks tublit topeltannust.

      „Mis sind vaevab, Henry?“ Olin juba ammu peast heit-nud romaani kõrgemast riigiametnikust: ma ei otsinud enam allikmaterjali.

      21

      „Sarah,“ vastas ta.

      Kas ma oleksin kohkunud, kui ta oleks sedasama, selsamal viisil öelnud kaks aastat tagasi? Ei, arvan, et oleksin olnud ääre-tult rõõmus – inimene väsib petmisest lootusetult. Ma oleksin tervitanud avalikku võitlust kas või ainult sellepärast, et mingi temapoolse taktikalise vea tõttu oleks võinud avaneda võima-lus, olgugi väike, minul peale jääda. Ja ega mu elus pole kunagi enne seda ega hiljemgi olnud aega, mil ma nii väga oleksin ihanud võita. Mul pole isegi eales olnud nii tugevat tahtmist kirjutada hea raamat.

      Henry vaatas mind punetavate silmadega ja ütles: „Bend-rix, ma kardan.“ Minust ei olnud enam tema eestkostjat; ta oli olnud õnnetuse õpilane; ta oli käinud sellessamas koolis, ning esimest korda mõtlesin ma temast kui võrdsest. Mäletan, et tema kirjutuslaual oli iluraamis vana foto, tema isa foto, ning seda vaadates ma mõtlesin, kui sarnane on mees pildil Henryga (foto oli tehtud umbes samas vanuses, neljakümnendail elu-aastail) ja kui erisugune. Erinevus ei seisnenud vuntsides, vaid viktoriaanlikus ilmes, mis väljendas eneseusaldust, kodunemist maailmaga ja kõigi võimaluste teadmist. Ning äkitselt valdas mind taas seesama sõbralik kaaslusetunne. Ta meeldis mulle rohkem, kui oleks meeldinud tema isa (kes oli töötanud riigi varaametis). Me olime otsekui seltsilised oma orvupõlves.

      „Mida sa kardad, Henry?“

      Ta istus järsku tugitooli, just nagu oleks keegi teda lükanud, ja ütles vastikustundega: „Bendrix, ma olen alati arvanud, et kõige halvem asi, tõesti kõige halvem, mida mees võib teha …“

      22

      Varem oleksin ma teda kuulanud otsekui nõeltel; see süütu meelerahu oli mulle võõras ja masendavalt igav.

      „Sa tead, et võid mind usaldada, Henry.“ Oli võimalik, et Sarah oli alles hoidnud mõne kirja, ehkki ma olin neid kirju-tanud väga vähe. See kuulub kirjaniku kutsealase riski juurde. Naised kalduvad oma armukeste tähtsust liialdama ega näe eales ette pettumusepäeva, mil mõtlematu kiri ilmub märkmega „huvitav“ autograafide oksjoni kataloogi, hinnaks viis šillingit.

      „Vaata siis seda,“ ütles Henry.

      Ta pakkus mulle kirja; käekiri ei olnud minu. „Võta. Loe,“ lausus ta. See oli ühelt Henry sõbralt, kes kirjutas: „Teen ette-paneku, et inimene, keda tahad aidata, pöörduks Savage’i-nimelise mehe poole, Vigo Street 159. Mulle on teada, et ta on võimekas ja peenetundeline, ning tema agendid paistavad vähem tülgastavad, kui säherdused vennikesed üldiselt on.“

      „Ma ei taipa, Henry.“

      „Kirjutasin sellele mehele, et üks mu tuttav oli küsinud minult nõu eradetektiivide kohta. See on jube, Bendrix. Ta on kindlasti minu ettekäände läbi näinud.“

      „Kas sa tõesti arvad …“

      „Ma pole selles asjas veel midagi ette võtnud, kuid kiri on siin laual ja tuletab mulle meelde … Tundub rumal, eks ole, sest ma võin olla täiesti kindel, et Sarah ei loe seda, ehkki ta käib siin tosin korda päevas. Ma ei pane seda isegi saht-lisse. Ja ometigi ei saa ma usaldada … Ta on praegu jalutamas. Jalutamas, Bendrix.“ Vihm oli temagi kehakatetest läbi tun-ginud ja ta hoidis varrukaserva gaasitule ligi.

      Kas mees ja naine on niisugusel määral üks liha, et kui keegi vihkab naist, siis peab ta vihkama ka meest?

      24

      „Kahju küll.“

      „Sina oled alati olnud tema suur sõber, Bendrix. Öeldakse ju, eks ole, et abielumees on kõige viimane, kes teab, missugune tema naine õieti on … Täna õhtul, kui ma sind pargis nägin, mõtlesin, et kui ma sulle sellest räägin ja sa mu välja naerad, võin ma ehk kirja tulle visata.“

      Siin ta istus, niiske käis ette sirutatud, ega vaadanud minu poole. Mitte kunagi ei ole mul olnud vähem tahtmist naerda, aga siiski oleksin ma hea meelega naernud, kui vaid olek-sin suutnud.

