LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei tunne imelikku haisu?“ küsis Albert, kes ootamatult ta kõrvale ilmus. „Tule siiapoole.“

      Ta näitas teed üle hõõguva kamara ja teisele poole kuuri külge, kus nad sattusid vaiksemasse kohta vastutuult. Kuurist paistis halvasti eristatavaid esemeid. Metallist laual, mis oli ikka veel nii kuum, et aurustas katusetalade jäänustelt tilkuvat vett, oli kõrbenud masinaosi. Kobakalt, mis meenutas kartoteegikappi, turritas taeva poole kaks suitsevat katusepalki. Bruno haistis põlenud plasti ja kummi, aga midagi veel.

      „Bensiin?“ küsis ta.

      „Mulle tundus ka. Saadame mõned näidised Bordeaux’ laborisse, aga võin kihla vedada, et siin on tegu süütamisega. Kui lähed põllu tagumisse nurka, tunned sama haisu. Keegi tegi puhta töö: vilja, kuuri, kõigega. Sinul tuleb siin palju rohkem tööd kui mul.“

      „Kui see on tahtlik süütamine, siis uurib seda Police Nationale,“ vastas Bruno. See tähendaks ka piirde paigaldamist Coux’ telefoniputka ümber, et sealt sõrmejäljed võtta.

      „Kui sihtmärk oli vili, siis on see kohalik asi. Mõne põllumehe vihavaen, või on kellegi naine üle aisa löönud. Ja see tähendab, et Police Nationale’il poleks halli aimugi, kust pihta hakata.“

      Bruno noogutas, kiigates osmiku sisemusse. „Albert, see on veider. Kas sa oled kunagi mõnes põllumehe kuuris keset põldu näinud kartoteegikappi ja muud kontoriträni?“

      „Ei. See seal meenutab arvutit, aga siin üleval pole ju elektrit. Äkki on see kirjutusmasin.“

      Bruno pöördus temast eemale ja läks üle põllu kohta, kus kõrbenud vili lõppes, ja seisatas, kui tuhmi kolksuga toimus plahvatus. Valgus purskas kõrgusse ja kuumapahvak lõi ta oimetuks, kui ta end pööras ja nägi Albert’i kuurirusude vahel põlvili prantsatamas, samal ajal kui varemed nüüd uue jõuga lõõmasid.

      Bruno pistis jooksu, käsivars kõrvetava kuuma tõrjeks silme ette tõstetud, ja haaras kohale jõudes Albert’il kraest. Võideldes peas kaikuva hirmuröögatusega, kui ta sukeldus tulekeelte vahele, mis näisid olevat ahned teda alla neelama, vinnas ta Albert’i eemale. Tuletõrjeülema jalad lohisesid lõdvalt üle lõkendava kuurivooderdise ja ta püksid põlesid. Kui nad rusudest eemale olid jõudnud, ajas Bruno käed-jalad laiali ja kattis enda kehaga Albert’i jalad, et kuue tulekindla kangaga leeke summutada. Siis jõudsid kohale ka teised tuletõrjujad ning pihustasid nad mõlemad tulekustuti vahuga üle.

      Ahmed tiris Bruno eemale ja pimestas teda taskulambi vihuga, karjudes „Kombes või?“, samal ajal kui teised Albert’iga tegelesid. Bruno noogutas, raputas end, tõusis võnkudes jalule ning hakkas keha katvat vahtu maha rapsima.

      „Servast kõrbenud, aga ei midagi tõsist. Hea, et Albert mulle selle jope andis,“ vastas ta. „Mis kurat seal plahvatas?“

      „Aerosool, võib-olla purk värvi või lambiõli. Närakad jätavad tühja bensiinikanistri kuritööpaika, kork peal. Sellised lendavad õhku nagu pommid, kui piisavalt kuuma saavad,“ pakkus Ahmed õlgu kehitades. „Albert poleks pidanud nii lähedale minema. Me oleks seda edasi kastnud, aga pidime enne tulepiiri kustutama, et see metsa ei leviks.“

      „Minu viga,“ tunnistas Bruno. „Küsisin kuuri all olevate seadmete kohta. Kuidas tal on?“

      Albert oli jalgele hiivatud ja ta raputas nüüd pead selgeks, vahutükid kiivrilt ja kuuelt lendamas.

      „Hing on sees, jõuan end veel mõnda aega lolliks teha. Mingi kuradi värk tabas mind vastu kõrva,“ kaebas Albert. Ta surus käe vastu pead, ja kui ta käe ära võttis, oli see üleni verine. Keegi pritsimeestest ulatas talle veepudeli ja ta neelas isukalt, sülitas, vaatas Bruno poole ja nookas korra. „Ole sa tänatud,“ ütles ta vaikselt ja ulatas pudeli Brunole. Albert’i käsi värises. Tema enda oma ka, märkas Bruno.

