LITMIR.BIZ

Скачать книгу

„Ära karda.”

      Kuid hetk hiljem võpatasime kõik, sest eeskoja hämaruses kajas üleloomulik hääl, mis ei meenutanud üldsegi inimese oma, ja see kostis kõikjalt, laest, seintelt ja sammaste vahelt, nii et me pöörasime pead, et mõista, kust hääl kostis. Hääl ütles: „Sinuhe, Sinuhe, unimüts, kus sa oled? Astu ruttu mu palge ette ja kummarda mulle, sest mul on kiire ja ma ei või sind päev otsa oodata.”

      Metufer tõmbas eesriide eest, lükkas mu kõige pühamasse paika ja sundis kuklale vajutades tervitusasendisse, milles tervitatakse jumalaid ja vaaraosid. Kuid ma tõstsin varsti pea ja nägin, et kõige püham paik on lahvatanud täis säravat valgust ja hääl tuli Amoni suust, kui ta ütles:

      „Sinuhe, Sinuhe, sa siga ja paavian! Olid sa purjus, sest magasid, kui ma sind kutsusin? Sul kuluks uppuda mudakaevu eluks ajaks muda sööma, aga sinu nooruse pärast ma annan sulle armu, kuigi sa oled rumal, laisk ja räpane, sest mina annan armu igaühele, kes minusse usub, aga ülejäänud heidan ma surnuteilma kuristikku.”

      Hääl ütles veel palju muudki, karjus, mõnitas ja siunas. Kuid ma ei mäleta enam kõike ja ei tahagi mäletada, nii alandatud ja kibestunud tundsin end olevat, sest täpsemalt kuulates eristasin üleloomuliku hääle kõmast preestri häält ja see tähelepanek jahmatas ja kohutas mind, nii et ma ei suutnud enam kuulata. Jäin Amoni kuju ette lamama, kuigi hääl oli vaikinud, kuni preester tuli ja lükkas mu kõrvale ja mu kaaslased hakkasid rutuga sisse tassima viirukit, võideid, kaunistusmaterjale ja punaseid rõivaid.

      Igaühele oli juba ette antud tema ülesanne ja mulle meenus minu oma ja ma tõin eeskojast anumasse püha vett ja pühad käterätid, et pesta jumala nägu, käsi ja jalgu. Kuid tagasi tulles nägin, kuidas preester sülitas Amonile näkku ja pühkis tema palet oma räpase varrukaga. Pärast seda värvisid Mose ja Nefru jumala huuli, põski ja kulme. Metufer võidis teda ja pintseldas naerdes püha õliga üle ka preestri näo ja oma näo. Lõpuks võeti kujult rõivad ja kuivatati ja pesti teda, otsekui oleks ta asjal käinud, võiti tema riista ja pandi kujule selga voltidesse triigitud punane hame, talle seoti eesrõivas ümber ja õlgadele heideti õlarõivas ja tema käed pisteti varrukatesse.

      Kui kõik oli valmis, korjas preester kasutatud rõivad kokku ning võttis ka pesuvee ja käterätid enda kätte, sest need kõik müüdi iga päev tükkideks lõigatuna templi eesõues jõukatele ränduritele ja vesi müüdi nahahaiguste põdejatele raviveeks. Siis olime vabad ja läksime õue päikesepaiste kätte, ja mina oksendasin.

      Niisama tühi, nagu oli mu magu, olid tühjad ka mu hing ja mu pea, sest ma ei uskunud enam jumalatesse. Aga kui nädal oli läbi saanud, võiti mu pea õliga ja mind pühitseti Amoni preestriks, ma andsin preestrivande ja sain selle kohta tunnistuse. Tunnistusel oli Amoni suure templi pitser ja minu nimi ja see andis mulle õiguse minna Elu majja.

      Nii astusime Mose, Bek ja mina Elu majja. Selle värav avati meile, ja ka minu nimi kirjutati Elu raamatusse, nagu oli sinna kirjutatud mu isa Senmuti nimi enne mind ja tema isa nimi enne teda. Aga ma ei olnud enam õnnelik.

      4

      Amoni suure templi Elu majas vastutasid nime poolest õpetamise eest kuninglikud arstid, igaüks oma erialal. Kuid neid me nägime üksnes harva, sest nende haigete ring oli lai ja nad said rikastelt oma arstlike teenete eest suuri kingitusi ja elasid suurtes majades väljaspool linna. Aga kui Elu majja tuli tõbine, kelle häda tegi harilikud arstid nõutuks või keda nad ei julgenud oma teadmistega ravima hakata, saabus kuninglik arst ja näitas arstiala õppijatele oma parimaid oskusi. Nii võis ka kõige kehvem haige saada Amoni auks kuningliku arsti ravi.

      Sest Elu maja ravialustelt võeti kingitusi vastavalt nende jõukusele, ja et paljudel oli kaasas linnaarstilt saadud tõend, mis kinnitas, et tavaline arst ei suutnud nende häda ravida, siis tulid kõige vaesemad otse Elu majja ja neilt ei nõutud üldse kingitust. Kõik see oli ilus ja õige, ja ometi ei oleks ma tahtnud põdedes vaene olla, sest vaeste peal katsetasid oma kunste oskamatud ja õppijad võisid nende peal harjutada ja nendele ei raisatud valuvaigistavaid rohtusid, vaid nemad pidid kannatama välja tangid, noa ja tule ilma tuimestuseta. Nii kerkis Elu maja eeskodadest, kus kõige vaesemaid vastu võeti, sageli hädakisa ja oigamist.