      Ütlesin: „See pole niisugune olukord, mille puhul naer-dakse, kuigi on tõesti kummaline mõelda …“

      „See on kummaline. Sa siis pead mind tobuks, eks ole?“ küsis ta.

      Ma oleksin hetk varem meelsasti naerma puhkenud, aga nüüd, mil mul tarvitses vaid valetada, naasis ikkagi kogu see ammune armukadedus. Kas mees ja naine on niisugusel mää-ral üks liha, et kui keegi vihkab naist, siis peab ta vihkama ka meest? Henry küsimus meenutas mulle, kui kerge oli olnud teda petta: nii kerge, et ta minu arust näis lausa õhutavat oma naist truudusetusele, nii nagu mees, kes jätab hotellituppa rahatähti vedelema, õhutab vargusele, ning ma vihkasin teda sellesama omaduse pärast, mis kunagi oli mu armastusele abiks olnud.

      Tema pintsakukäis auras ikka veel gaasileegi lähedal, ning ta kordas, vaadates endiselt kõrvale: „Muidugi, ma tean hästi, et sa pead mind tobuks.“

      25

      Siis hakkas minus kurivaim rääkima: „Oh ei, Henry, ma ei pea sind sugugi tobuks.“

      „Sa tahad öelda, et see on sinu arvates tõepoolest … võimalik?“

      „Loomulikult on see võimalik. Sarah on ju ka inimene.“

      Ta ütles nördinult: „Ja mina mõtlesin kogu aeg, et sa oled tema sõber“, just nagu oleksin mina selle kirja kirjutanud.

      „Muidugi tunned sina teda palju paremini kui mina,“ ütlesin.

      „Mitmest küljest,“ lausus ta süngelt, ja ma teadsin, et ta mõtles just neid külgi, mida mina olin Sarah’ juures paremini tundnud.

      „Sa küsisid, Henry, kas ma pean sind tobuks. Ütlesin ainult, et sinu mõte pole sugugi tobe. Ma ei öelnud Sarah’st midagi halba.“

      „Tõepoolest, Bendrix. Anna andeks. Ma ei ole viimasel ajal korralikult magada saanud. Ärkan öösel üles ja kaalutlen, mida selle armetu kirjaga teha.“

      „Põleta ära.“

      „Kui ma ainult saaksin.“ Tal oli see ikka veel käes ja viivuks ma mõtlesin tõesti, et ta kavatseb selle süüdata.

      „Või mine ja kohtu härra Savage’iga,“ soovitasin.

      „Aga mina ei saa ju temale öelda, et ma ei ole Sarah’ mees. Mõtle ainult, Bendrix, et istud seal kirjutuslaua ees samal toolil, kus kõik teised armukadedad abielumehed on istunud ning ühte ja sedasama juttu rääkinud … Mis sa arvad, kas seal on ooteruum, nii et me näeme üksteise nägu, kui oma järjekorda ootame?“ Imelik, mõtlesin, võiks peaaegu arvata, et Henryl on rikas kujutlusvõime. Mu üleolekutunne sai hoobi ja vana nokkimishimu ärkas minus taas. Küsisin: „Aga kui sa saadak-sid minu, Henry?“

      26

      „Sinu?“ Mõtlesin hetkeks, et olin liiga kaugele läinud, Henry võib ehk kahtlustama hakata.

      „Just,“ vastasin, kartmata ohtu, sest mis tähendust oleks nüüd sellel, kui Henry saakski midagi minevikust teada? See teeks talle ainult head ja õpetaks ehk paremini naise järele val-vama. „Ma võiksin mängida armukadedat majasõpra,“ jätkasin. „Kiivad armukesed äratavad suuremat lugupidamist ja on vähem naeruväärsed kui armukadedad abielumehed. Kogu kirjandus toetab neid. Petetud armastajad on traagilised, mitte kunagi koomilised. Mõtle kas või Troilusele. Minu amour-propre* ei saa kannatada, kui ma härra Savage’iga vestlen.“ Henry varru-kas oli juba kuiv, aga ta hoidis seda ikka veel tule ligi ja nüüd hakkas riie kärssama. Ta küsis: „Kas sa tõesti teeksid seda minu heaks, Bendrix?“ Ja talle tulid pisarad silma, just nagu poleks ta eales oodanud või ära teeninud sellist ülimat sõprusemärki.

      „Loomulikult teeksin. Su käis põleb, Henry.“

      Ta vaatas seda, just

Скачать книгу