      „Kuidas jalad on?“ küsis Bruno. Tema hääl kähises ja kurk tulitas. Mõte bensiinist ja tulekahju tahtlikust süütamisest keerutas viha üles. Ta tõmbas sügavalt hinge, et end talitseda.

      „Pole hullu. Tulekindlad aluspüksid, nagu rallisõitjatel,“ kommenteeris Albert kiledal häälel. Ta kõneles kiiresti, peaaegu vuristades, kuna ta kehas möllas adrenaliin. „Mul pole häda midagi, ainult sellest obadusest pisut uimane. Astun pärast kliinikust läbi, lasen selle üle vaadata. Sa peaksid sama tegema.“

      „Määrustik,“ lisas Ahmed. „Te teate reegleid. Kui meil tuli teid juba vahutada, siis peate mõlemad kontrollis käima.“

      Nende tagant kerkis uut kisa ja üks tuletõrjuja tuli jooksuga lähemale.

      „Kuule, pealik, siin on veetoru. Sandarmid sõitsid püstiku otsa.“

      Albert heitis Brunole pilgu ja vangutas pead. „See on vist küll esimene kord, kui Capitaine Durocil õnnestus midagi leida, ja siis pidi ta ka sellele otsa koperdama.“

      Nad suundusid tagasi teele, kus katkisest püsttorust purskas kõrge kaarega veejuga ja Fabien kangutas midagi raske mutrivõtmega sandarmite ainsa allesjäänud pealambi valgel. Taamal oli kuulda, kuidas kapten Duroc vihaselt oma meeste peale kärgib. Fabien vinnas viimast korda mutrivõtit ja veevool lõppes.

      „Nüüd annab seda kasutada,“ teatas ta. „Rõhku eriti pole, aga piisavalt, et tukke niisutada.“

      „Kuhu see veetoru välja jõuab? Miks seda kaardil pole?“ nõudis Albert pahaselt vastuseid, pühkides taskurätiga oma verist kõrva.

      „Tundub, et veetornist raadiotorni juurde. See kuulub kaitseministeeriumile, eks neil on seal siis vahipost,“ selgitas Fabien. „Ja püsttoru on siin sellepärast, et siit läheb üks toru ka tolle kuuri ja põllu juurde. Paistab, et sinna on mingi äge kastmissüsteem rajatud.“

      „Kastmissüsteem? Siia üles või?“ küsis Albert uskmatult. „Mõnel on küll raha rohkem kui nutti.“

      „Naljakas, et põlema pandi just see põld, kus on oma kastmissüsteem,“ märkis Bruno. „Kas teie olete sellisest asjast kuulnud nagu Agricolae?“ Ta pistis käe taskusse ja tõmbas sealt väikese metallist lipu, mille ta ennist oli maast välja tõmmanud.

      „Mina küll mitte. Võib-olla mingi katseseeme või miskit taolist, aga siin üleval pole sellist küll varem nähtud.“

      Nad suundusid tagasi tuletõrjemasina juurde, kus seisis teeservas kannatlikult linnapea Gérard Mangini vanaldane kuju. Tema taga oli rida pargitud autosid, mis kuulusid sündmust uudistama tulnud kohalikele. Linnapea astus lähemale, naeratas tervituseks ning surus Albert’il ja Brunol kätt.

      Kaamera välgatas. Philippe Delaron jäädvustab ilmselt sündmust kohaliku lehe jaoks.

      „Pole suurt midagi ette kanda,“ ütles Albert. „Oht on möödas ja pole märki, et keegi oleks viga saanud. Mina ka mitte, tänu Brunole. Üks kuur põles maha, viljapõld on hävinud ja veetoru katki. Mul on omad kahtlused, millest tuli alguse sai, aga pean laboriaruande ära ootama.“

      „Tahad öelda, et seda tehti sihilikult?“

      „Paistab sedamoodi, monsieur linnapea. Ja see kärakas, mida te kõik nägite, oli ilmselt bensiinipaagi plahvatus. Aga eks ootamevaatame. Mis see ka polnud, oleks see võinud kellegi tappa.

      Näiteks minu, kui Bruno poleks mind välja tirinud.“

      „Ma ei arvanud, et asi nii tõsine oli,“ sõnas linnapea.

      „Lähen parem vaatan, kuidas poisid tagasi depoosse saada. Pärast peame Brunoga arsti juures käima. Aga enne võtaksin selle tulejaki tagasi, kui sa vastu pole, Bruno. Need vammused maksavad terve väikese varanduse.“

      „Mida need ka ei maksaks, on need iga santiimi väärt,“ vastas Bruno, heitis kuue seljast ja rapsis sellelt vahtu maha. Siis pöördus ta tagasi linnapea poole. „Siin on rohkem teoksil, kui esmapilgul paistab, sir. Põllule oli veetud eraldi veevarustus ja kuuris oli midagi kontorimasinate taolist. Üldse mitte see, mida võiks oodata lagedalt kõrgendikult keset pärapõrgut.

Скачать книгу