LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaatas üles Jodie poole. „Me võiksime ää joosta. End sellesse samblasesse kohta ära peita.”

      „Põle midagi. Kõik saab korda,” vastas vend.

      Hiljem, loojangu aegu, leidis Jodie Kya rannast mere poole vahtimast. Kui ta tüdruku kõrvale astus, ei vaadanud too tema poole, vaid hoidis pilgu loksuvatel lainetel. Aga selle järgi, kuidas poiss rääkis, teadis ta ikkagi, et isa oli teda näkku löönud.

      „Ma pian ää minema, Kya. Ei saa enam siin elada.”

      Tüdruk oleks äärepealt tema poole pööranud, kuid ei teinud seda. Tahtis anuda, et poiss teda isaga üksi ei jätaks, aga sõnad takerdusid kurku.

      „Kui sa piisavalt vanaks saad, mõistad,” ütles vend. Kya tahtis talle karjuda, et ta võib küll olla väike, aga ta pole rumal. Ta teadis, et isa oli põhjus, miks nad kõik ära läksid; aru ei saanud ta ainult sellest, miks keegi teda kaasa ei võtnud. Ka ta ise oli lahkumise peale mõelnud, aga tal polnud kuhugi minna ja bussiraha polnud tal samuti.

      „Kya, ole ettevaatlik, kuuled? Kui keegi siia tuleb, ää majja mine. Sealt saavad nad su kätte. Jookse sügavale padurale ja peida end võssa. Kata oma jäljed; ma näitasin sulle, kuda seda teha. Ja isa eest võid ka pakku pugeda.” Kui tüdruk ikka midagi ei öelnud, jättis poiss hüvasti ja suundus üle ranna metsa poole. Vahetult enne seda, kui ta puude vahele astus, pööras tüdruk viimaks ringi ja vaatas, kuidas teine silmist kaob.

      „See väike põssa jäi koju,” ütles ta lainetele.

      Tardumusest ärganud, jooksis ta hütti. Hüüdis tubade poole venna nime, kuid Jodie asjad olid juba läinud, tema põrandale tehtud ase paljas.

      Tüdruk vajus venna madratsile, vaatas, kuidas selle päeva viimased riismed mööda seina alla libisevad. Valgus viivitas veel hetkeks pärast päikese loojumist, nagu ikka, ning osa sellest kogunes laikudena tuppa, nii et üheks põgusaks hetkeks said mühklikud asemed ja vanade rõivaste kuhjad rohkem kuju ja värvi kui väljas seisvad puud.

      Pitsitav nälg – nii tavaline asi – üllatas teda. Ta kõndis kööki ja jäi uksele seisma. Kogu ta elu oli see ruum olnud küpsevast saiast, keevatest aedubadest või podisevast kalahautisest soe. Nüüd oli see kopitanud, vaikne ja pime. „Kes süüa tegema akkab?” küsis ta valju häälega. Sama hästi oleks võinud küsida, kes tantsima hakkab.

      Ta süütas küünla ja segas ahjus kuuma tuhka, lisas sellele hakatust. Pumpas sepalõõtsa, kuni tõusis leek, ning pani siis puid juurde. Frigidaire’i külmik oli neil kapi asemel, sest hüti lähedale elektrit ei tulnud. Et kapp hallitama ei läheks, hoidis kärbsepiits ust püsivalt praokil. Ometi kasvasid kõikides süvendites rohekasmustad hallitushaarmed.

      Toidujääke välja võttes ütles ta: „Keeran putru õlis ja soojendan üles,” mida ta siis tegigi ja sõi otse potist, ise aknast vaadates, ega isa kusagilt paista. Aga teda ei tulnud.

      Kui kasvava kuu valgus viimaks hüti peale langes, puges ta oma verandavoodisse – põrandal seisvale mühklikule madratsile, mida kattis väikeste siniste roosidega pärisvoodilina, mille ema oli tänava­­müügilt ostnud –, esimest korda elus öösel täiesti üksi.

Alguses istus ta mõne minuti voodis ja piilus läbi verandavõrgu. Kuulatas, kas metsast kostab samme. Ta tundis kõikide puude kujusid, ometi näisid mõned neist ühest kohast teise sööstvat, koos kuuga liikuvat. Hetkeks jäi ta hirmust nii kangeks, et ei suutnud neelatagi, kuid nagu käsu peale täitus öö talle tuttava konnakrooksumise ja ritsikalauluga. See pakkus suuremat lohutust kui kolm pimedat lihanoaga hiirt1. Pimedusel oli magus lõhn, mullane hingus konnadest ja salamandritest, kes olid elanud üle veel ühe kuumusest lehkava päeva. Padur mässis end madala udu sisse ja Kya magas.

      Isa ei tulnud kolm päeva ja Kya keetis hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks ema aiast leitud naeripealseid. Ta läks kanakuudi juurde mune otsima, kuid kuut oli tühi. Ei ühtki kana ega muna.

