LITMIR.BIZ

Скачать книгу

juuksed on lühikeseks lõigatud, pilk prillide taga terav.

      „Paistab, et ilm püsib ilus. See on ju hea.”

      Thea noogutab vastuseks.

      „Mis kell doktor Andersson homme tuleb?” Kiire teemavahetus. See on Ingridile iseloomulik.

      „Kell üheksa,” vastab Thea, ehkki ta on täiesti kindel, et Ingrid teab tema päevakava vägagi täpselt.

      „Ta näitab sulle ümbruskonda. Vastuvõttu samuti, ja seletab, kuidas asjad käivad.”

      Väited, mitte küsimused.

      „Mhm.”

      „Sigbritt Andersson on suurepärane perearst,” jätkab ämm. „Tal on Tornaby ees suured teened.”

      Thea ootab, millal järgneb õhust aimatav vastuväide. See tulebki, nagu tellimise peale.

      „Aga Sigbritt on alati olnud uudishimuliku loomuga, juba väiksest saadik. Tema seltsis tuleb natuke oma sõnade peale mõelda, kui sa aru saad, mida ma mõtlen. Eriti isiklike teemade puhul.”

      Ingrid vaikib täpselt sobivaks hetkeks, et siis taas järsult teemat vahetada.

      „Ma kuulsin, et sa lõpetasid tablettide võtmise. Tore, et oled paranemas.”

      Thea ei ütle midagi. Tänab mõttes Davidit selle väikese üleastumise eest.

      „Te vajate Davidiga teineteist.” Ingrid noogutab oma eemal seisva poja poole, kes räägib produtsendi ja teda intervjueerima hakkava reporteriga. „Teil on vaja võimalust taastuda. Kõigest olnust eemale pääseda.” Ta noogutab ikka veel, justkui oma sõnade kinnituseks. „Muide, ma koostan prooviõhtusöögi külaliste nimekirja. Kahju, et sinu vanemaid enam meie hulgas ei ole.”

      Uus jututeema tundub süütuna, aga Ingridi puhul ei või iial kindel olla.

      „Jah,” vastab Thea. Vale on sisseharjunud ega tundu enam isegi valena.

      Ingrid puudutab tema kätt.

      „Sa tead, et meie Bertiliga suhtume sinusse kui oma tütresse.”

      Žest üllatab Thead, ta ei tea õieti, mis vastust temalt oodatakse. Nad on Davidiga juba nii mõnedki aastad koos olnud, kuid abielus alles novembrist saadik. Need korrad, kui ta oma ämma ja äiaga on kohtunud, saab arvatavasti ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ja Ingrid Nordin pole tavaliselt inimene, kes mingeid tundeid välja näitaks.

      „Kuidas Bertilil täna on?” saab Thea üle huulte.

      „Hästi. Ta oleks tahtnud kaasa tulla, aga oli natuke väsinud. Nad vist alustavad nüüd.” Ingrid osutab teletiimi poole.

      David on astunud samale kohale trepimademel, kus droonifilm lõppes. Teda intervjueeriv reporter on lumivalgete hammaste ja kitsa ülikonnaga noor mees. Mesimagusa reportaaži tegemiseks tundub ta veidi liiga kogenud. Mehe kehakeele ja aeg-ajalt produtsendile saadetud ärritunud pilkude järgi otsustades paistab, et sama arvab ka ta ise.

      Esimene küsimus kõlab otsekui spordisaatest kopeerituna.

      „David Nordin, räägi! Mis tunne on pärast kahtkümmet edukat aastat koka, peakoka ja restoraniomanikuna Stockholmis koju tagasi tulla?”

      Thea teab juba vastust. Nad harjutasid Davidiga intervjuud peaaegu terve nädala. Ometi on ta ootamatult närvis.

      „Loomulikult fantastiline,” ütleb David. „Bokelundi loss on restorani jaoks suurepärane. Mul on väga hea meel, et saan toetada oma kodukanti ja Skåne toidutraditsioone. Minu jaoks on see loomulik samm, ma olen juba pikki aastaid tahtnud seda teha.”

      David lõpetab naeratusega, millest pealtnäha kiirgab enesekindlust. Seda osa loost on väga tähtis selgitada. David on kodukandi suur poeg, kes võidukalt tagasi pöördub, et meelitada siia turiste ja suvitajaid. Mitte mingi kahtlase mainega restoranipidaja, kes oli sunnitud vaikselt oma restoranid sulgema ja saba jalge vahel lõuna poole pagema.

