LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei keskendu mürale ega tagasilöögile. Ainult märklauale lasketiiruraja lõpus. Kui lärm mind segaks, oleks teiste laskjate – naiste, meeste ja isegi mõne teismelise – pidev paugutamine ammu mu laskmise ära rikkunud. Ühtlane tulistamise kõmin, ehkki see kostab läbi tihedate kõrvaklappide, meenutab mingit eriti pöörast, kestvat tormi.

      Ma lõpetan laskmise, keeran silindri lahti, võtan tühjad padrunikestad välja ja panen relva lahtisena lauale, toruga tiiru poole. Siis võtan kaitseprillid eest ja panen need ära. „Tehtud.“

      Tiiru juhataja ütleb minu tagant: „Astuge, palun, eemale.“ Ma teen seda. Ta võtab mu relva, noogutab ja vajutab nuppu, et märklaud enda juurde tuua. „Te oskate relvaga turvaliselt ümber käia.“ Tema hääl on kime, et seda üle müra ja läbi kõrvaklappide kuulda oleks. Ka on hääl veidi kähe, sest ta karjub suure osa päevast.

      „Loodetavasti olen ka täpne,“ karjun ma vastu.

      Aga ma juba tean, et olen. Näen seda enne, kui paberist märklaud jõuab poolele teele. Tühjad augud asuvad kõik tihedas punases sõõris.

      „Keset rinda,“ ütleb juhataja ja tõstab pöidla püsti. „See on ülihea tulemus. Tubli, preili Proctor.“

      „Tänan, et muutsid selle nii valutuks,“ ütlen mina vastu. Ta taganeb ja teeb mulle ruumi. Ma sulen silindri ja panen relva tagasi lukuga kotti. Turvaline.

      „Saadame teie tulemused osariigi büroosse ja te peaksite varsti relvaloa saama.“ Juhataja on noor mees, tal on siilisoeng ja ta on endine sõjaväelane. Tal on pehme ebamäärane aktsent, mis on küll lõunaosariikide oma, ent mitte terav nagu Tennessee, vaid pigem… Georgia. Kena noor mees, vähemalt kümme aastat noorem, kui mulle kohtamiseks sobiks. Juhul, kui ma käiksin kohtamas. Ta on ääretult viisakas. Mina olen alati preili Proctor.

      Ta surub mul kätt ja ma naeratan. „Näeme järgmisel korral, Javi.“ Minu vanuse ja soo eelised. Võin kasutada tema eesnime. Ütlesin terve esimese kuu härra Esparza, aga lõpuks parandas ta mind leebelt.

      „Järgmise korrani…“ Miski köidab Javi tähelepanu ja tema rahulik olek muutub järsku valvsaks. Ta vaatab piki rida edasi ja röögib: „Lõpetage laskmine! Lõpetage laskmine!“

      Ma tunnen, kuidas adrenaliin mu keha üle ujutab. Ma tardun, hindan olukorda, ent asi pole minus. Tiirus valitsev lärm vaikib vähehaaval ja inimesed langetavad relva, küünarnukid vastu keha. Javi kõnnib piki laskjaterivi edasi. Rivis seisab jässakas poolautomaatrelvaga mees. Javi käsib tal relva käest panna ja eemale astuda.

      „Mida ma tegin?“ küsib mees sõjakal toonil. Võtan oma koti, närvid endiselt pingul, ja suundun ukse poole, ehkki aeglaselt. Näen, et mees ei ole Javi käsku täitnud, vaid on otsustanud vaidlema hakata. See pole hea mõte. Javi nägu kivistub ja tema kehakeel muutub.

      „Laadige relv tühjaks ja pange see lauale, söör. Kohe.“

      „Pole vaja. Ma tean, mida teen! Olen aastaid laskmas käinud!“

      „Söör, ma nägin, kuidas te suunasite laetud relva teise laskja poole. Te teate reegleid. Püssitoru peab olema alati tiiru suunas. Laadige relv tühjaks ja pange käest. Kui te mu juhtnööre ei täida, lasen teid tiirust minema viia ja kutsun politsei. Kas saate aru?“

      Naeratav rahulik Javier Esparza on nüüd keegi teine ja tema käsu jõud lahvatab ruumis nagu šokigranaat. Eksinud laskja kohmitseb relva kallal, saab pideme kätte ja viskab selle koos relvaga lauale. Märkan, et püssitoru on endiselt suunatud inimeste poole.

      Javi hääl on selge ja vaikne. „Söör, ma käskisin relva tühjaks laadida.“

      „Ma laadisin ju!“

      „Astuge eemale.“

      Mees põrnitseb, ent Javi võtab relva, lükkab viimase padruni salvest välja ja paneb kuuli lauale pideme kõrvale. „Nii saavad inimesed surma. Kui te ei suuda õppida korralikult relva tühjaks laadima, peate endale teise tiiru otsima,“ ütleb ta. „Kui te ei suuda tiiru juhataja juhtnööre täita, leidke endale teine tiir. Võib-olla oleks teil igal juhul mõistlik endale uus tiir otsida. Turvalisusreegleid eirates seate ohtu iseenda ja kõik teised. Kas te saate sellest aru?“

      Mehe nägu läheb inetult punaseks ja käed tõmbuvad rusikasse.