      Arstide õppe- ja harjutamisaeg oli pikk ka andekatele. Me pidime läbi võtma arstirohtude õpetuse ja tundma taimi, õppima neid õigel ajal koguma ja kuivatama ja tegema neist tõmmiseid, sest arst pidi vajaduse korral oskama ise ravimeid valmistada. Mina ja paljud teisedki nurisesime selle üle, sest me ei mõistnud, mis kasu sellest on, sest Elu majast sai ravimitähe järgi kõiki tuntud arstirohte valmissegatuna ja annusteks jagatuna. Ometi oli mul sellest õpetusest, nagu ma edaspidi jutustan, hiljem palju kasu.

      Me pidime selgeks õppima kehaosade nimetused ja inimese eri elundite talituse ja otstarve. Pidime õppima kasutama nuga ja hambatange, aga ennekõike pidime harjutama oma käsi, et ära tunda inimese hädad nii tema kehaõõnsustes kui ka läbi tema naha, ja me pidime oskama lugeda tema vaevusi ka silmadest. Pidime suutma võtta vastu sünnitust, kui ämmaemand enam aidata ei osanud. Pidime tegema valu ja leevendama valu vastavalt vajadusele. Pidime õppima eristama väikesi hädasid suurtest ning vaimu põhjustatud vaevusi kehalistest hädadest. Pidime haigete jutus tõe vale seest välja sõeluma ja esitama neile kõik vajalikud küsimused pealaest jalataldadeni, et endale haigusest pilti luua.

      On niisiis mõistetav, et mida kaugemale ma õpingutega jõudsin, seda sügavamalt tundsin, kui vähe ma tean. Nii küllap ongi, et arst on valmis alles siis, kui ta alandlikult enda ees tunnistab, et ta tegelikult mitte midagi ei tea. Seda ei maksa asjasse pühendamatutele siiski öelda, sest on kõige tähtsam, et haige usub arsti ja usaldab tema oskusi. See on kogu ravimiskunsti alus, millele toetuda. Seetõttu ei tohi arst iial vigu teha, sest vigu tegev arst kaotab oma maine ja kahjustab ka teiste arstide mainet. Seetõttu ka rikaste majades, kuhu kutsutakse keerulist juhtumit uurima pärast esimest abiks veel kaks või isegi kolm arsti, vaikivad ametivennad esimese arsti eksituse meelsamini maha, selle asemel et eksitus kogu arstkonna häbiks avalikuks teha. Nii öeldaksegi, et arstid matavad oma ravialuse üheskoos.

      Kuid seda kõike ma siis veel ei teadnud, vaid astusin Elu majja, tulvil lugupidamist ja uskudes, et leian sealt kogu maise tarkuse ja vooruse. Esimesed nädalad seal olid rängad, sest viimasena tulnud õppur on kõikide ülejäänute teener ja ei ole kõige alamate teenijate seas ühtki, kes ei oleks temast ülemal ja tema käskija. Esimeseks tuleb õppuril ära õppida puhtus, ja ei ole olemas nii musta tööd, mida teda tegema ei panda, nii et ta on vastikusest haige, kuni lõpuks panetub. Kuid varsti teab ta ka une pealt, et nuga on puhas alles pärast tulel puhastamist ja kangas on puhas alles leelises ja vees keedetuna.

      Aga kõik, mis kuulub arstioskustesse, on juba kirjas teistes raamatutes, ja rohkem ma seda ei puuduta. Selle asemel jutustan asjadest, mis on seotud minuga, mida olen ise näinud ja millest teised ei ole kirjutanud.

      Pärast pikka katseaega tuli päev, kui mulle pandi pärast pühades talitustes puhastumist selga valged rõivad ja ma võisin õppida vastuvõtusaalis tugevate meeste suust hambaid välja kiskuma, haavu siduma, paiseid avama ja murdunud ihuliikmeid lahasesse panema. Ja selles ei olnud mulle midagi uut, sest isalt õpetust saanud, jõudsin ma hästi edasi ja minust sai kaaslaste käskija ja õpetaja. Vahel sain ka kingitusi, nagu neid antakse arstidele, ja ma lasksin graveerida oma nime, Sinuhe, rohelisse kivisse, mille Nefernefernefer oli mulle andnud, et saaksin arstitähtedele oma pitseri vajutada.

      Mulle anti üha raskemaid ülesandeid ja ma võisid valvata saalides, kus lamasid ravimatud haiged, ja pealt vaadata kuulsate arstide ravi ja lõikusi, mille käigus kümme haiget suri, aga üks paranes. Õppisin ka nägema, et surm ei ole arstidele midagi kohutavat, et surm on haigetele sageli halastaja sõber, nii et inimese nägu on surres sageli õnnelikum kui tema elu vaestel päevadel.

      Ometi olin pime ja kurt, kuni saabus mu ärkamise päev, nii nagu kunagi poisieas, kui pildid, sõnad ja kirjatähed minu jaoks elama hakkasid. Saabus hetk, mil mu silmad avanesid ja ma ärkasin, hing tulvil rõõmu, otsekui unest ja küsisin endalt: miks? Sest kogu tõelise teadmise hirmuäratavaim võti on küsimus: miks? See on tugevam kui Thoti pilliroog ja võimsam

Скачать книгу