LITMIR.BIZ

      Skafandri õhuballoon läks sajatuste saatel lendu, möödus napilt piloodi peast, tabas kolksuga juhtruumi seina ja loperdas siis vaikselt minema. Kalle Moskar, kaevanduslaeva Nexo noor kapten, kes mõjus hetkel märksa ähvardavamalt kui tema meeter seitsekümmend kasv ja hõre punane habemeude lubanuks, hõljus navigatsiooniruumi ukse juures nagu kõuepilv.

      „Juha! Kuidas? Kuidas sa said trajektoori valesti arvestada?“

      Juha tõmbas pea õlgade vahele. Ta oli väike, vibalik ja ärajoodud näoga mees pilooditunnustega päevinäinud tunkedes. Nexo tarkvaratehnik Annika püüdis Juhat päästa: „Kursi arvutamise programm on vigane, see on kirjutatud aastakümneid tagasi, kui laev välja tuli. Kuid peale 43nda versiooni kursiparandusi viskab see alati neljandikud valesti ja need tuleb ümber arvutada.“

      „Ja Juha neid arvutusi ei teinud?“

      „Ei teinud,“ ohkas piloot, tõmmates käega üle oma heleda siilisoengu. „Ausõna, kapten Moskar, mul on endal ka pagana...“

      „Pea suu! Või pigem tule lähemale ja hinga!“

      Reegli, et teda peab kutsuma perekonnanime pidi, pani Kalle paika kohe üsna alguses. Muidu kippusid vanad kosmosehundid liiga isalikuks minema ja ise laeva juhtima – täpselt nii, nagu isa oli Kallet hoiatanud. Juha ohkas, vabastas end istmekinnitustest, tõukas end üles, sõudis ettevaatlikult kaptenile lähemale ja õhkas õrnalt.

      „Tugevamini.“

      Oma saatusega leppinud Juha sulges silmad ja hingas Moskarile näkku.

      „Sa oled jälle joonud, kas pole?“

      „Võtsin pisut.“

      Piloodi joomaprobleemid polnud saladus, kogu kaevanduslaev teadis, et Juha armastas napsutada. Kuna ta aga oli endine hävitajapiloot ja tõeline kosmoseäss, pigistas noor kapten selles osas silma siiani kinni. Kõik endised lahingupiloodid jõid või tarvitasid erinevaid drooge. Hävitajates tuli enamus aega tegutseda tugeva keemia all ja see oli paratamatu tagajärg. Kuid nüüd oli Juha pannud ohtu kogu firma oleviku ja tuleviku.

      „Juba see hais joodab ühe keskmise homunkuluse maani täis. Kas sa ise ka aru saad, mida sa teinud oled? Sinu pärast on see kuradi asteroid viie tuhande kilomeetri kaugusel ning eemaldumas meist sada viiskümmend kilomeetrit sekundis. Et seda kätte saada, peaksime me, ee...“

      „Selleks peaksime me muutma trajektoori, tegema lingu ümber Marsi ja kiirendama end vähemalt viisteist protsenti,“ aitas piloot kaasa, suurendades sellega noore kapteni viha.

      „Kiirendada?” lausus Moskar ähvardavalt. “Millega sa kiirendada tahad? Meil on paakides vaid veeaur. Me peame ostma Marsi kõrgemalt orbiidilt kütust, aga kust me raha saame, kui asteroid minema lipsas?“

      Piloot neelatas ja jättis targu vastamata. Ta oli näinud noort Moskarit pärast tema kapteniks saamist paljudes erinevates olukordades – ka vihasena – aga sedavõrd raevus veel mitte. Ja eks noormehel oli ka õigus vihane olla. Sihtpunktiks olev asteroid oleks varustanud neid nii kütuse kui müügiks minevate raskemetallidega. Nüüd aga oli üks tühine arvutusviga, üks komakoht viinud neilt kõik lootused lisaressurssidele. Piloodi valulikust näost oli selgelt näha, kuidas tema joove hakkas nooreks pohmeluseks ja sealt kassiahastuseks üle minema.

      „Mis me siis nüüd teeme?“ päris ta õnnetult.

      „Marsile me ühelgi juhul ei lähe! See oleks liiga kulukas ja manööverdamisele kuluks mitu nädalat. Pigem näita kaarti.“

      Piloot sõudis konsooli juurde tagasi ja manas kiirelt õhku ruumilise tähekaardi koos kõigi suuremate ja väiksemate objektide, nende trajektooride ja muu infoga. Hämar madal piloodikabiin täitus ühtäkki erksate värvidega, kui õhku ilmusid punased, rohelised, kollased ning sinised kerad, jooned, ellipsid ja kaared. Moskar seadis end kaptenitooli. Varem, kui ta isa veel kapten oli, kutsuti Kallet Väike-Moskariks, nüüd aga oli ta hoolitsenud, et „Väike“ ta nime eest kadunud oleks. Juba kolm pikka aastat oli Kalle Moskar juhtinud isa asemel nende perekonnafirma kaevanduslaeva.

      „Kuidas oleks objekt C311?“ päris Juha.

      „Liiga asustatud, seal töötavad juba kaks brigaadi ja see on risti-rästi läbi aetud. Noh, kütust sealt ilmselt saaks, aga see oleks ka kõik.“

      „Võiks proovida BC34, aga see on vist liiga kaugel?“

      „Jah, hetkel läheks sinna jõudmine kulukamaks kui Marsile.“

      Kapten sügas hõredat punakat karva oma lõual. Ta põrnitses kaarti ja lasi silmadel mornilt ringi käia.

      „Mis junn see sinine objekt on? Ma ei loegi selle identifitseerimiskoodi välja.“

      Juha liigutas virtuaalseid heebleid ja kaart pöördus.

      „Identifitseerimata junn, objektil oma tähist pole.“

      „Et siis kosmosehulgus?”

      Ta pöördus Annika poole: “Mis spektromeeter õige ütleb?“

      „Tundub, et mõni alles hiljuti meie süsteemi sisenenud objekt. Kohe lasen spektromeetriga üle.“

      Annika klõbistas õhus hõljuvatel holoklaviatuuridel ja õhku ilmusid uued infotulbad. Moskar lasi valjult vilet. Kogu viha oli tema näost jäljetult kadunud ning asendunud hämmingu, uskumatuse ning ka suure hulga uudishimuga.

      „Metallid, heelium, hapnik, vesi ja süsivesikud, väga huvitav. See ei saa olla asteroid.”

      „Võibolla tohutu kosmoselaev?“ pakkus Juha.

      “Ei

Скачать книгу