LITMIR.BIZ

      Gina ei olnud garaaži kohta kordagi midagi küsinud.

      See mõte ei lasknud tal mitu aastat pärast juhtunut öösiti uinuda, tukseldes kuumavana laugude all. Oleksin pidanud küsima. Oleksin pidanud teadma. Aga ta ei küsinud, ei teadnud, ja lõpuks see ta ka hävitas.

      Tavaliselt oli ta kell kolm pärastlõunal kodus, aga abikaasa oli helistanud ja teatanud, et tal on töö juures hädaolukord ning Gina peab ise Brady ja Lily koolist ära tooma. See polnud mingi vaev – Ginal jäi piisavalt aega enne õhtusöögi tegemist koristamine lõpetada. Mees oli nii armsalt vabandanud, et ta tema päevaplaane rikkus. Mel oskas olla parim, võluvaim mees ja Gina kavatses selle talle heastada – seda oli ta juba otsustanud. Ta valmistab mehe lemmiksööki – maks sibulatega koos mõnusa Pinot Noiriga, mis ootas juba kapi peal. Seejärel perekondlik õhtu, filmi vaatamine diivanil koos lastega. Võib-olla see superkangelase film, mida lapsed näha tahtsid, ehkki Mel jälgis hoolega, mida nad vaatavad. Lily keriks end soojalt Gina kõrvale kerra ja Brady lesiks risti üle isa jalgade, pea diivani käetoel. Ainult painduvad lapsed võisid end niimoodi mugavalt tunda, ent see oli Meli lemmiktegevus terves ilmas. Või pigem teine lemmik pärast puutööd. Gina lootis, et mees ei leia täna õhtul mingit ettekäänet oma töötuppa nokitsema minna.

      Normaalne, mõnus elu. Muidugi mitte täiuslik. Mitte kellegi abielu pole ju täiuslik, ega? Aga Gina oli rahul, vähemalt enamasti.

      Ta oli kodunt ära olnud pool tundi, käinud kooli juures, võtnud lapsed peale ja kiirustanud tagasi koju. Esimene mõte oma tänavasse keerates ja vilkureid nähes oli: Issand jumal, äkki kellegi maja põleb? See mõte tekitas temas võrdlemisi palju õudu, ent järgmine isekas mõte oli, et õhtusöök jääb väga hilja peale. See oli väiklane, aga vihaleajav.

      Tänav oli täielikult liiklusele suletud. Gina nägi teetõkete taga kolme patrullautot ning nende katusevilkurid heitsid peaaegu täpselt ühesugustele madalatele majadele veripunast ja sinakat valgust. Kaugemal oli näha seismas kiirabi- ja tuletõrjeautot.

      „Emme?“ Seitsmeaastane Brady tegi tagaistmel häält. „Emme, mis toimub? Kas see on meie maja?“ Poiss tundus olevat elevil. „Kas see põleb?“

      Gina vähendas kiirust ja üritas aru saada, mis teoksil – segipööratud muru, laiaks sõidetud iirisepeenar, katkised põõsad. Poolenisti rentslis vedelev purunenud postkast.

      Nende postkast. Nende muru. Nende maja.

      Selle hävitustöö lõpus seisis punakaspruun maastur, mootor ikka veel auramas. See oli poolenisti nende garaaži kiviseina sees – Meli töökoda – ja toetus vildakalt prahihunnikule, mis oli kunagi olnud osa nende tugevast kivimajast. Gina oli alati pidanud nende maja nii vastupidavaks, normaalseks. Katkised tellised ja kipsplaadipuru tundusid lausa rõvedad. Hirmutavad.

      Ta kujutles maasturi teekonda, kui see lendas üle kõnnitee ääre, niitis maha postkasti, libises üle muru ja põrutas garaaži. Samal ajal pidurdas ta oma autot piisavalt järsult, et seljas nõksatust tunda.

      „Emme!“ karjus Brady talle peaaegu kõrva ja Gina sirutas vaistlikult käe, et teda vaigistada. Kõrvalistuja kohal oli kümneaastane Lily kõrvaklapid peast võtnud ja nõjatus ettepoole. Tema huuled paotusid nende maja purustusi nähes, ent ta ei öelnud midagi. Tüdruku silmad olid ehmatusest suured.

      „Anna andeks,“ ütles Gina, tajumata õieti, mida ta ütleb. „Midagi on valesti, kullake. Lily? On kõik korras?“

      „Mis toimub?“ küsis Lily.

      „Kas sinuga on kõik korras?“

      „Jah! Mis toimub?“

      Gina ei vastanud. Tema pilk pöördus tagasi majale. Ta tundis end seda hävingut vaadates kummaliselt palja ja haavatavana. Tema kodu oli talle alati tundunud nii turvaline, tõeline kindlus, ja nüüd oli see lõhutud. Turvalisus oli osutunud illusiooniks, sugugi mitte tugevamaks kui tellised, puit ja kipsplaat.

      Naabrid olid tulnud tänavale vahtima ja klatšima, mis tegi asja palju hullemaks. Isegi pensionärist kooliõpetaja, vanaproua Millson, kes harva kodunt väljas käis, oli platsis. Tema oli selle piirkonna klatšimoor, kuulujuttude levitaja, kes tegi alati oletusi kõikide eraelu kohta, kes talle silma alla sattusid. Tal oli seljas kulunud kittel ja ta nõjatus raskelt käimisraamile. Tema päevane hooldaja seisis tema kõrval. Mõlemad olid vaatepildist justkui lummatud.

      Gina autole ligines politseinik. Gina keris kähku akna alla ja naeratas vabandavalt.

      „Inspektor,“ ütles ta. „See on minu maja, millesse maastur on sisse sõitnud. Kas tohin auto siia jätta? Pean kahjud üle vaatama ja abikaasale helistama. See on kohutav! Loodan, et juht väga viga ei saanud… Oli ta purjus? See kurv võib olla ohtlik.“

      Politseiniku ilme muutus samal ajal karmilt keskendunuks ja Gina ei saanud aru, miks, ent taipas, et miski pole hästi. „See on teie maja?“

      „Jah.“

      „Mis teie nimi on?“

      „Royal. Gina Royal. Inspektor…“

      Mees taganes sammu ja pani käe relvapärale. „Lülitage auto mootor välja,“ ütles ta ja andis märku teisele politseinikule, kes kohe kohale jooksis. „Kutsu uurija. Mine!“

      Gina niisutas huuli. „Inspektor, te ei saanud vist aru…“

      „Proua, lülitage auto mootor kohe välja.“ Seekord kõlas käsk karmilt. Gina lükkas käigukangi parkimisasendisse ja keeras võtit. Mootor vaikis vähehaaval ja Gina kuulis kaugemalt kõnniteelt uudishimulike pealtvaatajate jutusuminat. „Hoidke mõlemad käed roolil. „Ärge tehke järske liigutusi. Kas autos on relvi?“

      „Ei, muidugi mitte. Söör, mu lapsed on siin!“

      Mees ei võtnud kätt relvalt ja Ginat tabas vihahoog. See on totter. Nad on meid kellegi teisega segi ajanud. Ma pole midagi valesti teinud!

      „Proua, ma küsin veel kord – kas teil on relvi?“ Politseiniku hääl oli rabe ning Gina viha asendus külma paanikaga. Ta kaotas hetkeks kõnevõime.

      Viimaks õnnestus tal öelda: „Ei! Mul ei ole relvi.

Скачать книгу