LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et ta polnudki midagi võitnud, oleks ta just pannud hakkama kümme eurot kaardi peale, mida ta enam kunagi ei kasutaks. Charles hoiab telefonidest eemale. Ta ei kuule enam väga hästi, ei saa aru, mida talle räägitakse. See on jõle tüütu, ta vastab täitsa huupi, lõugab midagi. Ta oli asunud otsima avalikku putkat kusagil rahulikus kohas, kus poleks ohtu, et keegi ukse lahti lööb ja ta ära tunneb: mis asja sa vana oinas siit otsid? tule teeme ühed klõmakad parem.

      Ta ei teadnud, kuidas sõnastada seda, mis tal öelda oli. „Minu valduses on võidupilet” või „ma helistan sooviga saada täiendavat infot seoses peavõiduga” … Nagu teistegi prolede puhul, oli ka tema jaoks ametiasutuse poole pöördumine üks rist ja viletsus. Charles ei tahtnud kõlada nagu maakas ja samas teadis, et mida korralikumalt ta rääkida üritaks, seda läbinähtavam ta oleks.

      Mannike teiselpool toru oli sellega harjunud. Ta rahustas Charles’i maha. Ta polnud nähtavasti esimene ega viimane mats, kes Française des jeux’sse helistab. Ega ka kõige hullem, mine tea. Piiga oli ruttu ära tabanud, kuhu ta oma jutuga tüürib – võidupilet, tema jaoks oli see niisugune asi, mida tuleb ikka ette, palun oodake, Charles oli ära kuulanud Raveli „Boléro”, siis oli üks teine asjapulk lasknud tal kenasti oma umbmäärase mula ette vuristada, palunud tal korrata numbreid, mille ta piletilt maha luges, ja öelnud, tulge kohe, vaatame koos üle, Charles oli paanikasse läinud, see oli tal ametnike puhul refleks – ei, ma nüüd praegu kohe küll ei saa, mul on väga tihe graafik, mispeale oli teine kannatlikult öelnud, siis esmaspäeval, tulge esmaspäeval, aadress on see, olge mureta, anonüümne jah täielik anonüümsus on ei ärge üldse muretsege keegi ei varitse meil ukse juures lotovõitjaid, ei, teate meie ruumides liigub väga palju inimesi, võimatu on vahet teha, kas te olete võidusummat taotlev mängija või töötaja – mõni meie töötajatest saab tõesti teie isiku teada, aga meil on äärmiselt ranged konfidentsiaalsusnõuded, mõelge, te pole ju oma olukorras ainuke, ei, isegi kui te olete meie juures töötamiseks liiga vana, siis mitte keegi ei tule ukse juurde teid pildistama, üks nõuanne, kui tohib, ärge püüdke ennast liiga kavalasti maskeerida, vahel võib ka parim kavatsus kohmakalt välja kukkuda, hoiduge prillidest, parukatest … Tõepoolest, Charles ei olnud mitte esimene persevest, kes on peavõidu saanud.

      Koju jõudes oli ta kahetsenud, et kohtumise esmaspäeva peale lükkas. Ta ei julgenud isegi sitale minna, mis siis, kui aken sel hetkel lahti läheb ja ajab ümber transistori, mis oleks lükanud lahti sahtli ja siis oleks piisanud kergest tuulehoost ja puhh: pilet läinud. Oi jaa, naljast ja muretust meelest oli asi kaugel … Ta võttis isegi peediga rahulikult, et poleks ohtu mingit lollust korda saata. Mis näitab ära, kui hullus seisus ta oli … Ja asi polnud ainult hirmus saatuse vingerpussi ees, mis on tema klassi inimestele tüüpiline, mingi konks, mis sind ikka ja alati maa küljes kinni hoiab, kõige uskumatumal moel, saatus, mis leiutaks ükskõik mida, et proled oma pasa sisse edasi jääksid … Oli ka üks suurem pidur. Mis asja ta kogu selle nodiga peale hakkab? Jumal issand jeesus küll, kolm päeva ja kolm unetut ööd oli tal olnud aega seda probleemi läbi ja lõhki nämmutada: maja? Mis kuradi jaoks talle see maja? Maja kuhu? Kuhugi karupersse, kus ta kedagi ei tunne? Lõunasse, nende fašistinärakate juurde? Kus lokaalid on täis jahimehi, kes räägivad ainult nutriate hävitamisest? 16ndasse, kus õllekate külalislahkus jätab isegi vanglaga võrreldes soovida? Normandiasse? Mida kuradit tal siis üldse väljaspool kodu teha oleks? Maja. Kah mul asi! Kas tal oli tahtmist endale maja osta? Kinnisvara omamine tundus nagu ora perses. Ja mõte notari juurde minekust ja kõigest sellest paberijurast … Oi ei, ei. Seda veel vanaduspäevil vaja.

      Ta ilmus, nagu kokku lepitud, Française des jeux’sse. Oodati, et ta mõtleks investeerimise, projektide, pikema perspektiivi peale … Kuni ta kuulas, stoilise rahuga, alama astme töötaja palavikulist tiraadi, tundis Charles, kuidas tal tuleb ette Jean Gabini ilme, ja ta võiks suvalisel hetkel teatada „Kulla sõbrake, kaua sa mulle niimoodi ajudele käia ei saa”. Aga ta vaikis, oodates, et tal lubataks tšekiga jalga lasta. Ta polnud ju ometi selleks eluaeg põlanud neid, kes ilma tööta raha teenivad, et oma eas veel börsil spekuleerima hakata.

