ТОП просматриваемых книг сайта:
Maailmalõpu päevik. Sari "Orpheuse Raamatukogu". Marek Tihhonov
Читать онлайн.Название Maailmalõpu päevik. Sari "Orpheuse Raamatukogu"
Год выпуска 0
isbn 9789949661848
Автор произведения Marek Tihhonov
Жанр Контркультура
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ebarditega olen muidugi kohtunud, ent see on hoopis teine teema…
Päris alguses olin arusaadavalt väga ettevaatlik – liikusin varjatult, tegin enne peidukohast väljumist pikalt luuret, magasin pimedas. Mingi aja möödudes jõudis mulle lõplikult kohale, et teisi inimesi pole enam mingit põhjust karta, sest neid lihtsalt ei ole.
Kui te küsiksite mu käest, kas see arusaam mõjus mulle kuidagi eriliselt šokeerivalt või tekitas minus sügavat meeleheidet, siis ei, ei ühte ega teist.
See mõjus ennekõike rahustavalt.
Sellest, et enam-vähem kõik on surnud, sain ma juba varemgi aru. Ütleme nii, et seda oleks olnud raske mitte märgata.
Võib-olla päris alguses oli mul imepisike lootus, et järsku pole igal pool olukord nii hull, et äkki tuleb keegi mind päästma. Heidab sooja teki õlgadele ja valab termosest kuuma teed, nagu filmides. Viib varjupaika, kus antakse kolm korda päevas sooja sööki ja pühitakse tagumikku, kui ise mingil põhjusel ei suuda.
Mõistus ütles mulle, et see on tühi lootus, ja ma võtsin teda kuulda.
Kas ma oleksin võinud meelemõistuse kaotada? Ilmselt jah. Inimene pidavat olema karjaloom ja üksindus, räägitakse, ajab ta segaseks. Tunnistan, et maailmalõpu päeval ja vahetult pärast seda käisin ma paar korda hullumeelsuse piiril ära küll. Jalutasin mööda seda peenikest punast joont ja astusin siis õigele poolele tagasi.
Kohe päris alguses oli küll muidugi üks juhtum, mis tegi mind väga tükiks ajaks katki. Ma kindlasti kirjutan sest, ent natukene hiljem…
Raskemaid hetki on olnud veel ja ka masendushoogusid ning aeg-ajalt ikka küsid eneselt, milleks see kõik.
Valetaksin, kui kinnitaksin, et ei ole viimaste aastate jooksul kordagi mitteolemise veetlevat sosinat kuulnud ja seda ka mõneks ajaks kaaluvalt kuulatama jäänud.
Ma ei ole siiski inimene, kes vabasurma läheks. Ei ole minus sellist alget kunagi olnud ja kui ma pean lahkuma, siis teen seda võideldes. Oma loomuse vastu ei saa.
Muidugi tahaks vahest mõnda elavat hinge enda kõrvale, ent kui mul oleks valida potentsiaalselt ohtliku kaaslase või üksinduse vahel, siis valiksin kindlasti viimase.
Ma ei ole üksinda maailmas elades veel seinal rippuvate piltidega suhtlema hakanud ega kaaslase leidmiseks melonile inimese nägu peale maalinud ning arvan, et ei tee seda ka edaspidi.
Tegevust peab kogu aeg olema – see päästab ja hoiab meele selge.
Peab olema eesmärk, mille nimel end hommikul voodist üles ajada. Ja olgu kohe öeldud, et vähemalt esimestel aastatel ses uues maailmas tegevusest puudust ei olnud.
Esmalt rabeled, et enesel hinge sees hoida, ja kõik muu saab tulla alles pärast.
Ma ei ole kunagi olnud ekstraverdi või introverdi eredaks näiteks. Pigem olen nii üht kui teist. Sain varasemas elus hakkama nii suuremas seltskonnas kui üksinda kodus istudes. Ma olin ja olen kohaneja. Muidu vist ses uues maailmas hakkama ei saakski.
Minus on maailmasuurune auk, mida ei saa lappida. Ma olen seda enesele tunnistanud ja õppinud selle mitte kunagi kinni kasvava haavaga elama.
Olen nagu Palle, kes ärkab üles ja avastab, et on kogu maailmas üksi.
Ainult et mina ei ärka sest unest üles.
Kui ma peaksin esile tooma, mis oli kogu maailmalõpu juures kõige veidram ja kõhedust tekitavam seik, siis oli selleks kindlasti Loomade Lahkumise Päev.
Midagi sellist ei suudaks välja mõelda ka kõige suurema fantaasiaga kirjanik.
Pagan küll, miks ma romaane kirjutades selle peale ei tulnud, sajataks Stephen King toimuvast kuuldes, kujutan ette.
