LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nahaga.

      Emma ei vastanud. Ta klammerdus seistes Laura külge, kuid surus pea vastu Laura puusa.

      Laura vaatas läbi elutoa Ray kabineti poole, kuklasse tekkis külmus. Emma karjed ei suutnud peita majas valitsevat vaikust. „Kus issi on?“ küsis ta ja suundus kabineti poole, Emma iga sammuga üha tugevamini ta külge klammerdumas. „Ray?“

      Kabinet oli tühi, käsikirjalehed laual hunnikus. „Ray?“ hüüdis ta tagasi koridori ja trepist üles minnes.

      „Jää siia,“ ütles ta Emmale, tõmmates tüdrukukese käed õrnalt oma puusade ümbert lahti. „Tulen kohe tagasi.“

      Ta ronis trepist üles, külmus kuklast levis mööda selga alla. Ta astus magamistuppa, kus nad mõlemad Rayga magasid. See oli tühi. Ray on ilmselt välja läinud. Ja Emma üksi jätnud. Sellepärast oligi tüdruk nii endast väljas.

      Aga see ei ole piisav põhjus, et Emmat endast välja viia, ja Laurale meenus, et oli garaažis näinud Ray autot. Ta pidi just magamistoast lahkuma, kui märkas teisel pool voodit tapeedil mingit plekki – punast liblikakujulist plekki. Huulde hammustades kõndis ta aeglaselt ümber voodijalutsi. Ray lamas akna all põrandal, pea vereloigus, püstol peos.

      Tagasi põrgates komberdas Laura vastu tualettlauda ja ajas ehtekarbi maha. Ehted paiskusid ta jalge all laiali, kui ta toast välja ja trepist alla tormas.

      Emma nutuhala oli vaibunud nuukseteks ja ta istus kägaras koridoripõrandal, pilk Laural. Laura haaras tal käsivarrest ja viis ta kööki, kus helistas hädaabinumbrile.

      „Kas teil on hädaolukord?“ küsis dispetšer.

      Laura pea oli kui udus. Ray on surnud. Mitte keegi ei suuda seda olukorda muuta, ükskõik kui kiiresti nad kohale jõuavad.

      „Kas teil on hädaolukord?“ kordas dispetšer.

      „Mu abikaasa lasi end maha,“ sõnas Laura. „Ta on surnud.“ Tal oli äkki tungiv vajadus majast välja saada. Eirates dispetšeri küsimusi, pillas ta telefonitoru köögipõrandale, haaras jälle Emmal käest ja jooksis koos lapsega välja väikesele eestrepile.

      Istunud vanale puitpingile, mille Ray oli ühelt garaažimüügilt leidnud, tõmbas ta Emma endale sülle. Ma olen šokis. See mõte oli emotsioonitu ja irdne. Tal oli süda paha ja pea käis ringi ja kuigi ta teadis, et õhk on jahe, ei tundnud ta tegelikult seda. Selline see šokk siis ongi. Ta pilk eksles, ehkki politseiautod, kiirabi ja tuletõrjeauto jäid sireenide huilates ta maja ees seisma. Naabrid tulid oma õuedest või piilusid akendest välja, et näha, mis toimub, kuid Laura vahtis ainult lund, mis kattis majaesist muru. Silme ees oli ainult liblikakujuline plekk magamistoa tapeedil.

      „Ta on ülakorrusel,“ ütles ta esimesele politseinikule, kes talle lähenes. Ta toetas lõua Emma pealaele, kui terve armee parameedikuid marssis neist mööda majja sisse, ja sulges silmad, kujutades ette, mida nad ülakorruse magamistoas leiavad.

      Emma oli lakanud nutmast, kuid oli surunud pea Laura kaelaõnarusse. Ta on tõesti juba liiga suur, et süles istuda, kuid ta oli end kerra tõmmanud ja Laura ei tahtnud teda vabastada. Väikseke värises oma kerges sviitris ja Laura hõõrus ta käsivarsi. Mida Emma oli näinud? Kas ta kuulis lasku ja läks magamistuppa asja uurima? Kas ta võis olla toas, kui Ray seda tegi? Laura ei oleks pidanud last temaga jätma. Ta ei oleks pidanud jääma kauemaks kui tund.

      Tundus, nagu oleks kulunud kaua aega, enne kui üks politseinik tuli tagasi trepile, käes joped talle ja Emmale. Ta oli toonud Laurale Ray sulejope ja ta pani selle selga, torgates nina krae juurde ja hingates sisse abikaasa lõhna.

      „Kes oli kodus, kui see juhtus?“ küsis politseinik ja tõmbas taskust märkmiku. Ta seisis teerajal, üks jalg trepiastmele toetatud.

      „Emma.“ Laura noogutas tütre poole, kes oli jälle end Laura süles kerra tõmmanud.

