München - Robert Harris

Скачать книгу

soovituse tagasi lükanud, või mõtleb selle üle järele. Backhouse teeb targasti, et meelitab teda, mõtles ta. Peaministril oli vähe silmatorkavaid nõrkusi, aga kummalisel kombel oli nii tagasihoidliku mehe olulisim pahe edevus. Sekundid möödusid. Lõpuks vaatas peaminister Backhouse’i otsa ja noogutas. „Väga hea. Mobiliseerige.“

      Esimene merelord kustutas sigareti ja toppis paberid jälle portfelli. „Ma lähen parem admiraliteeti tagasi.“

      Teised tõusid koos temaga, tänulikud, et avanes võimalus lahkuda.

      Chamberlain pöördus nende poole. „Palun olge valmis täna ministreid teavitama. Seni hoidugem midagi tegemast või ütlemast, mis võiks tekitada paanikat või sunniks Hitleri olukorda, kust ta ei saa taganeda isegi üheteistkümnendal tunnil.“

      Kui staabiülemad olid lahkunud, ohkas Chamberlain pikalt ja toetas pea küünarnukile. Kõrvale vaadates näis ta Legatit esimest korda märkavat. „Kas te tegite kõige kohta märkmeid?“

      „Jah, peaminister.“

      „Hävitage need.“

      1 Olukord muutub tõsiseks või ebameeldivaks. Väljend pärinebki Esimese maailmasõja ajast, kui vaatlusballoonide õhkutõusmisele järgnes mürsurahe. Tlk.

      2 Saksa lennuvägi. Tlk.

      3 34,2 x 43,1 cm. Tlk.

      4 4570 m. Tlk.

      2

      Wilhelmstrassel, Berliini valitsussektori südames laiutavas kolmekorruselises üheksateistkümnenda sajandi hoones, kus asus Saksa välisministeerium, vaatas Paul Hartmann mõtisklevalt hiljaaegu Londonist saabunud telegrammi.

      KONFIDENTSIAALNE LONDON, 26. SEPTEMBER 1938

      MEIE VANA SÕPRUSE JA ÜHISE SOOVI NIMEL SÄILITADA RAHU MEIE RAHVASTE VAHEL PALUN TEIE EKSTSELLENTSI KASUTADA OMA MÕJU ET LÜKATA ESIMESE OKTOOBRI OTSUSTAV SAMM HILISEMALE KUUPÄEVALE SEE AEG VÕIB JAHUTADA PRAEGUSI KIRGI JA PAKKUDA VÕIMALUSI ÜKSIKASJADE KORRIGEERIMISEKS

      ROTHERMERE

      STRATTON HOUSE NELITEIST PICCADILLY LONDON

      Hartmann süütas sigareti ja kaalutles, mis vastust oli sellele vaja. Seitsme kuu jooksul alates Ribbentropi välisministriks saamisest oli teda sageli kutsutud tõlkima saabuvaid sõnumeid inglise keelest saksa keelde ja siis koostama ministri nimel vastuste mustandeid. Algul oli ta kasutanud kutselise diplomaadi traditsioonilist, formaalset, neutraalset tooni. Aga paljud neist katsetustest heideti kõrvale, kuna ei olnud küllalt natsionaalsotsialistlikud; mõne saatis Ribbentropi staapi kuuluv SS-Sturmbannführer Sauer talle tagasi paksu musta kriipsuga läbitõmmatult. Ta oli sunnitud aktsepteerima, et kui ta oma karjäärile mõtleb, tuleb tal stiili teatud määral kohendada. Seepärast oli ta vähehaaval harjutanud end jäljendama ministri äkilist käitumist ja radikaalset maailmavaadet ning selles vaimus hakkaski ta koostama vastust Daily Maili omanikule, kraapides ja torkides sulega paberit, kui ta ajas end võltsraevu. Eriti meisterlikuna tundus talle viimane lõik:

      Mõte, et Inglismaale täiesti teisejärguline Sudeedimaa probleem võiks hävitada rahu meie rahvaste vahel, näib mulle hullumeelsusena ja kuriteona inimkonna vastu. Saksamaa on ajanud Inglismaaga ausat, mõistvat poliitikat. Me soovime Inglismaaga rahu ja sõprust. Aga kui Inglise poliitikas on pääsenud esiplaanile bolševistlikud võõrmõjud, peab Saksamaa olema valmis kõigeks, mis võib juhtuda. Maailma ees ei lange vastutus niisuguse kuriteo eest Saksamaale, nagu teie, mu armas lord Rothermere, teate paremini kui keegi teine.

      Ta puhus märjale tindile. Tõesti, Ribbentropi puhul ei olnud ükski värv liiga paks.

