LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tundub, nagu oleks see juhtunud eelmises elus, ja teinekord, nagu alles eile.”

      Ta teadis, et ei pea rohkem ütlema, et Rafe saaks aru, mida ta silmas peab. Eelmise aasta lahing oli nende kõigi elu puudutanud ja seda ei unustata kunagi.

      “Vähemalt paistab seekord, et Boney püsib seal, kuhu me ta saatsime.” Rafe võttis suures elutoas Tanneri vastas diivanil istet. Ta oli kena, kindlameelse lõua ja intelligentsete silmadega mees. Ta sirutas toostiks klaasi ette. “Fitzi mälestuseks. Ja kõikide nende tublide ja truude meeste mälestuseks, kes selles neetud asjatus lahingus hukkusid.”

      Tanner lõi tõsisel ilmel klaasi sõbraga kokku. Ta ei tarvitanud kangemat kraami kuigi tihti, ent Prantsuse veini oli kindlam usaldada kui Londoni kahtlasi jooke. Ta oli Rafe’iga ühevanune, ent teadis, et näeb noorem välja tänu tumeblondidele juustele, mis kippusid lokki tõmbuma, kui ta unustas juuksuris käia, ja näojoontele, mis, nagu tema kadunud ema tavatses ülistada, olid “peaaegu kreekalikud”. Ainult tema silmad, mis olid viimase aastaga justkui tumerohelisemaks muutunud, jätsid temast vanema mulje.

      “Nüüd kutsutakse seda Waterloo lahinguks, sest Wellington peatus sealses võõrastemajas, kui pärast lahingut parlamendile teadet kirjutas. Nimi on nimi. Suur ja hiilgav lahing, ütlevad nad nüüd, tähtis võit liitlastele, üks ajaloo meeldejäävamaid konflikte. Kõik need tolad on oma vasikavaimustuses unustanud, et kui nad oleksid selle mehe korralikult luku taha pannud, ei oleks pidanud seda juhtumagi. Fitzi mälestuseks,” ütles Tanner klaasi tõstes. “Fitzi ja teiste – ja tugevate lukkude terviseks kah.”

      Mõlemad mehed jõid ja olid siis mõnda aega vait, meenutades mõttes kapten Swain Fitzgeraldit ja teisi häid, hukkunud sõpru.

      “Arvan, et tal läheb paremini,” sõnas Tanner viimaks, sest tema mõtetes ei olnud Lydia kaptenist kunagi kaugel.

      Rafe noogutas nõustuvalt. “Lydiat jahmataks, kui ta peaks Fitzi unustama, aga Fitz tahaks, et ta läheks oma eluga edasi. Sa oled tema vastu väga kena olnud, Tanner.”

      “Olen või? Pole ju mingi saladus, et minu nägemine meenutas talle seda, mida ta oli kaotanud, vähemalt alguses. Aga lahus veedetud aeg on selle eelmise kevade päeva sündmuste valu tuimestanud. Tahaksin mõelda, et meist on sel hooajal sõbrad saanud. Seda Fitz ju tahtiski.”

      “Ja sina, aumees nagu sa oled, tunned kohustust täita surevale mehele antud lubadust. Tanner, ma olen sulle kõige eest tänulik. Minule ja Charliele ei ole saladuseks, et üksi jäänuna, eriti pärast Nicole’i lahkumist linnast, sooviks Lydia minna tagasi Ashurst Halli ja oma vaikse elu juurde.”

      “Mulle meeldib temaga koos olla,” lausus Tanner, pöörates pilgu vaibale. “Teda vahel väljasõidule, Elgini marmorkujusid vaatama viia. Ei saa öelda, et see minu jaoks ebameeldiv oleks olnud.” Ta tõstis taas pilgu. “Kas tal on käinud kosilasi? Võiks arvata, et nad lausa piiravad sind.”

      Rafe raputas pead. “Oo ei, ma pean su eksiarvamust parandama. Üks oli, aga ma saatsin ta minema. Tegelikult oleksin talle äärepealt jalaga tagumikku andnud ja trepist alla lükanud. Üks tants leedi Hertfordi ballil ja sel tohmanil oli jultumust Lydia kaasavarale abieluettepanek teha ja seda ka alles siis, kui tema ettepanek Nicole’i kaasavarale kurtidele kõrvadele kõlas. Mul pole olnud lihtne sõjast koju tulnuna hertsogi elu elama hakata ja kaksikutega tegelda, keda ma vaevu mäletasin, pean häbiga tunnistama. Jumal tänatud Charlie kaine mõistuse eest.”

      “Su naine on sinu jaoks liiga hea, aga sa oled alati õnneliku käega kaabakas olnud.”

      Rafe muigas ja tema silmad sätendasid vallatult. “Ära seda talle ütle. Tema usub ekslikult, et mina olen hea saak.”

      Tanner nõjatus diivani seljatoele ja nautis seda hetke, kohta ja sõbraga koos istumist. Talle meeldis Grosvenor Square’i majas olla ja ta hakkab kindlasti Rafe’ist puudust tundma, kui hooaeg läbi saab ning nad kõik linnast lahkuvad ja oma maamõisatesse kolivad. Ta ei näe Rafe’i ilmselt terve aasta. Ega Lydiat.