      „Selle projekti taga oled niisiis sina ja kaks sinu lapsepõlvesõpra?”

      Thea hingab kergendatult. Reporter püsib kokkulepitud küsimuste juures.

      Ka David tunneb nähtavasti kergendust. „See on tõsi. Jeanette Hellman ja Sebastian Malinowski. Sebastian on IT-firma Conexus üks rajajatest, Jeanette’il on selja taga pikk karjäär rahandusalal. Me kõik oleme Tornabys üles kasvanud ja näeme restoranis võimalust anda oma panus armastatud kodukandi arengusse.”

      Oi, oi. Kes selle repliigi talle kirjutas? Ega ometi mitte sina, ma chère?

      Margaux’ hääl kõlab eikuskilt ja ootamatult. Thea võpatab ja surub maha hetkelise tahtmise ringi vaadata. Ta teab, et loomulikult ei saa Margaux siin olla. Ehkki tal on muidugi õigus. See „armastatud kodukant” on selgelt üle pingutatud.

      „Fantastiline võimalus,” jätkab David, vastates küsimusele, mis Theal kõrvust mööda läks. „Oleme äärmiselt tänulikud Bokelundi sihtasutusele, mis on lossi ajakohastanud ja restorani investeerinud. Väljaku nii-öelda valmis seadnud …” Ta pahvatab hetkeks naerma.

      Thea heidab pilgu ämmale, too on täiesti intervjuule keskendunud. David ei poeta sõnagi selle kohta, et Ingrid on sihtasutuse esimees. Et Ingrid on peaaegu kõige taga, mis siinkandis toimub, kaasa arvatud praegune reportaaž.

      David on nüüd oma sõiduvees. Hääl pole enam nii pinges, naeratus on üha loomulikum. Thea rahuneb veidi.

      „Kas lossis kummitab?” kuuleb ta reporterit küsimas.

      Margaux ilmub taas tema mõtetesse. Seekord pildina. Sirgelt lõigatud tukk, pruunid silmad, veidi viltused esihambad, ta surub alati enne naeratamist keele korraks hammaste vastu.

      „Loomulikult,” ütleb David. „Kummitusi on siin koguni kaks. Kaheksateistkümnenda sajandi keskel vajus üks noor naine läbi vallikraavi jää ja uppus. Legendi järgi oli ta teel kohtamisele metsaülema pojaga. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus kukkus ratsavõistluse ajal lossi metsas noor naine hobuse seljast ja murdis kaela. Räägitakse, et mõnikord võib öösiti kuulda, kuidas mõlemad tüdrukud läbi metsa ratsutavad. Muidugi juhul, kui muinasjutte uskuda.”

      Reporter noogutab huviga.

      „Aga on ju ka üks päriselt sündinud lugu, kas pole? Kolmas tüdruk, kes suri. Ma pean silmas Kevadohvrit.”

      Davidil tardub naeratus näole. Thea näeb, kuidas ämm selja sirgu ajab.

      „Jah, kurb lugu. Võib-olla me ei peaks …” Davidi pilk eksleb, ta vaatab kõigepealt Thea, seejärel produtsendi poole.

      „Stopp!” Produtsent viib reporteri kõrvale. Paistab, et nad vaidlevad ägedalt.

      David närib pöidlaküünt, laup läigib. Thea läheb mehe juurde ja võtab tema käe. See on soe ja higine.

      „Mis see oli?”

      David raputab pead. „Ei midagi. Ma sattusin lihtsalt natuke segadusse.”

      Meikar ilmub taas kohale ja puuderdab ta laupa. Produtsendi ja reporteri vaidlus jätkub.

      „Miks?” kuuleb Thea reporterit küsimus. „True crime-vaatenurk on ikka kõvasti huvitavam. Vaatajad armastavad sihukest kraami, ma ei saa aru, miks me …”

      Produtsent katkestab teda, ütleb midagi, mispeale reporter ringi pöörab ja vihaselt trepist alla läheb.

      David pigistab naise kätt. Ingrid läheb produtsendi juurde, nad räägivad vaikselt ja lühidalt.

      „Võtame kõik uuesti,” ütleb produtsent ja viipab kaameramehele. „Mina esitan küsimused, nii et võtame kõik uuesti algusest. Püsime selle juures, milles me kokku leppisime. Okei?”

      David noogutab jäigalt. Thea laseb ta käe lahti ja läheb kaadrist kiiresti välja.

      „Okei, hakkame pihta.”

      Produtsent

Скачать книгу