ТОП просматриваемых книг сайта:
Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat. Winston Graham
Читать онлайн.Название Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat
Год выпуска 0
isbn 9789985350102
Автор произведения Winston Graham
Жанр Контркультура
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Uuele abielule polnud George kummatigi veel mõelnud. Seksuaaltung, niipalju kui seda temasse oli jäänud, sublimeerus ärilistes ja poliitilistes pürgimustes. Muidugi oli talle aastate jooksul avanenud võimalusi nautida ühe või teise ihaldusväärse daami vastutulekut – ükskõik kas nood lootsid peibutada teda abiellu või soovisid lisada abikaasa eemalviibimise ajal oma vööle järjekordset skalpi. Ainult et George oli alati kõhklema löönud ja tagasi tõmbunud – olgu siis piinlikkustundest või ettevaatlikkusest. Võimalusega kaup enne ostmist järele proovida kaasnes tema silmis alati risk, et hiljem on ta lausa sunnitud proovitu ära ostma, ning mis puudutab teist sorti naisi, siis polnud tal soovi lasta neil, lehvik näo ees, hoobelda, et on temaga maganud, ning võib-olla koguni küüniliselt arvustada tema suutlikkust ja osavust.
Oli üks päev, kui George sõitis võimaluse korral alati Trenwithi: tema ja Elizabethi pulma-aastapäev. Pulmad olid, tõsi küll, peetud hoopis krahvkonna teises servas, aga ta pidas ikkagi sobivaks minna mõneks tunniks naise vanasse majja, paika, kus oli teda esimest korda kohanud ja püüdnud pikka aega võita tema poolehoidu; kus nad olid oma abielu vältel veetnud peaaegu kõik suved ning kus Elizabeth oli surnud … mis siis, et see maja polnud George’i eales omaks võtnud, vaid jäi ikka Poldarkide põliskoduks, avamata sissetungijale oma hinge.
1810. aasta 20. juuni hommikul sõitis George üheainsa tallipoisiga sinna ja oli juba enne keskpäeva kirikus. Päev oli kirgas ja päikseline, aga maa poolt puhus kõle tuul ja varjus oli vilu. Vilu ja rõske oli ka hauakivide vahel, kus mullusest kulust läbi tunginud värske rohi oli kasvanud juba jalakõrguseks. Elizabethi hauale oli ajanud varred tohutu suur põldmurakapõõsas, sitke nagu köiepundar. George lõi oksi jalaga, kuid need ei murdunud. „Siin puhkab Elizabeth Warleggan, Cardew’ Sir George Warleggani armastatud naine, kes lahkus sellest elust 9. detsembril 1799. Ta suri 35-aastasena, olles toonud ilmale oma ainsa tütre.”
Lilli George kaasa ei toonud. Ta ei tulnud kunagi lilledega; see oleks tundunud talle teatraalne – tundeline žest, mis ei klappinud kokku tema väärikusega. Mälestada oli võimalik ka sümboleid kasutamata. Ja milleks raisata neile raha: keegi ei näe neid niikuinii ning õige pea on need närtsinud ja surnud.
George oli hoolitsenud, et Elizabeth maetaks võimalikult kaugele kõigist Poldarkidest – iseäranis Agathast, tollest vanast õelusehunnikust, kes oli neile needuse peale pannud. Ta seisis sõnagi lausumata vist tervelt viis minutit ning lihtsalt vaatas kõrget graniitristi, mille kallal ajahammas oli hakanud juba oma tööd tegema. Tähed olid praegugi halvasti näha – veel mõni aasta ja need muutuvad loetamatuks. Seda ei tohtinud juhtuda. Need tuleb puhastada ja uuesti, sügavamalt sisse raiuda. Kogu surnuaed oli häbiväärselt käest lastud. Poldarkid ise oleksid ju võinud sellele pisut raha kulutada … ehkki jah, nende plats oli teistest paremini hooldatud. Reverend Clarence Odgers oli nüüd värisev tudike – nii hajameelne, et naine või poeg pidi tal pühapäeviti kõrval seisma ja meelde tuletama, kuhu ta oma jutlusega on jõudnud.
Tallipoiss Nankivell ootas hobustega võlvvärava juures. George astus kivile ja ronis vaikides sadulasse, võttis ratsmed ja ratsutas tallipoisist saadetuna Trenwithi väravani.
Sissesõidutee oli peaaegu sama rohtunud kui surnuaedki ning George otsustas Harrydele peapesu teha. Kahel mehel oli muidugi raske nii suurt kohta korras hoida, aga ta kahtlustas, et enamasti nood ei teegi suurt muud kui joovad. Poleks George teadnud, kui väga neid ümbruskonnas vihatakse ja kardetakse, oleks ta mõlemad juba ammu lahti lasknud.
Muidugi ootasid nad teda maja juures koos üheainsa proua Harryga, keda vennad kuuldavasti jagasid, ning kõigil oli nägu naerul; see oli iga-aastane oodatud visiit, niisiis oli nähtud vaeva, et kõik oleks puhas ja korras. Terve tunni kõndis George nendega ringi, nähvates aeg-ajalt vihaselt seletuste, kurtmiste ja vabanduste peale, aga enamasti mõttesse vajunult, meenutades möödunud aegu. Ta einestas üksi suvesalongis; talle oli valmistatud korralik eine ja Lisa Harry teenis teda lauas. Naisest hoovas koitõrjekuulikeste ja hiirte haisu. Kogu maja lehkas kõdunemise järele.
