ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu suurejooneline elu. Jenny Jägerfeld
Читать онлайн.Название Minu suurejooneline elu
Год выпуска 0
isbn 9789985351260
Автор произведения Jenny Jägerfeld
Жанр Учебная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Me polnud veel aedviljaletist möödagi jõudnud ja Bobo juba uppus kõigi nende arbuuside, salatipeade, maisitõlvikute ja maasikakarpide vahel, mis vanaema oli kärusse ladunud.
„Kuik!” hõikas Bobo ja näitas elevusega suurt kurgikuhja.
Bobo armastab kurki ja see on ka üks väheseid sõnu, mida ta tõepoolest oskab öelda. Tüdruku kohta, kes saab detsembris neli, ei ole see ehk just väga hea näitaja, aga meid rõõmustab iga sõna, mida ta ütleb. Bobo armastab kurki üle kõige maailmas. Või tegelikult armastab ta muidugi ema ja Majkenit ja mind. Aga siis tuleb küll kohe kurk. Vahel tundub mulle lausa, et ta armastab kurki rohkem kui oma isa.
Bobol ja Majkenil on teine isa kui minul. Svedrik. Tal ongi selline nimi. Selle peale kõik alati: sa ütlesid Fredrik või? Ei, Svedrik! Ja kuigi ta on nende elus osalenud võrreldamatult rohkem kui minu isa minu elus (kuna mina olen oma isa näinud täpselt null korda), siis aasta isaks teda just ei hääletataks. Svedrik on lahke ja rõõmus ja kallistab soojalt. Aga ta pole eriline tegudemees. Näiteks tööotsimine tundus talle jube raske. Samuti nõudepesemine. Koristamine ka. Ja söögitegemine. Ja poeskäimine ja Bobol mähkmete vahetamine ja isegi diivanilt püsti-tõusmine, et Majkenile kooli või Bobole lasteaeda järele minna. Lõpuks sai emal mõõt täis. Sest ta pidi kõik ise ära tegema. Ta ütles, et tal oleks nagu neli last, ainult et üks on habemega ja joob õlut. Nii et ta otsustas lahku minna. Mis oli minu meelest hea. Aga korter oli nagu Svedriku oma ja emal polnud just võimalik uut soetada. Kui oled haiglaõde ja sul on kolm last, hiigelsuur ühe munandiga koer, kaks merisiga Tarzan ja Frasse ning kilpkonn, ei taha pank just lahkel käel laenu anda. „Kuigi ma olen eluaeg kõik arved õigel ajal ära maksnud!”, nagu ema pettunult karjus.
Nii et me kolisime ära. Vanaema suurde kollasesse puumajja siin kolkas, mille nimi on Skärblacka ja mis asub Norrköpingi lähedal ja kus kõik räägivad … jah … kuidas nüüd öeldagi. Natuke omamoodi. Murraku nimi on Östergötlandi keel. Ma ei teagi, kuidas seda järele teha, aga pehme l-iga sõnades ütleb vanaema mõnikord tugeva l-i ja vahel venitab täishäälikud ka jube pikaks, näiteks nagu sõnas „pooolitsei”. See vist ongi Skärblacka ainus puudus. Lisaks see, et siin on tohutu paberivabrik, mille tõttu on kogu küla vahel kakahaisu täis.
Kui me maiustuste osakonda jõudsime, seisiski Majken seal. Aga ta ei söönud kommi. Nägime hoopis, kuidas ta valas väikesest karbist midagi otse ühte läbipaistvasse kommikasti.
„Mida sa teed?” küsisin ma.
Majken pööras end meie poole. Tema tedretähniline nägu säras rõõmust. Ta üritas sosistada, aga ta nagu ei oskaks. Tema hääl pole sosistamiseks mõeldud.
„MA TEEN PÄTTUST!”
„Ahah,” ütles vanaema huvitatult, „ja mis pättus see siis on ka?”
Majken itsitas ja sirutas karbi meie poole, nii et võisime lugeda: Bertie Botts Every Flavour Beans.
„No kuule, Majken!” ütlesin mina.
„MA VALASIN NEED KUMMIKOMMIDE KASTI!”
„Mis asjad need on?” küsis vanaema ja sirutas käe kommikarbi järele.
„NEED ON HARRY POTTERIST, NEID ON KÕIKIDE MAAILMA MAITSETEGA! ROHELINE VÕIB OLLA TATI VÕI ÕUNA MAITSEGA, SÕLTUB, MILLINE SULLE SATUB. SEDA EI TEA KUNAGI ETTE! NEED ON ÜHESUGUSED. MÕNIKORD ON NEIL VIHMAUSSI, KÕRVAVAIGU VÕI OKSE MAITSE. AGA VAHEL VEAB JA SIIS ON SIDRUNIMAITSE! MA SAIN NEED ÜHELT SÕBRALT STOCKHOLMIS. TA OSTIS NEED LONDONIST HARRY POTTERI MUUSEUMIST!”
„Oh dear. Kõrvavaik ja okse, ei tundu just isuäratav,” ütles vanaema ja ulatas karbi tagasi.
„JAH, MA TEAN! SELLEPÄRAST MA NEED SIIA PANINGI!”
„Sa oleksid võinud need mulle anda,” ütlesin. „Ma ju armastan kummikomme. Kui need on vastikud, võib ju lihtsalt välja sülitada?”
„MA VÕIN OMA KUMMIKOMMIDEGA TEHA, MIDA ISE TAHAN!”
„Aga ikkagi,” ütlesin pahaselt.
„See on täiesti mõttetu tüli,” ütles vanaema. „Ma võin sulle uued osta, Sigge.”
Silmitsesime läbipaistvat kommikasti, mis oli ääreni täis vikerkaarevärvilisi kummikomme. Astusin ligi, avasin kaane ja segasin natuke plastkühvliga. Kuidagi polnud võimalik aru saada, millised Majken oli sinna valanud.
„Äkki ma võin mingit teist tüüpi kommid valida?” küsisin lootusrikkalt vanaema poole vaadates.
„Anna aga minna, darling,” ütles vanaema ja noogutas julgustavalt kommiriiuli poole, kuigi polnud isegi laupäev.
Me läksime Majkeniga puhta pööraseks! Kumbki võttis vist mingi pool kilo. Bobo oli aga igati rahul oma kuigiga.
Nagu öeldud. Meile väga meeldib vanaemaga poes käia!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.