      „Kanapasad! Te olete ühed kanapasad!” Ta oli ema lahkumisest saati plaaninud hakata kanade eest hoolitsema, kuid polnud suurt midagi teinud. Nüüd oli see kirev kamp plehku pannud ja loksus kaugel puude vahel. Ta peab neile maisiteri puistama, et näha, kas tal õnnestub linde kodule lähemal hoida.

      Neljanda päeva õhtul ilmus isa välja, pudel ühes, ning vajus siruli voodisse.

      Järgmisel hommikul kööki astudes hüüatas ta: „Kuhu kõik saand on?”

      „Mai tia,” vastas Kya isa pilku vältides.

      „Sai tia rohkemat kui üits krants. Sama kasutu kui orika nisad.”

      Kya lipsas vaikselt verandauksest välja, aga rannal kõndides ja rannakarpe otsides tundis ta korraga suitsu lõhna, tõstis pilgu ja nägi hüti poolt tõusmas suitsusammast. Ta pistis nii kiiresti jooksu, kui suutis, murdis läbi võsa ja nägi aias pragisemas lõket. Isa loopis selle leekidesse ema maale, kleite ja raamatuid.

      „Ei!” karjatas Kya. Isa ei vaadanud tema poole, vaid heitis lõkkesse vana patareidel töötava raadio. Tüdruku nägu ja käsivarred kuumasid, kui ta maalide järele küünitas, ent leegid hoidsid teda tagasi.

      Ta kiirustas hüti juurde, et isa ei saaks rohkemate asjade järele minna, ning vaatas talle trotslikult otsa. Isa tõstis tema poole hoobiks käe, kuid tüdruk ei andnud järele. Korraga pööras isa ringi ja liipas eemale paadi poole.

      Kya vajus trepile, vaadates, kuidas ema padurast maalitud akvarellid tules tuhaks põlevad. Ta istus seal kuni päikeseloojanguni, kuni kõik nööbid hõõgusid nagu söed ja mälestused emaga tantsitud jitterbug’ist leekidesse sulasid.

      Järgmise paari päeva jooksul õppis Kya teiste vigadest, ja võib-olla kõige enam just karpkaladelt, kuidas isaga koos elada. Hoia eemale, ära lase tal end näha, söösta päikeselaigust varjudesse. Ta oli ärkvel ja majast läinud enne, kui isa tõusis, elas metsas ja vees ning paterdas siis majja, et magada oma verandavoodis, padurale nii lähedal, kui vähegi võimalik.

      Isa oli sõdinud Teises maailmasõjas sakslaste vastu ning saanud sõjas reide šrapnellitabamuse, mis reieluu purustas – nende ainuke põhjus uhkust tunda. Tema iganädalane invaliidsuspension nende ainuke sissetulek. Nädal pärast Jodie lahkumist seisis Frigadier tühjana ja naerid olid peaaegu otsas. Kui Kya sel esmaspäeva hommikul kööki astus, osutas isa kokku kärtsutatud dollarilisele rahatähele ja müntidele köögilaual.

      „Selle eest siin saad nädalaks söögikraami. Tasuta lõunaid äi ole,” ütles ta. „Kõigel on miski hind külges ja selle raha eest piad majapidamise korras hoidma, küttepuid koguma ja pesu pesema.”

      Esimest korda elus kõndis Kya üksinda Barkley Cove’i linnakese poole, et toiduaineid osta – see väike põssa läks turule. Ta rühkis neli pikka miili läbi paksu liiva ja musta muda, kuni tema ees sätendas laht, mille kaldal linnake asus.

      Barkley Cove’i ümbritsesid lamminiidud, mille soolane sombune vesi segunes ookeani omaga, kui see tõusu ajal teisel pool Main Streeti jõudu kogus. Koos eraldasid padur ja meri linnakese ülejäänud maailmast, selle ainsaks ühenduseks välismaailmaga üherealine maantee, mis liipas linna sisse üle pragunenud betooni ja löökaukude.

      Tänavaid oli kaks: Main Street oma poeriviga kulges promenaadina mööda ookeanirannikut; Piggly Wiggly toidukaubad ühes, Western Auto teises otsas, keskel einela. Nende vahel Kressi odavpood, Penney’s (vaid kataloogist tellimiseks), Parkeri pagarikoda ja Buster Browni kingapood. Piggly kõrval asus Dog-Gone’i õllesaal, kus pakuti praetud viinereid, teravat tšillirooga ja frititud krevette, mida serveeriti paberist paatides. Lapsed ja naised seal ei käinud, sest seda ei peetud paslikuks, aga õllesaali seina oli lõigatud aken, kust sai toitu kaasa osta, seega said nad tellida hot dog’e ja Nehi koolat otse tänavalt. Värvilised ei tohtinud kasutada ei ust ega akent.

      Teine tänav, Broad Street, viis maanteelt otse ookeani ja Main Streeti poole, kus see ka lõppes. Nii et ainus linna ristmik asus Main Streeti, Broad Streeti ja Atlandi

Скачать книгу