LITMIR.BIZ

Скачать книгу

varjus, oodates ameeriklasi. Ta ei näinud kuninga armee sõduri moodi välja, sest oli end erksavärvilisest vormikuuest vabastanud, eelistades märkamatut sokunahast jakki, mis oli olnud kingitus Tecumseh’lt endalt – mitte sellepärast, et pealik teda armastas, vaid selleks, et Spencer ei torkaks silma nagu valutav pöial, tehes end lihtsaks märklauaks.

      Vasakul tema vahetus läheduses seisis pikakoivaline Clovis Meechum, kellele meeldis end ikka veel pidada Spenceri tentsikuks, kuigi Spencer oli ammu oma auastmest ilma jäänud ega olnud nüüd midagi rohkemat kui iga teine täielikult käsutatav jalaväelane nagu Clovis ja tema alatine kaaslane, iirlane Anguish Nulty. Nad kandsid ikka veel vormikuubesid, kuid riie oli nii määrdunud, et oli muutunud peaaegu värvituks.

      Kolme sõduri taga sulasid puudega kokku Tecumseh ja tema sõdalased.

      Kõik nad ootasid ameeriklasi. Ootasid, et surra.

      „Kas nad tulevad varsti meile kallale, leitnant?” küsis Clovis vaikselt, sõrmitsedes oma püssirohusarve. „Kas me suudame nad tagasi lüüa?”

      Spencer laskus kükakile, et vaadata otse Clovise silmadesse, kuid ei vaevunud talle meenutama, et ta pole enam leitnant. Clovis tegi ise oma eristused. „Ei, mu sõber, me ei suuda neid tagasi lüüa. Aga võib-olla peame neid veidi kinni, andes eraisikutele võimaluse enda ja ameeriklaste peajõudude vahele rohkem kaugust jätta. Oled sa valmis täna surema, Clovis?”

      „Ei, söör, ma ei usu, vähemalt mitte täna. Kuidas sinuga on, Anguish? Oled sa valmis kuninga ja isamaa eest varbad taeva poole sirutama?”

      Iirlane kratsis pead oma räpaste, liiga pikkade juuste all. „Seda ma ei ole, Clovis. Igatsen ikka veel näha Becket Halli, millest me nii palju oleme kuulnud. Toekad kiviseinad, soe tuli jalge ees, Kanal, kus ma jälle tagasi olen, täna mitte midagi teha peale mittemidagitegemise ja homme jälle ei midagi rohkemat kui täna.”

      Spencer naeratas, näidates ühtlasi valgeid hambaid muidu sügavalt päevitunud ja määrdunud näos. Ta nägi välja kui täielik huligaan, nagu Anguishil oli julgust olnud talle teatada, tihedad mustad juuksed hoolitsemata ja kasvanud liiga pikaks, tuues nähtavale paksud lainetavad lokid, mis oleksid kadedusobjektiks igale naisele, oli Clovis lisanud. „Sa unustasid mainida õllekruusi oma paremal käel, Anguish.”

      „See kah, söör,” nõustus Anguish. „Mul oleks kahju sellest ilma jääda.”

      „Siis kindlustame, et me ei lõpetaks oma päevi siin, tehtud?” Spencer ajas end sirgu ja vaatas veel kord jõe teisele kaldale. Ta oli nii väsinud. Nad olid Detroiti maha jätnud, sõdurid ning rohkem kui kümme tuhat meest, naist ja last kõigi oma asjadega, kõik suundumas ohutusse paika Põhja-Kanada lääneosas, enne kui kõige hullem talv saabub.

      Ent nad olid jäänud oma taganemisega liiga hiljaks ja ameeriklased hakkasid neile järele jõudma. Spencer võis oma kurgu tagaosas juba tunda kaotuse sapimaitset. Tecumseh’ idee oli hea – võidelda, madalsoomets selja taga toeks, samal ajal kui Inglise jõud lükkavad ameeriklased tagasi jõe äärde –, aga mis tahes lootus ameeriklasi tagasi tõrjuda oli ainult lootus.

      „Sealt nad tulevad, leitnant. Tore oli sind tunda.”

      Spencer tunnetas juba Clovise rääkimise ajal, et maa tema all hakkas värisema, andes märku ameeriklaste ratsaväe ähvardavast saabumisest. Üle maad taguva kabjamüdina veeres läbi õhu võitlushüüd: „Pidage meeles Raisinit!”

      Ning siis tuli otse nende poole põrgu ja kogu selle raev, nii et mõtlemiseks polnud enam aega.

      Anguish kukkus maha, kuid Spencer ei saanud peatuda, et vaadata mehe haava. Polnud isegi aega kiruda Proctorit, kui ta nägi, et kindral rekvireeris vankri ja sõitis oma perekonnaga minema, jättes väeosad maha valget lippu üles tõstma.

      Clovis selja taga seismas, püüdis Spencer veel viimast korda püssi laadida, kuid leidis, et püssirohi oli otsas. Spencer heitis relva ameeriklase pihta, kes tema poole jooksis, tääk püssi külge kinnitatud, vajudes kahekorra, kui Clovise nuga mehe kõri leidis... aga mitte enne, kui tääk oli tunginud sügavale Spenceri vasakusse õlga.