Kui ma kirjutaksin neid ridu kümne aasta pärast, siis, võimalik, hakkaksin ma eneses kahtlema. Võib-olla tunduks mulle koguni, et seda kõike ei juhtunudki. Tekiks mõte, et äkki on tegemist miskit sorti traumajärgsest stressist põhjustatud ajusünnitisega.
Nad nimetasid seda Loomade Lahkumise Päevaks, ent tegelikult see muidugi polnud seda.
Loomad ei lahkunud, nad tapsid end ära.
Kõik kõrgemad loomad ja kogu maailmas ja samal päeval.
Kui uskuda toona ajakirjanduses ilmunud artikleid, siis tapsid end ära kõik selgroogsed – loomad, linnud, roomajad ja arvatavasti ka suurem hulk kaladest. Teadlased oskasid liikide kadumisele muidugi anda taksonoomiliselt täpsemad piirid, ent tavainimese jaoks piisas ka sellest liigitusest.
Putukad ja mikroobid jäid.
Oli kunagi üks loll nali, et kui tuleb maailmalõpp, siis inimesed surevad, ent prussakad jäävad ellu.
Noh, laias laastus nii läkski.
Loomulikult märgati toimuvat esmalt seoses koduloomadega, kui järjest hakkasid saabuma sõnumid üksteisel kõri läbi närinud merisigadest, end ketiga üles poonud koertest ja aknast vabasurma hüpanud kassidest. Väga paljud lemmikud lihtsalt kadusid ja neid ei nähtud enam kunagi. Vähemalt mitte elavana.
Enamik metsloomade surmadest jäid inimsilmade eest varju, ent taevast end tuhandete kaupa asfaldile surnuks kukutavad linnud ning pideva vooluna metsadest maanteedele jooksvad ja autode ette hüppavad loomad andsid väga kiirelt tunnistust sest, et suitsiidilaine ei puuduta ainult koduloomi.
Veekogud olid ääristatud kaldale viskunud kaladest, kes isegi agoonias lämbudes end ikka veel veepiirist kaugemale üritasid siputada.
Linnu- ja loomavanemad kandsid enne vabasurma minekut hoolt, et nende sugu mitte mingil juhul ei jätkuks. Linnud nokkisid puruks pesas koorumist ootavad munad ja paljudes maailma loomaedades nägid šokeeritud külastajad, kuidas ahvid, sealhulgas inimahvid, tagusid enne enese surmamist hirmutava pühendumusega ja käepäraseid vahendeid kasutades puruks oma järglaste kolba.
Loomad tegid siit ilmast lahkumiseks suisa uskumatut koostööd. Nii näiteks jälgis üks tunnustatud Eesti zooloogidest, kuidas kolm jänest talutasid metsast välja hiidvana, vaevu jalgu järel vedava hundi. Metsaveerel ootas neid ees paarkümmend rästikut, kes esmalt hundi ja seejärel jänesed surnuks salvasid. Enne seda, kui ussimürk loomad kangetena maha lebama jättis, hammustasid nad vastuteenena elutuks neid abistanud maod.
Mäletan üht videot, mis oli filmitud vist kusagil Austraalias ja millel olid jäädvustatud sajad delfiinid, kes viskusid ookeanist rannale, et seal surra. Kohale olid rutanud kohalikud loomakaitsjad, kes järjekindlalt neid jälle vette tagasi vedasid, mille peale delfiinid end taas kaldale heitsid. Ma ei tea, kui kaua see võitlus kestis, ent tean, et võitjana tulid sest välja delfiinid.
Oli päris palju juhtumeid, kus loomad ründasid inimesi, ent neid juhuseid hiljem analüüsinud teadlased leidsid, et sisuliselt olid enamik, kui mitte kõik, sellistest juhtumitest ikkagi loomade enesetapud. Umbes samamoodi, nagu ennast tappa mitte suutev inimene võtab kellegi pantvangi ning laseb snaiperitel oma eluküünla kustutada, haavasid lõvid ja tiigrid oma talitajaid ning jäid siis kannatlikult ootama, kuni nad maha lastakse.
Eestis pälvis kindlasti enim kõneainet see, mis juhtus Pirital.
Juba alates varasest hommikust hakkasid randa alguses sadade ja siis tuhandete kaupa kogunema loomad ja linnud. Kassid, koerad, tuvid, hiired, hobused, metssead, mõned ilmselt loomaaiast plehku pannud eksootilisemat laadi elukad, maod… Kõik, kes Eesti metsades või kodudes elasid või olid siia mõnel muul moel sattunud.
Loomi muudkui saabus ja saabus, kuni kogu rannaliiv oli kuni silmapiirini elusloodust täis ning kogu see loodus seisis ja silmitses ainiti merd.
Kui info toimuvast liikvele läks, tulid kohale ka inimesed, kes hoidsid end loomade armeest aupaklikusse kaugusesse. Kõik filmisid telefonidega, muidugi, ja lisaks tegi mingi erakanal ka otseülekannet.
Mina nägin toimuvat samuti teleri vahendusel.