      Kodukööki tagasi jõudes tundis Charles ennast ennekõike veel ebakindlamalt. Mida siis: mis sa selle nutsuga peale hakkad, papi? Hakkad ülikondi ostma? Essugi pole peale hakata. Reisima? Pigem sureks maha. Talle ei meeldinud ei kohvrid, päike ega rand, rutiinist väljamurdmine veel vähem. Mida siis? Probleem või asi … maksab mõned linnukesed kinni. Teda ei segaks üldse, kui mõni nooruke tal ainult raha pärast urruauku lakuks … aga kust ta neid totse peaks üles korjama? Nendes lokaalides, kus tema molutamas käib, silmarõõme just ei voori … Jumal küll, ta polnud seda raha veel kättegi saanud, kui juba terendaski paras sitarida, kohtumine pangas, paberimajandus, uued sõbrad, silmakirjalikkus ja kõikvõimalikud komplikatsioonid …

      Ta oli pikalt istunud külmiku ees, nagu nuiaga pähe saanud. Véro oli ärganud ja teinud põrgulärmi – mis tähendab et ta unustas oliiviõli juurde osta, tema kord oli ju. Ta võtab iga päev enne kella neljast napsu suure supilusikatäie õli, see pidavat tal soolikad ära vooderdama, ja siis kannab ta pärast paremini alkoholi. Charles oli ta õiendama jätnud, mantli sõnatult selga tõmmanud ja mõelnud, ma lähen litsidesse. Vot selleks ta oma raha kasutabki. Ainult et kui ta siis Belleville’i tänava massaažiputkani oli jõudnud, selle juurde, mille kohta ta lokaalis nii palju head oli kuulnud, oli ta visanud põgusa pilgu eesruumi, plasttoolid ja seintel ravimassaažiplakatid. Ja kannapealt ringi pööranud.

      Charles oli palju litsides käinud, kui neid veel Saint-Lazare’i jaama tagant leida võis. Võis juhtuda, et ta tiirles oma pool tundi mõne tüdruku ümber, enne kui julges küsida, kui palju ta võtab. Ta oli naistega häbelik, kui ta purjus polnud. Mis siis, et tal, täitsa ilma kiitlemata, nende seas lööki oli. Ta on ikka suuri tänavadaame tunda saanud. Selliseid, kellele naljalt pläma ei aetud. Nad polnud sugugi ilusamad kui tänapäevatüdrukud. Nad polnud aga suu peale kukkunud, panid sul ikka noka kinni, targem oli ennast kenasti üleval pidada. Lõpuks, kui neid pidi minema mööda suuri bulvareid taga otsima, polnud asi enam nii mugav. Tal polnud autot. Ta käis jala. Lindudel polnud tuba võtta. Ta jättis asja katki niipea, kui naised olid päris äärelinnadesse kolinud. Ta ei hakanud ju ometi kuhugi rongiga sõitma, et lasta riista imeda … Kui hiinlannad olid Belleville’i üle võtnud, tegi ta ükskord kangi all asja ära, ühe jopes naisterahvaga, kes oli hakkamas ja tore, aga ei rääkinud sõnagi prantsuse keelt ja ega see Charles’i ikka väga ei erutanud küll, kui ei saanud isegi omavahel tere öelda. Ta oli mõelnud „näe, isegi litsidega olid vanasti paremad lood” ega püüdnudki Villette’i tänava tüdrukutega lähemalt tuttavaks saada. Tal polnud sest sooja ega külma ja nii ka tol päeval. Ta ei hakanud ennast sundima lihtsalt sellepärast, et ta mingeid rahasid sai. Ta oli Zorba leti ääres ringi konjakit välja käristanud, siis oli läinud Véro seltsi, nagu iga päev ikka, Pyrénées’ tänava totobaari. Kui keegi oleks talle öenud, et ta saab ükspäev lotovõidu ja on lõpuks ikka oma paksuga karvupidi koos nagu tavaliselt …

      Véro on nagu vana käima, Charles täidab ta ära ja istub selle sisse hästi. Ega see niisama pole, kakskümmend aastat ühtejutti sama mooriga, kui kole ja tüütu ta ka poleks, midagi temas ikka on. Charles pole talle siiamaani midagi öelnud. Ta oli otsustanud selle asja enda teada jätta. Ta kartis, et uudis tema loosiõnnest levib nagu kulutuli ja põõsast kargab välja hordide kaupa emaseid, kes väidavad, et Charles on nende laste isa, ja nõuavad tema raha noolides DNA teste.

      Vähehaaval oli ta olukorraga ära harjunud ja välja mõelnud, mida rahaga peale hakata: mitte midagi. Teda ennast üllatas see kõige rohkem, aga lähemal vaatlusel tundus tema elu talle parim, mida elada võiks. Ta kavatses seda jätkata, veel palju paremini. Ta käis sagedamini juuksuris, see oli tema edevus. Tema päralt olid maapähklivõi, margiõlu ja viie teraga žiletid … Läbi olid ajad, kui ta Dia lettide vahel küürutas, et kamambeeri hindu vaadata: ta valis, mis talle meeldis, muretsemata selle pärast, mis kõik maksab. Véro hakkas kahtlustama. Ta oli oma peas välja mõelnud, et Charles varjab tema eest mingit pärandust – mõnelt lahkunud onult, kelle maja on ilmselt maha müüdud. Nagu oleks Charles sellisest perest, kus onudel peale omaenda urruaugu veel üldse mingit vara oleks … aga eks Véro nägi ära, et nad üldiselt sõid uhkemini, jõid rohkem, ta haistis, et kuskil on miskit mäda. Ja eks see küttis vanal lehmal uudishimu

Скачать книгу