      Hartmann süütas uue sigareti. Ta võttis teksti otsast peale käsile, tehes siin-seal pisiparandusi ja vaadates suitsetamise ajal silmi kissitades paberit. Ta silmad olid omapärast kannikesesinist värvi ja laud veidi rasked. Ta laup oli kõrge; juuksepiir oli juba taandunud peaaegu pealaeni, kuigi ta oli alles kahekümne üheksa aastane. Ta suu oli lai ja meeleline, nina tugev – see oli liikuv ja ilmekas nägu: köitev, ebaharilik, peaaegu inetu. Ja ometi oli tal annet panna nii mehi kui naisi end armastama.

      Ta kavatses panna oma mustandi korvi ja saata masinakirjutajatele, kui kuulis müra. Või täpsemini öeldes tajus müra. See näis tungivat läbi ta kingataldade ja tõusvat mööda toolijalgu. Paberilehed ta käes värisesid. Võbin tugevnes, muutus valjuks müraks ja Hartmann arvas ühel kõhedal hetkel, et linnas on alanud maavärisemine. Aga siis tabas ta kõrv tugevate mootorite müra ning metallroomikute ragina. Kaks meest, kellega ta ühes kabinetis töötas, von Nostitz ja von Rantzau, vaatasid teineteisele otsa ja muutusid morniks. Nad tõusid püsti ja läksid akna juurde. Hartmann liitus nendega.

      Mornide oliivroheliste soomusmasinate kolonn liikus mööda Wilhelmstrasset lõunasse Unter den Lindeni poolt – suurtükiväe poolroomikveokid, tankid transportööridel, raskesuurtükid, mida vedasid edasi veoautod või mitmehobuserakendid. Hartmann sirutas kaela. Kolonn jätkus nii kaugele, kui ta nägi: terve motoriseeritud diviis, kui otsustada pikkuse järgi.

      Von Nostitz, kes oli Hartmannist vanem ja ühe ametiastme võrra kõrgemal positsioonil, lausus: „Taevas hoidku, kas läheb juba lahti?“

      Hartmann läks oma kirjutuslaua juurde tagasi, võttis telefonitoru ja valis sisenumbri. Ta pidi vasaku kõrva käega kinni katma, et müra summutada.

      Torus kostis metalne hääl: „Kordt.“

      „Siin Paul. Mis toimub?“

      „Saame allkorrusel kokku.“ Kordt pani toru ära.

      Hartmann võttis nagist kaabu. Von Nostitz küsis pilkavalt: „Kas lähete värbamispunkti?“

      „Ei, ilmselt lähen tänavale meie vaprat Wehrmachti tervitama.“

      Ta sammus kiiresti piki kõrget sünget koridori, läks peatrepist alla ja läbi kahepoolse ukse. Lühike trepijärk, keskel sinine vaip ja kummalgi pool kivist sfinks, viis fuajeesse. Hartmanni üllatuseks oli see tühi, kuigi õhk tundus väljast kostvast mürast värisevat. Kordt jõudis minut hiljem tema juurde, mapp kaenla all. Ta oli võtnud prillid eest ja hingas klaasile, poleerides neid lipsu laiema otsaga. Nad läksid koos majast välja.

      Ainult käputäis välisministeeriumi ametnikke oli tulnud kõnniteele vaatama. Üle tee oli muidugi hoopis teine lugu. Propagandaministeeriumis inimesed lausa rippusid aknaist välja. Taevas oli pilvine, kiskus vihmale. Hartmann tundis põsel üht piiska. Kordt võttis tal käe alt kinni ja nad sammusid kolonniga ühes suunas. Nende pea kohal rippus liikumatult paarkümmend punavalget musta haakristiga lippu. Need andsid ministeeriumi hallile kivifassaadile piduliku ilme. Aga oli lausa hämmastav, kui vähe inimesi tänaval liikus. Mitte keegi ei lehvitanud ega hurraatanud, enamasti vaatasid inimesed maha või otse ette. Hartmann imestas, mis oli viga. Harilikult lavastas partei niisuguseid üritusi palju paremini.

      Kordt ei olnud veel midagi rääkinud. Reinimaalane kõndis kiiresti ja närviliselt. Kui nad olid kaks kolmandikku hoone pikkusest läbinud, tõmbas ta nad mõlemad ühest kasutamata uksest sisse. Seal ei olnud just palju näha: välisministri sekretariaadiülem – ohutu prillidega ametnikutüüp – ja pikk noor Legation-sekretär, kes pidas improviseeritud koosolekut.

      Kordt surus portfelli vastu rindu, avas luku ja võttis välja masinal kirjutatud dokumendi. Ta ulatas selle Hartmannile. Kuus lehekülge, trükitud ekstrasuurte tähtedega, mida Führer eelistas, et säästa oma kaugenägelikke silmi alati, kui oli tegemist tähtsusetute bürokraatlike pisiasjadega. See oli tema tänahommikuse Sir Horace Wilsoniga kohtumise protokoll, mille oli kirjutanud välisministri ülemtõlk dr Schmidt. Kuigi see oli kirja pandud kõige ilmetumas ametlikus keeles, nägi Hartmann selle sisu sama elavalt nagu mõnd romaaniepisoodi.

Скачать книгу