LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ikka oma nurgas, pea üleni sidemes. Lõpuks vaatas üks valgesse riietatud mees sisse ja kutsus teda käeviipega. Berger kahmas oma koti ja koos läksid nad suurde haiglasse sisse. Hooldaja ei vaadanud kordagi tema poole.

      Edasi läks kõik samas vaimus: Berger jäeti erakorralise vastuvõtu palati nurka eesriide taha istuma nii kauaks, et ta kaotas ajataju. Möödus tükk aega. Hoomamatut aega. Tund järgnes tunnile, kuni ta enam ei teadnud, kui palju neid oli.

      Ta katsus oma keha ise läbi. Kõige valusam oli kuulitabamuse koht, punkt, kus kaitsevest oli Sig Sauer P226 kuuli kinni pidanud, aga ta arvas, et roided ei ole vigastatud. Mesilasmürgi mõju oli raskem hinnata, aga seegi ei tundunud nii tõsine, et ta haiglaravi vajaks. Niisiis oli August Steen saatnud ta siia mingil muul põhjusel. Kas sellepärast, et haigla oli kõige kindlam koht? Kuni talle safehouse valmis seatakse? Kuni tema asjad sinna viiakse? Kodust? Kas nad olid käinud tema kodus? Kas kapo otsis tema kodu läbi, kuni ta ise istus siin nagu juurvili?

      Ta polnud väga ammu kodus käinud. Kuigi tegelikult vist ainult tundus, et väga ammu. Napilt kuu aega, võib-olla vähemgi.

      Tunnid jooksid tema sõrmede vahelt läbi. Ta püüdis mõelda, vaigistada mõtete vaba lendu.

      Kui Carsten oli seadnud mesilasse üles lõksu just nimelt Sam Bergerile, siis mine tea, kas tal on siin ikka päris turvaline olla? Väga lihtne oleks Söderi haigla erakorralisse vastuvõttu sisse pääseda ja kihutada eesriide varjus ühele keskpärasele patsiendile summutiga relvast paar kuuli kerre. Arvatavasti märgataks seda alles tüki aja pärast.

      Siis tõmmati eesriie tõepoolest kõrvale.

      Berger nägi Carstenit, tema piidlevaid, tabamatuid silmi paksude prilliklaaside taga, nägi püstolit tõusmas, nägi nappi, vaevumärgata­vat muiet – viimast mälestust, mille Sam Berger surmariiki kaasa võtab.

      Aga tulija ei olnud Carsten ega ka mitte arst, vaid mees, kelle lühikesed juuksed meenutasid magneti ümber koondunud rauaviilmeid.

      „Lähme,“ ütles August Steen lühidalt.

      Nad läksid. Berger ei öelnud midagi, Steen samuti mitte.

      Söderi haigla parkla varjulises nurgas istusid nad autosse, Steen sõitis lõuna poole, linnast välja. Alles siis, kui väljas hakkas hämarduma, sai Berger aru, kui kaua ta oli istunud ja oodanud arsti, kes jäi tulemata. Kellel polnud plaaniski tulla.

      Alles siis, kui nad Haningest mööda sõitsid, ütles Steen:

      „See raisk tappis Roy.“

      Berger tundis, kui jäigalt ta enda ette vahib. Ta nägi mõistusevastaselt hõljuvat keha, mida ümbritsesid mesilased. Seejärel nägi ta pooleks rebenenud keha all parklas.

      Carsten ei mõistnud nalja.

      Ja tahtis ilmselgelt Sam Bergeriga arveid õiendada.

      Steen tahtis nähtavasti juttu ajada. Ta ütles:

      „Vabanda, et sa pidid ootama.“

      Berger turtsatas naerda ja see naer ei pulbitsenud rõõmust. Steen jätkas:

      „Ma pidin asjaajamist niigi kiirendama. Rutem ei olnud võimalik.“

      „Kuhu me läheme?“ küsis Berger.

      „Sul tuleb paadi rooli asuda,“ ütles Steen.

      Berger vaatas teda ainiti.

      „Ma tean, et sa oskad,“ jätkas Steen. „Ma tean, et sulle meeldib vesi. Tean, et sa veetsid suure osa oma lapsepõlvest Stockholmi saarestikus.“

      „Sa tead rohkem kui mina,“ pomises Berger.

      „Vee nägemine rahustab sind,“ ütles Steen.