      Politseinik vaatas Emmat hetke uurivalt ja siis otsustas ilmselt last mitte küsitleda.

      „Ja teie olite ära?“ küsis ta.

      „Jah.“

      „Kas te teate, miks ehtekarp ja selle sisu on põrandal?“

      „Mina ajasin selle maha, kui mehe leidsin.“ Tundus, nagu oleks mälupilt põrandale pillatud ehetest olnud midagi, mida ta oli näinud mitu päeva, mitte mõni minut tagasi.

      „Magamistoas oli kiri,“ ütles politseinik. „Kas te nägite seda?“

      „Kiri?“

      „Jah. Teibitud tualettpeegli külge. Sellel on kirjas: „Ma palusin, et sa ei läheks.“ Kas see ütleb teile midagi?“

      Laura pigistas silmad kinni. „Ma pidin täna hommikul kedagi külastama ja ta ei tahtnud, et ma lähen.“

      „Ahhaa,“ sõnas politseinik, otsekui oleks leidnud mõistatusest puuduva killu. „Teil ja teie abikaasal on suur vanusevahe, eks ole?“

      Küsimus näis ebaviisakas, kuid tal ei olnud jõudu, et protestida. „Jah,“ vastas ta.

      „Ja kas see „keegi“, keda te pidite külastama, oli teine mees?“

      Laura vaatas politseinikule segaduses otsa. „Teine...? Ei. Ei. See oli naine. Vana naine. Aga ta palus mul mitte minna ja mina läksin ikkagi. Ma läksin ühtepuhku minema. Töötasin kogu aeg. Ma jätsin teda liiga tihti üksi. See on minu süü.“

      „Nonoh, ärge tehke ennatlikke järeldusi, proua. Kas teie abikaasa kannatas depressiooni all?“

      Laura noogutas. „Kohutavalt. Ma oleksin pidanud taipama, kui hulluks see oli läinud, aga...“

      „Tal on vasakus õlas vana arm ilmselt kuulihaavast,“ lausus politseinik. „Kas see oli mingist varasemast ebaõnnestunud enesetapukatsest?“

      „Ei. Ta sai selle Koreas võideldes.“ Ray oli üle elanud Korea sõja. Ta ei olnud üle elanud abielu Lauraga. Süütunne rõhus nagu kivi ta rinda.

      Politseinik noogutas Emma poole. „Mis te arvate, kas ma võin esitada talle paar küsimust?“

      Laura naaldus taha, et kergitada Emma pea oma õlalt. „Kullake,“ ütles ta, „kas sa saad rääkida politseinikule, mis juhtus? Kas sa saad rääkida mulle?“

      Emma vaatas neid mõlemaid vaikides, pilk silmis klaasistunud. Ja sel hetkel taipas Laura, et ta tütar polnud lausunud ainsatki sõna sellest saati, kui ta koju jõudis.

      5

      Mälestusteenistuse ajal Georgetowni ülikoolis istus Laura Ray noorema venna Stuarti kõrval. Ray oli palju aastaid Georgetownis õpetanud ja kabel oli rahvast täis. Inimesed seisid kabeli tagaosas, mõni oli rahvahulga tõttu sunnitud koguni fuajeesse jääma. Palju oli Ray endiseid sotsioloogiatudengeid ja kolleege. Ray oli ülikooli endast jälje jätnud.

      Ta oli jälje jätnud ka tänavatele. Kui Laura kohale jõudis, istus kabelis juba bussitäis kodutuid ja töötajaid mitmest varjupaigast. Uudis Ray surmast tõi kaastundeavaldusi tervest DC regioonist. Rayd armastati ja austati. Laura lootis, et mees teadis seda. Viimastel aastatel oli mure selle pärast, et tal ei olnud võimalik oma raamatut avaldada, ta täielikult enda valdusse haaranud, nii et ta oli silmist kaotanud kõik hea, mille oli saavutanud. Nähes kabelis tõsiste nägudega rahvast, tõmbus Laura süda valust kokku. Ta ei teadnud, kuidas teenistuse lõpuni vastu pidada.

      Ta heitis pilgu mehevennale. Stuart vaatas otse enda ette ja Laura nägi, kuidas ta lõuapärad pinguldusid püüdes säilitada enesevalitsust. Ta võttis Stuarti käsivarrest kinni. Kõige raskem telefonikõne, mille ta pidi pärast Ray surma tegema, oli olnud Stuartile. Stuart elas Connecticutis ja reisis ühe õpikufirma müügiesindajana sageli. Laura oli mures, et ta võib olla teel, kuid ta leidis mehe kodust. Kui Laura teatas talle uudise, puhkes Stuart nutma. Tugevate, kõõksuvate nuuksetega, mis hirmutasid Laurat, sest see ei olnud Stuartile üldse omane. Ta oli oma vanemat venda jumaldanud ja imetlenud. Ray oli tema ainuke veresugulane.

Скачать книгу