LITMIR.BIZ

      Reede õhtu, kakskümmend minutit puudub kuuest. Tipptund. See on sageli just see aeg, mil mõnigi tahab näidata endast parimat versiooni, ja nii ma siis alalõpmata reserveeringi selleks otstarbeks vajalikud tunnid oma isikliku ajakava arvelt.

      Kui metroovaguni uksed Aston Place’il avanevad, olen esimesena väljas, parem käsi musta kosmeetikakohvri kandmisest valus nagu alati pika päeva lõpuks. Surun kandamiga käe täpselt selja taha, nii et mahuksin sellega kitsasse väljapääsu – see on mul täna juba viies rutiinne reis läbi pöördväravate −, ja tõttan astmetest üles.

      Tänavale jõudes pistan käe nahkjaki taskusse ning võtan telefoni välja. Vajutan klahve, et avada tellimuste graafik, mida BeautyBuzz mul pidevalt uuendab. Annan teada kellaajad, mil saan töö ette võtta, ja mulle saadetakse sõnum broneeringutega.

      Tänane viimane tellimus on 8th Streeti ja University Place’i kandis. Mind ootavad korraga kaks klienti, mis tähendab topelt aega – üheksakümmet minutit. Aadress, nimed ja mobiilinumber on küll olemas, ent uksele koputades pole mul õrna aimugi, kes mind seal ootab.

      Ega ma võõraid ei karda. Olen aru saanud, et rohkem kahju võivad teha tuttavad näod.

      Jätan täpse aadressi meelde ja hakkan astuma mööda tänavat, tehes kaare ümber prahihunniku, mis on pudenenud ümberpaisatud prügikastist. Eemal tõmbab poepidaja uksele ette turvavõret, mis valju kärina ja kolksatusega kinni langeb. Tudengite kolmik, seljakotid üle õla heidetud, nügivad üksteist lõbusalt, kui neist möödun.

      Sihtpunktini on jäänud veel kaks kvartalit, kui kuulen telefoni. Ekraan näitab, et helistajaks on ema.

      Lasen kutsungil korduda ja uurin väikeselt ümmarguselt fotolt oma naeratava emme nägu.

      Kohtume ju juba viie päeva pärast, kui sõidan tänupühaks koju, tuletan endale meelde.

      Aga ma ei saa teda ignoreerida.

      Süütunne on mul siiani olnud raskeim koorem kanda.

      „Hei, emm. On’s kõik korras?” küsin.

      „Kõik on kenasti, kallike. Annan endast lihtsalt märku.”

      Kujutlen teda köögis, meie Philadelphia eeslinna kodus, kus ma üles kasvasin. Ta segab pliidi juures kastet – nad söövad vara −, ning reedeses menüüs on ilmtingimata pajapraad ja kartulipuder; seejärel korgitakse lahti Zinfandeli pudel, et valmistuda ainsaks klaasikeseks, mille ema endale nädalalõpuõhtutel lubab.

      Valamu kohal ääristavad väikest akent kollased kardinad; nõuderätikul, mis on tõmmatud läbi praeahju uksesanga ja sõlme seotud, on näha sõnad Lihtsalt rullimiseks ning nende kohal uhkeldab tainarulli kujutis. Lillmustriline tapeet on hakanud liitekohtadest kooruma ja mõlk külmiku allosas tähistab kohta, kuhu isa virutas jalaga pärast seda, kui ta võitmatud Eaglesid play-off’’is kaotasid.

      Õhtusöök on valmis, kui isa uksest sisse astub, naastes oma tööpostilt kindlustusfirma müügimehena. Ema tervitab teda põgusa suudlusega. Nad hõikavad mu õe Becky lauda ja aitavad tal liha lõigata.

      „Becky tõmbas täna hommikul jope tõmbluku ise kinni,” teatab ema. „Ilma et keegi oleks aidanud.”

      Becky on kahekümne kahe aastane, minust kuus aastat noorem.

      „See on ju fantastiline,” kostan selle peale.

      Mõnikord ma soovin, et elaksin kodule lähemal, nii et saaksin vanemaid rohkem aidata. Teinekord − pean häbiga tunnistama − olen tänulik, et see nii ei ole.

      „Hei, kas võin sulle tagasi helistada?” jätkan. „Jooksen parajasti tööle.”

      „Oo, kas sind palgati uueks etenduseks?”

      Kõhklen. Ema hääl kõlab nüüd hasartsemalt.

      Ma ei saa talle tõtt rääkida, nii ma siis pahvatan: „Jah, lihtsalt üks väike lavastus. Tõenäoliselt väga suurt pressingut ei tule. Aga grimm on ülikeerukas, tegelikult väga omapärane.”

      „Olen su üle nii uhke,” lausub ema. „Ei jõua kohe ära oodata järgmist nädalat, mil kõigest sellest lähemalt kuulen.”

      Tundub, nagu ta tahaks midagi lisada, aga kuigi ma pole päriselt oma sihtpunkti − New York City ülikooli ühiselamute kompleksi – veel jõudnud, lõpetan kõne.

      „Suudle Beckyt. Ma armastan sind.”