      “Rafe? Sa ei või lasta Lydial ülejäänud hooaja seltskonnast eemale tõmbuda ainult sellepärast, et tema õde pole enam siin.”

      “Ma tean. Aga Charlie keeldub rasedana seltskonda minemast. Naised,” tähendas Rafe ja tema kena nägu leebus. “Minu silmis pole ta iial kaunim olnud, aga ta on tõotanud, et kuni ta oma varbaotsi ei näe, ei luba ta endale väljaspool maja mitte mingisuguseid seltskondlikke ettevõtmisi. Ja kuna nüüd veedab proua Buttram suure osa ajast tugitoolis, kinnimähitud jalg padjal – väidetavalt podagra –, siis tundub, et minu kohuseks on Lydiat siit majast aeg-ajalt välja viia.”

      “Pole vaja. Minu nõbu on linnas ja...”

      “See, kellega sa iga hetk kihluda kavatsed, nagu rääkis minu naine, kes ei käi küll seltskonnas, aga kes teab siiski kõiki kuulujutte?”

      Tanner asus taas hinnalist Aubussoni vaipa uurima. “Jasmine Harburton, kauge sugulane, jah. Tema isa paistab arvavat, et see abielu on juba sama hästi kui sõlmitud ja ta ei ole just sõnakehv inimene. Ma olen seda kuulujuttu tosin korda kuulnud ja mulle on ka öeldud, et vähemalt kaks seiklushimulist hinge on selle peale White’i kihlveoraamatusse kihlveo kirja pannud. Kuuldavasti olevat mu isa surivoodil soovinud, et ma Jasmine’iga abielluksin, et nende väike mõis meie valdusesse tuleks. Jasmine on küll järeleandlik noor daam, aga...”

      “Aga, ehkki sa oled aumees, hakkab sulle lausa närvidele käima, et surnud sinu elu suunavad?” lõpetas Rafe tema eest ja võttis siis kähku klaasist lonksu, ilme ükskõikne.

      “Tänan, et sa seda ütlesid. Kui ma ise seda ütlen, või isegi mõtlen, tundun ma endale kalk ja külm. Eriti Fitzi osas. Aga, jumal hoidku, Rafe, ta oli suremas. Klammerdus viimaste jõuriismetega minu käe külge, samas kui lahing käis täiega hooga mõne miili kaugusel sellest lagunenud küünist, kust ma ta leidsin. Oleksin nõustunud kõigega, mida ta sel hetkel palus, et surm talle kergem oleks.”

      Üle Rafe’i näo libises valusähvatus. Fitz oli olnud tema parim sõber nende kuue sõja-aasta jooksul poolsaarel. Kui ta poleks hertsogiks saanud ega enda õlule kohustust hoolitseda oma õdede, ema ja kõikide Ashursti valduste eest, oleks ta koos sõbraga Brüsselisse läinud, et viimast korda Bonaparte’iga võitlusse astuda. Aga tema oli jäänud maha tööle sõjaministeeriumisse. Tanner teadis, mida sõber mõtleb: Rafe ei saa kunagi teada, kas tema viibimine lahinguväljal oleks Fitzi või tema enda tuleviku seisukohalt midagi muutnud. “Aga nüüd?”

      Tanner nägi Rafe’i nägu ja andis endale mõttes laksu, et rumalast peast vana haava lahti kiskus. Aga ta oli rumal ja pidas mõttes aru, kas rääkida tõtt või mitte. See oli siiski Rafe, tema hea sõber. “Ja nüüd olen ma siin, sest ma tahan siin olla. Arvan, et tean seda alates sellest hetkest, mil ma Lydia käte vahele võtsin, kui ta mind kurbusest hullununa tagus.”

      Rafe vangutas nukralt pead ja andis käega laksu vastu reit. “Jälle õige. Pagan seda Charliet võtaks, tal on alati õigus. Tal oli õigus Lucase osas ja nüüd on tal õigus sinu osas. Kuidas naised seda teevad?”

      “Ei tea,” tunnistas Tanner peaaegu ohates... aga naised ohkasid, mehed võtsid nina täis. “Lydia ei pea mind enam vaenlaseks ega isiklikuks surmaingliks, ent nüüd olen ma Fitzi hea sõber, pidev meeldetuletus temast. Kuradima narr lugu, eks ole? Fitz palub mul tema eest hoolitseda, teda kaitsta... ja mina näen end kui Fitzi koha anastajat Lydia elus. Vaevalt Fitz just seda silmas pidas.”

      “Ja nüüd tunned sa end süüdlasena, ebaausana? Jäta. Minevik on minevik, Tanner. See on möödas.”

      “Kas ikka on? Lydia armastas teda, Rafe. Sellest on liiga vähe aega möödunud. Ma pean talle rohkem aega andma.”

      “Ära liiga kaua oota, sõber. Kui Fitzi surm meile üldse midagi õpetas, siis seda, et aeg on luksus.”

      Tanner tõusis, suutmata kauem paigal püsida. “Nüüd, kui ta on Nicole’i... noh, õe särava tähe varjust välja pääsenud... las ma viin ta seltskonda, Rafe. Minu nõo saatjadaam võib neid mõlemaid saata. Lydia peab aru saama, et ta on kaunis noor

Скачать книгу