LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Ei, pole midagi. Ilmselt on parem, kui ma üksi lähen.“

      „Kas sa oled kindel? Sul oli eile paha olla.“

      „Polnud midagi hullu. Nüüd on kõik korras ja ma saan üksi hakkama. Aga aitäh pakkumast.“

      „Kindel? Hästi. Kuule, ma kutsun sulle takso, et saaksid kodus asjad ära pakkida, ja teise, mis viib sind lennujaama.“ Seekord kostab kergendus ta hääles selgelt. „Ma viiksin su ise ära, aga sa tead, kuidas tööga on... tõesti kiire... mul on koosolekud...“ Ta vaikib.

      „Aitäh. Ja ära muretse. Ma tean, kuidas sellega on.“ Ma ei tee väljagi, et Edil on homme vaba päev.

      Taksosse istudes lasen kuuldavale ohke, mida enne tagasi hoidsin. Iirimaa pole kindlasti koht, kuhu ma minna tahan. Inglismaale kolimisest alates on mu koduskäimised harvaks jäänud. Liiga palju halbu mälestusi on selles mereäärses külakeses, kus ma üles kasvasin. Ja nüüd pean nendega kokku puutuma. Ebamugavustundest hakkab kujunema hirm.

      Kui takso nurga taha pöörab, jättes Edi ja ta korteri seljataha, võtan taskust telefoni ja otsin välja meili, mille Roisin on mulle saatnud. Ta number on sinisega märgitud ja ma vajutan sellele. Mõne sekundi pärast kuulen, kuidas telefon heliseb.

      Kõne läheb postkasti.

      „See olen mina...“ Ma kõhklen. Pean olema ettevaatlik sellega, mida ütlen. Ma pole paranoiline, ainult ettevaatlik. Võib-olla liigagi, aga see on olnud minuga kogu selle aja ja praegu ei tohi ma vahele jääda. „Ma tulen sinna. Helistan sulle, kui olen Rossways.“

      Iirimaa, Corki maakond

      Ma vaatan isa, kes lamab haiglavoodis valgete linade vahel urbse teki all, ta nägu tundub hallikas. Ta näeb välja vanem, hapram ja väiksem, nagu oleks ta äkki vananenud, ilma et oleksin märganud. Tema rind tõuseb ja langeb ning ta lamab liikumatult meditsiiniliselt esile kutsutud koomas. Ta on ühendatud ventilaatori külge, mis hingab sisse ja välja, aidates tal hingata, ning südamemonitor piiksub kindlas rütmis.

      „Kuidas temaga on?“ küsin emalt, kes pärast minu kallistamist istub nüüd tagasi voodi kõrval olevale plasttoolile.

      Ta paneb sõrme huultele ja sosistab: „Talle tehakse hommikul aju skaneerimine. Kõigepealt tahetakse näha, kas turse alaneb.“ Ta naeratab mulle poolenisti, mille kohta ma arvan, et see peaks olema rahustav. „Pole midagi. Su isa on võitleja. Ära mine närvi.“

      Ma pöördun ta õnnetust ilmest eemale. Süütunne rusub mind. Süütunne seetõttu, et ma ei suuda isale kaasa tunda nii palju, kui peaksin.

      Meie suhted on alati olnud tagasihoidlikud ja kogu kaastunne kadus kümme aastat tagasi. Neelan alla viha, mis alati selle mälestusega kaasneb. Seekord suudan ma emale silma vaadata.

      „Mis täpselt juhtus?“ Mängin oma kaelaketiga. Mul on vaja käsi tegevuses hoida. Närvid panevad need värisema.

      „Ma astusin kohvikust välja ja leidsin su isa trepi all,“ ütleb ema. „Ja kõik, tõesti.“ Ta tõmbab ninaga ning kui pilgu tõstan, kohmerdab ta oma varrukaga ja lõpuks võtab sealt taskurätiku. Ta kuivatab silmi ja pühib nina.

      „Kas sa sooviksid midagi, ema? Kas sa söönud oled?“ Muudan teemat, tahtmata teda ärritada.

      „Ei, mul on kõik hästi,“ vastab ta vaikselt ja tänulik naeratus libiseb üle ta näo. Ta paneb taskurätiku tagasi varrukasse. „Õed hoolitsevad minu eest.“

      Ma pole veendunud, et emal pole midagi vaja. Ta näeb välja väsinud ja pinges. „Ma teen sulle tassi teed,“ ütlen. „Ma võiksin ise ka teed juua. Tulen kohe tagasi.“

      Üks õde näitab mulle lahkelt, kus on köök vahenditega tee ja kohvi valmistamiseks. Kuni ootan, millal vesi keema läheb, ei suuda ma midagi parata, et olen rohkem mures ema kui isa pärast. Mulle ei meeldi need tumedad rõngad ta silmade ümber ega sügavad lohud põseluude all. Ta näib olevat kurnatud. Kahtlemata on ta kohvikus kõvasti tööd teinud. Nüüd, kui isa on teovõimetu ja paraneb pikalt, mõtlen, kuidas ta suudab tema järele vaadata ning kohvikut pidada.

