LITMIR.BIZ

      Päike paistab suurde tuppa, Pärsia vaiba narmad on nagu kaks pikka valget harja. Seisan ja silmitsen vaipa ja mustrisse kootud looklevaid jooni. Kuulen, et põrand nagiseb. Nagu jookseks nagin piki päikesekiirte vihku.

      Kui heli vaibaservani jõuab, näen Pärsia vaiba narmaid liikumas. Need lähevad laiali ja uuesti kokku, laiali ja kokku, nagu astuks keegi raskete sammudega üle vaiba, kuulen isegi samme, müt-müt-müt-müt-müt.

      Valgus on eredam, see paneb mind silmi kissitama. Valgusvihkudes keerleb tolm.

      Vaatan Pärsia vaipa. Narmad liiguvad ikka veel.

      Kuulen ikka veel samme, keegi käib raskelt üle narmaste.

      Äkki mõtlen, et tahaksin teda näha. Tõmban sügavalt hinge, õhk on tolmune, hoian hinge kinni. Panen isegi silmad korraks kinni, pigistan need nii kõvasti kokku, et värvid hakkavad laugude taga virvendama, ootan natuke ja teen aeglaselt silmad lahti. Pilgutan, vaatan läbi ripsmete valgusesse.

      Esialgu ei näe ma midagi, aga siis joonistub valguse käes keerlevatest tolmukübemetest üks kuju, piltide järgi tunnen ära Vanaisa. Ta oleks justkui klaasist.

      Ta marsib kiirel sammul narmaste peal, edasi-tagasi, ise samal ajal mõlema käega oma pead masseerides.

      Ta näeb naljakas välja, see toob mulle naeratuse huulile. Tahaksin teada, mida ta teeb.

      Hingan välja, Vanaisa kaob, aga kui jälle hinge kinni hoian, näen teda uuesti.

      Vanaema seisab mu kõrval ja sosistab, et see on võimlemine, juukseid tugevdav võimlemine, Vanaisa rääkis alati, et see stimuleerib peanaha vereringet, see tugevdab juuksejuuri, soovitas alati Vanaemal ka proovida, et see teeb juustele head.

      Vaatan Vanaisa tammuvaid jalgu, küsin hästi vaikselt, kas ta proovis siis mõnikord.

      Vanaema ütleb, ei, kahjuks mitte kunagi.

      Ütlen, et nüüd on paras aeg. Hingan välja, astun vaiba teisele servale narmaste peale. Hakkan tammudes astuma, surun sõrmed juustesse, hakkan peanahka hõõruma.

      Kui ma vaiba servani jõuan, keeran ümber ja alustan uuesti, näen, et Vanaema seisab vaiba teises servas, temagi tõstab käe juuste juurde. Sulen silmad, hõõrun peanahka veel tugevamalt, nahk soojeneb aeglaselt, kujutlen, kuidas soojus ronib juuksejuurtest juukseotsteni.