      „Söör!”

      „Tühiasi!” hüüdis Spencer, tõugates Clovist eemale. „Meie väeosad on alistunud, kuid indiaanlaste jaoks ei saa olla mingit alistumist. Ei alistumist ega elukinkimist. Me peame siit jalga laskma, kui tahame oma nahka päästa.”

      „Kuid naised, söör!” hüüdis Clovis vastu, osutades inglise naiste ja laste ning indiaani skvoode ja nende laste pidevale voolule, kes nüüd kõik pimesi jooksid, tormates kohutatult kaugemale madalsoometsa.

      „Põrgukellad, on alles katastroof!” Spencer surus käe vastu õlga ning tundis sõrmedel kuuma ja märga verd. Valu polnud teda veel tabanud, kuid ta teadis, et see tuleb varsti, juhul kui ta pole juba surnud, enne kui see juhtub. „Kus on Tecumseh? On ta surnud?”

      „Ei, söör,” vastas Clovis käega näidates. „Seal! Ta on seal!”

      Isegi praegu andis pealik neist vasakul korraldusi oma sõdalastele, käskides täita läbimurdelõhe, enne kui ameeriklased jõuavad seda oma eeliseks ära kasutada. Ja siis näis ta peatuvat, sügavalt hinge tõmbavat ja vaatavat sinna, kus Spencer seisis. Aeglaselt eemaldas ta käe rinnalt, paljastades seal kohutava haava.

      „Kristus, ei!” hüüdis Spencer üle põrgulärmi, teades, et kui Tecumseh langeb, langeb koos temaga kõik viis suguharu; võitlus on kaotatud, koalitsioon murtud. „Me peame ta siit välja saama! Clovis! Minuga!”

      Kuid Clovis oli üha sügavamaks muutuvasse mutta põlvili langenud ja kui Spencer kummardus, et teda püsti tõmmata, tundis ta oma reide tungiva kuuli nõelamist. Nüüd kukkudes ei tundnudki ta metsiku hooga keerutatud püssipära, mis langes raskelt ta pähe...

      „Söör! Leitnant Becket, söör? Söör?”

      Spencer ärkas otsekohe, meeled käskisid tal püsti tõusta, tõusta, leida Tecumseh ja ta minema tassida. Aga kui ta pea tõstis, tabas teda valu ja iiveldus ning ta kukkus löödult tagasi maapinnale.

      „Vii ta ära... me ei tohi lasta neil näha... jäta mind... pead Tecumseh’ ära viima...”

      „Ta on läinud,” ütles Clovis ja lükkas Spenceri tagasi pikali, kui ta proovis jälle tõusta. „Surnud ja läinud ja on olnud juba üle nädala. Nad kõik on läinud, sulanud puude vahele nagu vaimud, jättes isegi mõned oma naised maha leidma ise teed, kuhu tahes nad on läinud. Nüüd oleme ainult meie. Meie ja vaene Anguish ja veel mõned. Naised ja lapsed, kes olid peitu pugenud või eksinud, kuni ameeriklased jälle minema läksid. Nad jätsid meid kõiki surnute pähe maha, kuid sa ei sure, jumal tänatud. Lama ainult vagusi ja ma toon sulle veidi vett. Vett on meil igatahes küllalt. Külma ja värsket.”

      Spencer lamas, silmad kinni, püüdes seedida kõike, mida Clovis talle oli rääkinud. Clovis oli elus? Anguish oli elus? Tecumseh... suur pealik, oli surnud? Kurat võtaks, milline kaotus. Ta avas silmad ja võpatas ereda päikesevalguse tõttu, mida imbus läbi kõrgete puude, mille lehed külmemast ilmast juba keerlesid.

      Ta liigutas paremat kätt piki maapinda ja mõistis, et lamab tekil; püüdis liigutada oma vasakut käsivart ja mõistis, et see oli lingsidemes. Ta liigutas jalgu ja võpatas, kui üritas paremat jalga välja sirutada. Tema peas tagus, kuid ta oli elus ja arvatavasti paraneb.

      Aga kus ta on? Ikka veel madalsoos? Jah, muidugi, ikka veel madalsoos. Kus mujal saaks ta olla? Nädal? Clovis oli öelnud nädal, oli ju?

      „Ole lahke,” ütles Clovis, hoides käes hõbeplaskut, kui ta Spenceri pead kergitas. „Ära nüüd muhele, sest see on vesi, mida ma sulle annan. Sellest heast kraamist kasutasime ära viimase Anguishi peal, enne kui me tema käsivarre maha lõikasime. Nuttis nagu imik, seda ta tegi, kuid see oli napsist. Muidu poleks ta häältki teinud. Ole nüüd kuss. See on naine ise, tuleb sind vaatama.”

      „Nii et ta on siis lõpuks ärganud. Väga hea, Clovis.”

      Spencer vaatas veel kord üles

Скачать книгу