ТОП просматриваемых книг сайта:
Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat. Sophie Hannah
Читать онлайн.Название Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat
Год выпуска 0
isbn 9789916111888
Автор произведения Sophie Hannah
Жанр Контркультура
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Mina sinu asemel ei hakkaks küll temalt midagi tellima,” ütles Simon. „See võib lõppeda sellega, et sul lüüakse hambad sisse. Vaata, ta teeb igasuguseid: seinale kinnitatavaid, soklile asetatavaid, vertikaalseid, horisontaalseid, messingist, kivist, fiiberklaasist. Päris vinged, on ju?”
„Mulle meeldivad need väga. Välja arvatud see.” Charlie osutas pildile, millel oli lihtne kivikuubik, mille mõlemale küljele oli kinnitatud rauast päikesevarras. „Mina eelistaksin ladinakeelset motot. Mis sa arvad, kas ta tahub tähed ise? Siin on kirjas, et need on käsitsi tahutud...”
„„Aeg on vari”,” luges Simon ette. „Miks peaks küll keegi tellima sellise motoga päikesekella? Kujuta ette, et päevitad või teed aiatööd päikesekella kõrval, mis tuletab sulle meelde su kiirelt lähenevat surma.”
„Väga võluvalt väljendatud,” lausus Charlie, mõeldes, kas Simon teadis, et ta on mehe peale vihane. Vihane, pahane, mida iganes. Ta üritas seda kõigest väest varjata. „Mis sina preili Jenkinsist arvad?”
Simon keeras end näoga Charlie poole. „Ta reageerib üle. On pisut ebastabiilne. Ta andis mõista, et tal on ka varem ärevushooge olnud.”
Charlie noogutas. „Mis sa arvad, miks ta oli nii vihane ja vimmas? Minu arust me kuulasime ta ju kenasti ära? Ja miks ta ütles, et ta ei karda politseid? See tuli täiesti ootamatult, eks?” Ta osutas peaga arvutiekraani suunas. „Kas tema veebilehel on ka tema enda kohta informatsiooni?”
„Kui see Haworth teda väldib, siis ei saa talle seda küll pahaks panna,” märkis Simon. „Võib ju öelda, et see on argpükslik käitumine, aga kas sina tahaksid sellele naisele suhte lõpetamisest rääkida?”
„Mees oli lubanud ka temaga abielluda, nii et see oleks tõsine altvedamine. Miks küll on mehed sellised närukaelad?”
Ekraani täitis Naomi Jenkinsi foto. Suure musta poolringikujulise päikesekella kõrval istuv naine naeratas, toetudes kella hõbedasele koonusekujulisele gnoomonile. Selle sõnaga harjumine võtab aega, mõtles Charlie. Naomi kastanpruunid juuksed olid kinni ja ta kandis punaseid velvetpükse ja kahvatusinist pusa.
„Siin näeb ta välja üsnagi normaalne,” lausus Simon. „Õnnelik ja edukas naine.”
„See on ju tema veebileht,” märkis Charlie. „Ta on selle kindlasti ise disaininud.”
„Ei, kuule, siin all on kirjas Summerhouse Web Design.”
Charlie laksutas kärsitult keelt. „Ma ei mõtle otseselt. Pean silmas, et tema andis informatsiooni ja foto ise. Iga vabakutseline, kes laseb oma äri reklaamimiseks veebilehe teha, mõtleb väga hoolikalt läbi, millist kuvandit endast edastada.”
„Kas sa tahad öelda, et ta valetab meile?” küsis Simon.
„Ei oska öelda.” Charlie näris pöidlaküünt. „Ta ei pruugi valetada, aga... Ei oskagi öelda. Miskipärast ma ei usu, et kallima ära kaotamine on tema probleemide algus. Igatahes otsi Haworth üles, vaata, kas temaga on kõik korras, ja ongi lool lõpp. Mina aga sõidan Andaluusia randa päevitama.” Ta nägu läks laiale naerule. Ta polnud juba rohkem kui aasta saanud viit järjestikust vaba päeva. Ja nüüd võtab ta nädalase korraliku puhkuse nagu normaalne inimene. Kas see saab olla tõsi?