      Javi paneb relva tagasi samamoodi, nagu see oli, suunaga inimeste poole, ja keerab selle siis teistpidi. „Väljaviskeava peab olema ülespoole, söör.“ Ta astub eemale ja vaatab mehele silma. Javil on jalas teksad ja seljas sinine polosärk. Laskjal on seljas kaitsevärvi särk ja jalas vanad sõjaväepüksid, ent on selge, kumb neist on sõdur. „Arvan, et te olete tänaseks lõpetanud, härra Getts. Ärge mitte kunagi tulistage vihasena.“

      Ma pole kunagi varem näinud ühtegi meest nii lähedal meeletule vägivallahoole või infarktile. Gettsi käsi tõmbleb ja ma näen, et ta arutleb, kui kiiresti ta relva kätte saaks, selle laadida jõuaks ja tulistama hakkaks. Õhus on iiveldamaajav raskus ja ma avastan, et mu käsi liigub aeglaselt mööda lukku koti juurde, lugedes mõttes samme – nagu Getts –, mida on vaja astuda relva laskevalmis seadmiseks. Ma olen kiire. Kiirem kui tema.

      Javi pole relvastatud.

      Pinge taandub, kui üks tardunult oma laskekohtade juures seisvatest inimestest astub pool sammu minu ja vihase mehe vahele. Ta on väiksem kui Javi ja punetava näoga mees ning tal on liivakarva juuksed, mis võisid kunagi olla lühikesed, ent on nüüd kasvanud kõrvade peale. Nõtke, mitte lihaseline. Olen teda ennegi näinud, aga ma ei tea ta nime.

      „Kuulge, härra, rahuneme nüüd maha,“ ütleb ta aktsendiga, mis ei meenuta mulle Tennesseed, vaid pigem keskläänt. Rahvapärane. See on rahulik, vaikne hääl, võrgutavalt mõistlik. „Tiiru juhataja teeb ainult oma tööd, eks? Ja tal on õigus. Kui te vihasena laskma hakkate, ei või iial teada, mis juhtuda võib.“

      Hämmastav, kuidas raev Gettsist välja voolab, nagu oleks keegi vannil korgi eest tõmmanud. Ta hingab paar korda sügavalt, tema nägu saab tagasi enam-vähem normaalse jume ja ta noogutab jäigalt. „Kurat,“ ütleb ta. „Ma ärritusin natuke liiga palju. Enam seda ei juhtu.“

      Teine mees noogutab samuti ja läheb tagasi oma kohale, vältides teiste uudishimulikke pilke. Ta hakkab kontrollima oma relva, mille toru on suunatud tiiru poole.

      „Härra Getts, räägime väljas,“ ütleb Javier viisakalt ja selgitavalt, ent Carli nägu tõmbub uuesti krimpsu ja ma näen tema meelekohal veeni tukslemas. Ta kavatseb vastu vaielda, ent tunneb siis teiste pilkude raskust, kuna kõik laskjad vaatavad teda vaikides. Ta astub eemale ja hakkab vihasena oma asju kotti toppima. „Kuradi võimunäljas immigrant,“ pomiseb ta ja marsib ukse poole. Ma võtan hoogu, ent Javi paneb käe sõbralikult mulle õlale, kui uks Gettsi järel kinni prantsatab.

      „Naljakas, et see sitakott kuulas pigem valget meest kui tiiru juhatajat,“ tähendan ma. Kõik me oleme valgenahalised, välja arvatud Javier. Tennessees on palju erineva nahavärviga inimesi, aga lasketiirus viibijate järgi seda arvata ei oskaks.

      „Carl on tropp ja ma ei tahtnud teda siia nagunii,“ sõnab Javi.

      „Vahet pole. Sa ei tohi lasta tal endaga nii rääkida,“ väidan mina, sest tahaksin Carlil hambad kurku lüüa. Tean, et see ei lõpeks hästi, aga tahan seda ikkagi teha.

      „Ta võib ju rääkida, mida tahab. Vabal maal elamise eelised.“ Javi hääletoon on endiselt meeldiv. „See ei tähenda, et sel pole tagajärgi. Ta saab kirja, mis keelab tal rohkem sellesse tiiru tulla, ja asi pole selles, mida ta ütles, vaid ma ei usu, et ta suudab teiste laskjate seltskonnas vastutustundlikult käituda. Meil on mitte ainult õigus saata minema ebaturvaliselt ja agressiivselt käituvaid inimesi, vaid see on meie kohustus.“ Ta naeratab kergelt. Sünge, külm naeratus. „Ja kui ta tahab minuga pärastpoole parklas vestelda, siis palun väga. Seda võib.“

      „Ta võib semud kaasa tuua.“

      „Seda lõbusam.“

      „Kes see mees oli, kes vahele tuli?“ Ma viitan peaga mainitud mehe poole. Tal on juba kõrvaklapid peas. Olen uudishimulik, kuna ta pole tavapärane

Скачать книгу