Aga mis see temasse puutus? Maja polnud ju tema oma, vaid kuulus tollele kõhnale ülbele vaenulikule Geoffrey Charles Poldarkile, kes võitles praegu koos oma mannetu kindrali, Indiast tulnud kobakäpaga kusagil Portugalis. Kui Geoffrey Charles peaks juhtumisi saama kuuli, enne kui britid tüdinevad laskmast end maha nottida ja põgenevad taas kabuhirmus nagu Sir John Moore’i juhtimisel, saab see mõistagi tema omaks, aga isegi siis pole tähtis, mis seisus siinne maja on. Tal polnud plaanis siin enam kunagi elada. Kindel oli ainult üks: ta ei müü seda eales teistele Poldarkidele.
Söömise lõpetanud, laskis George Harrydel minna ning kõndis toast tuppa; nende kõigiga oli tal seotud üks või teine eriline mälestus. Kui mõnele mõtles ta heldimusega, siis vähemasti ühele tulise vihkamisega. Kui kõik oli läbi käidud, pöördus ta tagasi suurde halli ja istus tule juurde, mille proua Harry oli ettenägelikult kaminas süüdanud. Päike ei olnud veel jõudnud vana tuudorstiilis hoone pakse seinu üles soojendada. George polnud otsustanud, kas jääda ööseks. Seni oli ta ikka maganud öö seal ja sõitnud hommikul tagasi. Aga ülakorruse magamistuba – tema oma, mis paiknes Elizabethi magamistoa kõrval – oli tundunud kõle ning vaevalt suutnuksid isegi kaks voodisse pandud soojenduspanni rõskust päris eemale peletada. Üle-eelmisel aastal oli ta seal vist külmetunud.
George vaatas kella. Vähemasti Trurosse oleks ta kindlasti jõudnud, kui mitte Cardew’sse: valget aega jäi veel mitu tundi. Aga ta ei raatsinud end liigutada, rebida katki ajus jooksma hakanud mälestuste heiet. George süütas piibu – tema puhul haruldane, sest ta polnud suur suitsumees – ja kohendas roobiga tuld, mis lõi elavamalt leegitsema. Halud turtsusid tema peale nagu tädi Agatha. Need olid vanad kuused. Ega siin suurt midagi kasvanudki peale kuuskede, kõrgete jalakate ja mõne männi. Enamik puid ei pidanud tuultele vastu. Miks oli üleüldse tarvis ehitada maja säärasesse kohta. Küllap oli Geoffrey de Trenwith noil ammustel aegadel endale metalle kaevandades varanduse kokku ajanud. Just nagu Godolphinid, Bassetid ja Pendarvesidki. Nemad ehitasid majad oma rikkusele aluse pannud kaevanduste lähedale.
Just siinsamas hallis oli ta kolmkümmend viis aastat tagasi esimest korda näinud tädi Agathat. Francis oli kutsunud George’i koolist endale Trenwithi külla, et ta veedaks öö seal. Juba toona oli Agatha tundunud tohutult vana. Raske uskuda, et ta oli elanud kõigist kauem – piisavalt kaua, et mürgitada nende abielu esimesed aastad. Aastaid hiljem oli Agatha istunud selles toolis, mis seisis praegu George’i vastas – sellessamas toolis –, kui George astus sisse teatama isale, et Elizabeth on toonud ilmale poja, kes sündis enneaegsena 14. veebruaril ja saab seepärast nimeks Valentine. Vanaeit oli sisisenud nende peale õelalt nagu madu – tige, et nad viibivad tema suguvõsa majas, täis vihkamist, et toreda poisslapse isaks saanud George on rõõmus, ning proovinud oma õelale loomusele omase nutikusega leida juba toona nende rahulolus nõrka kohta, mille kaudu süstida mürki, tekitada ebakõla, ennustada hukatust ja kõdu. „Musta kuu ajal sündinud,” oli Agatha öelnud, sest siis oli olnud täielik kuuvarjutus. „Su väiksel pojal on mingi viga küljes, George. Musta kuu ajal sündinud lapsest on harva midagi head oodata. Ainult kahte ma teangi ja nad mõlemad lõpetasid halvasti!“
Sellessamas toolis, otse tema vastas. Kummaline, et inimkeha varises kokku ja kõdunes, ent elutu nelja jalaga ese, mille keegi puusepp James II päevil oli treinud ja kujundanud, seisis endiselt ajahambast puutumata. Pidi minema veel terve tund, enne kui päike suure aknani jõuab, sestap oli hallis hämar ning kassina turtsuvad visklevad leegid tekitasid veidraid kujutluspilte. Kui tuli madalamaks vajus, võis lausa näha Agathat istumas. See armetu lehkav eidekõbi, viltuse paruka alt tolknemas hõredad hallid juuksed, silmast ja suust nõrgumas niiskust, hambatüükad kui hauakivid, silmad vilamas, käsi kõrva taga. Just nagu oleks praegugi siin. Olgu ta neetud: see vanaeit oli George’i silmis praegu käegakatsutavam kui Elizabeth! Ometi oli Agatha surnud – koolnud üheksakümne kaheksa aastasena; George’il oli vähemasti õnnestunud takistada teda valetamast kõigile oma sünnipäeva kohta