      Järgmine mõte hiilib mu ajusoppi, kus ta on end peitnud ja oodanud, millal saab rünnata. Aga kui isa ei saagi terveks? Kuidas ma end siis tunneksin? Ma ei usalda end seda lähemalt uurima. Ma pole kindel, et mulle meeldiks see, mida leian. Selle asemel keskendun emale tee valmistamisele ja lähen tema juurde tagasi. Intensiivravi palatisse pole lubatud toitu ega jooki viia, niisiis istume koridori lõpus väikeses puhkenurgas.

      „Su õde just läks minema,“ ütleb ema, hoides teekruusi põlvedel. „Ta pidi tagasi laste juurde minema. Sean on õhtul valves. Sa tead, et ta on nüüd seersant?“

      „Jah, Fiona ütles. Ta väärib seda. Ta on hea politseinik.“ Tundub pisut kummaline rääkida normaalsetest argiasjadest, kui olukord on normaalsest kaugel.

      Pärast tee joomist läheme tagasi isa voodi juurde. Kõik on vaikne peale monitori rütmilise piiksumise ja hingamisaparaadi heli, kui õhk läheb läbi toru. Sisse. Välja. Sisse. Välja.

      „Aeg läheb. Pole mingit mõtet siin koos minuga passida,“ ütleb ema vaikust katkestades. „Mine jää ööseks Fiona juurde, ta ootab sind.“

      „Aga sina? Ma ei taha sind siia jätta,“ vastan kulmu kortsutades. „Kindlasti ei saa sa kogu ööks siia jääda.“

      „Ma ei lähe kuskile.“ Ema patsutab mu põlve. „Palun mine Fiona juurde. Puhka natuke ja tule hommikul tagasi. Ma helistan, kui midagi muutub. Pealegi ei lubata sind siia jääda.“

      Ma pole selles päris veendunud, aga ta kulmukortsutust nähes saan aru, et ta ei muuda meelt.

      „Hästi, kui sa oled kindel,“ annan järele.

      „Kindel jah. Hommikul mine Wrighti mootorrattatöökotta ning võta korteri ja kohviku võtmed. Sa võiksid korteris käia ning tuua mu pesemisasjad ja puhtad riided.“

      Ema tõuseb püsti. Võtan seda kui märguannet, et peaksin lahkuma. Lähen tema juurde ja suudlen teda põsele.

      „Kõik saab korda, ema. Hommikul näeme,“ ütlen, lootes kõlada positiivselt, enne kui minema hakkan. „Kas ma pean töökojas kedagi konkreetset küsima?“

      „Ee, jah... Kerryt,“ vastab ema ja teda katkestab õde, kes meile läheneb.

      „Ma teen ainult mõned rutiinsed vaatlused,“ selgitab ta.

      „Ma lähen eest ära,“ ütlen emale rahustavalt naeratades. „Nägemist, ema.“

      „Kuidas isaga on?“ ütleb ema. „Sa peaksid temale ka head aega ütlema.“

      „Me soovitame pereliikmetel ikkagi patsiendiga suhelda,“ selgitab õde. „Vahel võib see paranemisele kaasa aidata.“

      Ma kõhklen. „Mida ma peaksin ütlema?“

      „Lihtsalt rääkige oma isaga nii, nagu oleks ta ärkvel,“ ütleb õde. „See tundub algul pisut kummaline, aga kui olete seda mitu korda teinud, muutub palju lihtsamaks.“

      Lähen voodi juurde ja puudutan ta kätt. „Head aega, isa,“ ütlen, tundes end kohutavalt isekana. Õde naeratab julgustavalt ja ma tunnen, et pean veel midagi ütlema. „Tulen sind homme vaatama.“

      See on imelik ning kergendust tundes põgenen haiglast ja asun Fiona poole teele.

      Väikesed tulukesed ja täpselt õigesse kohta istutatud saialilled ääris tavad tellistest teerada, mis viib Fiona ukse juurde. Aia välisvalgustus tõstab esile tume- ja helerohelised triibud murul. Äärmiselt korras. Läikiv must uks helkivast kroomist käepidemega on ilus ja õige. Fiona, mu kaheksa aastat vanem õde, avab ukse enne, kui jõuan teeraja lõppu.

      Me saame trepil kokku ja ta kallistab mind. Fiona lõhnaõli tuttav hõng klammerdub mu külge samamoodi, nagu mina klammerdun Fiona külge. Mind tabab kergendustunne. Fiona on alati

Скачать книгу