      Berger vangutas pead. Steen jätkas:

      „Ära muretse, see on lihtne, tänapäeva navigatsiooniseadmed teevad kogu töö sinu eest ära.“

      „Ja kas ma pean seal lihtsalt niisama passima? Mingis maailmast eraldatud safehouse’is?“

      „Mul on sulle ülitähtis ülesanne.“

      „Ja selle kohta ei kavatse sa öelda midagi peale tüütult korduva fraasi „Rootsi ajaloo kõige rängem terroriakt“?“

      „Ma ei saa praegu rääkida,“ sõnas August Steen. „Aga seni pead sa iga hinna eest redus olema. Tõeliselt peidus. See tähendab, et praegu on ainus kord, kui sa paati kasutad, rohkem ei tohi sa sellega sõita, kui just ei teki erilist hädaolukorda. Navigatsiooniäpp juhatab su paadikuurini, sõida sisse ja jäta paat sinna.“

      „Paadikuur?“ pahvatas Berger.

      „Tõeline paadikuur,“ sõnas Steen kivisel ilmel. „Kuhu saab paadiga sisse sõita. Sõida sisse, kinnita otsad ja jää ootama. Majas on kõike head ja paremat, turvaline internetiühendus ja hulk raamatuid. Võta seda kui tasulist puhkust. On sul mõni hobi?“

      Berger mitte ainult ei vaadanud teda ainiti, vaid lausa jõllitas.

      „Kellad,“ ütles ta viimaks. „Kellamehhanismid.“

      August Steen naeris laginal.

      Ülejäänud autosõidu vältel ei öelnud nad enam midagi. Nad sõitsid Nynäshamni sisse, Nynäshamnist läbi, Nynäshamnist välja. See oli justkui maailma ots.

      Külalissadam oli külalislahkusetu. Küllap näis meri ümber­kaudsete saarte sõbralike tulede kontrastina nii sünkjas. Nii halastamatu.

      Maailm võis tunduda nii troostitu ka seetõttu, et nad olid üksi. Nad kõndisid mööda silda, silla ääres veepinnal õõtsusid paadid, nagu hällitaks neid pimedus ise.

      Vihma ei sadanud, tänu taevale, ka tuul ei olnud kuigi tugev. Hirmu tekitas ainult pimedus. Ja asjaolu, et Sam Berger ei olnud väga ammu paati juhtinud. Veel vähem talviselt pilkases pimeduses.

      Nad jäid seisma. Berger pani oma spordikoti maha. Steen ulatas talle iPadi. Berger võttis selle vastu ja vaatas kustunud ekraani. Steen tõmbas sõrmega üle ekraani ja sinna ilmus kaart.

      „Täielikult GPS-il põhinev navigatsioon,“ ütles Steen. „Juhib kõikidest karidest mööda, ausõna.“

      „Oled ise ära proovinud või?“

      „Helikopter toob sinu asjad kodust ära. Varsti on sul maja ees neli suurt kolimiskasti.“

      „Ja mida sina teed? Mida kapo teeb? Otsib Carsteni üles, enne kui tema leiab minu?“

      „Ära arva endast liiga palju,“ ütles Steen. „Nii tähtis sa ei ole. Muidugi püüame ta kinni, uurimine käib täie hooga. Aga kinni püüame ta eelkõige selleks, et vabastada Aisha Pachachi ja päästa Ali Pachachi keelepaelad valla. Kuni Aisha on röövitud, ei räägi Ali midagi. Ja mina olen ainus inimene maailmas, kes teab, kus Ali on. Siiamaani on meie mutt oodanud, et Ali võtaks ühendust ja pakuks ennast tütre asemele. Nüüd tundub, et Carsten on hakanud aktiivsemalt tegutsema: ta tahab Ali Pachachi ise üles otsida. On ju selge, et info, mis meid Tenstasse lõksu juhtis, oli meile ette söödetud. Ta tahtis, et me sinna läheksime, tahtis meid mõnitada.“

      „Te püüate Carsteni kinni, saate Pachachilt info, mina tegutsen selle info põhjal? Kas asjade käik on selline? Ja jõuamegi tagasi küsimuse juurde: miks just mina?“

      „Kas sa tahad seda tõesti praegu arutada?“ küsis Steen. „Sul oli autos küllalt aega juttu ajada.“

      „Jah, ma tahan teada. Muidu ma sellesse paati ei istu.“

      „Ja mida sa selle asemel teed? Peidad ennast teise paadikuuri? Paged välismaale?“

      „Miks? Just? Mina?“

      August Steen ohkas ja viis ta võimsa, kuid väheldase paadi juurde, millel oli korralik päramootor.

      „Sul on teatud erioskus, mis on õigel hetkel ülimalt vajalik,“ ütles Steen lõpuks.

      „Erioskus?

Скачать книгу