„Siin on preili Varjuheitja visiitkaart,” ütles ta. „Minul pole kindlasti vaja temaga puhkuse ajal ühendust võtta. Kas tahad juhuslikult ka Silver Brae Luksuslike Puhkemajade visiitkaarti? Preili Jenkins valetas selle kohta. Kui ma visiitkaardilt teksti ette lugesin, nägi ta välja nii, nagu oleksin andnud talle kõrvakiilu. Vean kihla, et ta käis Haworthiga seal.” Charlie keeras kaardi ringi. „Unustasin talle selle tagasi anda. Hmmm. Nad korraldavad Edinburghi lennujaamast transfeeri. Soovi korral kodused söögid ja spaa ja kõik voodid on topeltlaiad... Ehk peaksite teie Alice’iga sinna sõitma.” Kurat. Miks ta küll oli seda öelnud?
Simon ei teinud ta jutust välja. „Mis sa sellest aknavärgist arvad?” küsis ta. „Arvad, et ta nägi midagi?”
„Oh, palun jäta! See oli täielik jama. Ta oli stressis ja tal sõitis katus pealt – kogu lugu.”
Simon noogutas. „Ta ütles, et Haworth tahab kõike kontrollida, aga minu arust tundus hoopis tema kontrollifriigina. Nõudis, et saaks rääkida oma loo kronoloogilises järjekorras, käskis meil Haworthi majja minna.” Simon võttis Naomi ja Robert Haworthi foto ja uuris seda. Taustal, parkivate autode kohal oli näha Burger Kingi logo. „Tundub, et see on võetud Travelteli ees,” ütles ta.
„Maaliline.”
„Pisut kurb, kas pole? See mees pole kordagi tema kodus käinud, kuigi nad on aasta aega koos olnud.”
„Tõeline müsteerium on kõige selle juures just nende suhe,” arutles Charlie. „Mis sel mehel viga on, et Naomi ei taha teda oma parima sõbrannaga kokku viia?”
„Võib-olla häbeneb ta hoopis sõbrannat,” pakkus Simon.
„Mida ühist saab küll olla disainerkäekotiga päikesekellade meistril ja veokijuhil?”
„Füüsiline tõmme?” Simonil oli niisugune nägu ees, nagu ta ei tahaks sel teemal pikemalt peatuda.
Charlie oleks peaaegu öelnud: „Sa pead silmas seksi?”, aga sai veel õigel hetkel sõnasabast kinni. „Minu arust ei näe ta veokijuhi moodi välja, või mis sina arvad?” Charlie kulm oli kortsus. „Mitut veokijuhti sa tunned, kes kannavad kraeta särki ja trendikaid kandilisi prille?”
„Ma ei tunnegi ühtki veokijuhti,” vastas Simon üsna mornilt, just nagu oleks talle turgatanud just nüüd pähe, et see võiks tore olla.
„Noh...” Charlie patsutas teda seljale. „See muutub varsti. Saada mulle sõnum, kui oled ta üles leidnud, eks? Mu puhkus oleks kohe märksa mõnusam, kui kuulen, et ta on Varjuheitja vältimiseks Austraaliasse emigreerunud. Kuigi tegelikult ära parem saada. Kui ma viimati puhkusel käisin, helistas Proust, see igavene tõbras, mulle vähemalt korra päevas. Ma võin oodata seni, kuni olen tagasi.”
Charlie viskas koti õlale ja asus asju kokku korjama. Kõik tööga seonduv võib nädal aega oodata. Oodata ei kannata aga asja Oliviale selgitamine. Charlie kavatses minna politseijaoskonnast otsemat teed lennujaama, ning tema selgitus peab olema parem kui see, mis ta telefoni teel esitas. Miks tal küll oli vastupandamatu vajadus kõik Oliviale ära rääkida niipea, kui ta oli midagi persse keeranud? Kuni ülestunnistuseni tundis ta paanikat ja kontrolli puudumist; nii oli see olnud sellest ajast saati, kui nad olid veel teismelised. Vähemalt oli tal õnnestunud Oliviat niivõrd šokeerida, et õde oli jäänud kolmeks või neljaks sekundiks vait; sellist asja polnud varem juhtunud. „Mul pole aimugi, miks ma seda tegin,” oli ta öelnud. Ja see oli jumala tõsi.
„Noh, sul on kolm tundi aega mõtteid mõlgutada ja usutav selgitus välja mõelda,” oli Olivia nähvanud, kui ta kõnevõime taastus. „Küsin su käest Heathrow’s uuesti.”
Ja mul pole ikka veel aimugi, mida sulle rääkida, et su suu kinni panna, mõtles Charlie.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со