LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Nägu oli Roy oma ja keha oli üleni kaetud mesilastega.

      Roy komberdas katuseserva poole, köiekonksust mööda, kõndis raskete, veidrate kuuvallutaja sammudega piki serva. Ta astus väiksele müürile, mis eraldas katust sügavikust. Berger kuulis iseennast võõra häälega karjumas:

      „Pea kinni, kurat!“

      Aga Roy läks edasi, mööda müüri, nagu juhiks teda tahte asemel mingi muu jõud. Viimaks astus ta vältimatu sammu üle ääre.

      Ja siis jäi ta justkui õhku rippuma. Otsatuna tunduva põgusa hetke jooksul, üha kakofoonilisema sumina saatel näis Roy keha hõljuvat lõpmatuses, nagu oleks raskusjõud kehtetuks muutunud, nagu poleks mitte miski enam üleval ega all. Otsekui käskluse peale lasksid mesilased temast lahti, sööstsid tema kehalt üles nagu tagurpidi veekeeris.

      Sel hetkel nägi Berger Roy silmi. Nägi seal surma. Vaatas surmaga tõtt. Ja siis Roy kukkus.

      Berger kuulis oma röögatust. Ta komberdas sinnapoole, mõneks sekundiks kadunud valu tuli täie jõuga tagasi. Kent lõpetas katusel vähkremise, tõusis püsti ja pühkis ägedalt oma keha. Üheskoos kakerdasid nad katuseserva juurde. Roy kukkumise kohta.

      Hetke enne servani jõudmist pööras Berger pead ja nägi, kuidas majakese pärani uksest paiskus välja tohutu jaanalinnusulg ja moodustas niigi juba hämara linna kohal ülimalt sünkja pilve.

      Berger ja Kent vahetasid pilke. Kent noppis oma kahvatult põselt mesilase ja noogutas. Nad vaatasid üle ääre.

      Roy räsitud keha lebas kolmkümmend meetrit allpool parklas.

      Poolest saadik ühe auto peal.

      Kenti suust kostev heli ei olnud inimhääl.

      „Berger!“ röögatas raadiosaatja. „Kiirabi tuleb. Vaata maja üle.“

      Berger tõusis aeglaselt Kenti kõrvalt, kes oli kössi vajunud ning ulgus leinast ja valust. Berger noppis kõikidelt paljastelt kehaosadelt mesilasi. Tundis kehas isevärki joovastust. Liikus kõverat teed pidi majakese poole. Surus end vastu betoonseina, kiire pilk sisse ja tagasi. Hoones ei olnud inimesi ega varjatud ruume. Vähemalt kuus avatud mesilastaru. Sinna oli jäänud ainult mõni üksik laisalt sumisev mesilane, niisiis oli võimalik sisse minna. Berger haaras relva kõvemini pihku ja keeras ümber nurga.

      Ta vehkis kätega enda ümber, et viimaseid mesilasi peletada, ning ajas nad välja. Siis vaatas ta ruumis ringi. Peale tarude oli seal laud ja tool, muud ei midagi. Siin polnud Aishat ilmselt hoitud, Carsten oli lihtsalt tahtnud nad siia üles meelitada. Et neile haiget teha, neid tappa? Vaevalt küll. Carsten ei olnud sadist. Ta oli küll püstihull. Riigireetur. Ei kohkunud millegi ees tagasi. Aga ta oli ratsionaalne. Niisiis oli tal juhatanud nad siia mingil muul põhjusel.

      Põrand, lagi, seinad – ei midagi. Täiesti ilmetu ruum. Niisiis peab midagi olema mesilastarudes või laua peal. Ja tarudele ei kavatsenud Berger ligi minna; senisest lähikontaktist talle piisas.

      Alles nüüd nägi ta, et osa mesilasi oli jäänud väiksele lauale. Nad olid vaiksemad kui teised ja moodustasid mööda lauda ronides korrapärase kujuga detsimeetrilaiuse ristküliku. Berger võttis oma uue kapost saadud püstoli ja kaapis mesilased sellega maha. Nende all oli väike paberileht. Ta ei julgenud seda päriselt puudutada, aga pani tähele, et see oli kokku määritud millegi magusa ja kleepuvaga. Millegagi, mis võis mesilastele meeldida.

      See paistis olevat väike ümbrik. Niisugune, milles on tavaliselt õnnitluskaardid.

      Berger tegi ümbriku mesilastest puhtaks, aga jättis selle sinna, kus see oli. Instinkte alla surudes jättis ta selle kapo eksperte ootama. Siis märkas ta laua all sahtlit. Kükitas maha ja hakkas seda ettevaatlikult lahti tõmbama.

      Pauk oli ebamaine. Jõud, mis ta tahapoole paiskas, oli rohkem kui ebamaine. Ta oli täiesti šokis, valust segane. Silme ees läks mustaks.

      Lõputus tühjuses hõljus veel vaid üks mõte:

      Kuradi jabur viis surra.

      Siis oli ainult pimedus.

      Silmi avades ja nähes jäähalli pilku lühikeste raudhallide juuste all ei teadnud ta, kas ta on ikka elus.

      „Ideaalne spioon on küll kastreeritud spioon,“ ütles August Steen, „aga seda ei pea ometi tegema nii drastiliselt.“

      „Mida?“ lõõtsutas Berger.

      „Kui sa poleks kükitanud, oleks sul riist küljest ära lastud.“

      Berger vaatas oma kuulivesti. Oli selgelt näha, kuhu kuul oli tabanud. Otse südamesse.

      „Kuradi kurat,“ ütles ta.

      Steen ulatas talle käe, ta võttis sellest kinni ja lasi end valukiirte kaskaadi taludes jalule tõmmata ning väljatõmmatud lauasahtli juurde talutada. Puruks lastud esiküljega sahtlis lebas püstol, mille päästiku külge oli kinnitatud terastraat. Berger tundis relva kohe ära. See oli Sig Sauer P226. Arvatavasti Bergeri enda kunagine teenistus­relv. Toru külge oli teibiga kinnitatud väike käsitsi kirjutatud sedel. Sõnum oli lühike:

      „Põmm!“

      „Carsten jahib sind, Sam,“ ütles Steen. „Nüüd peame su tõsiselt nähtamatuks muutma.“

      Berger heitis viimase pilgu väiksele ümbrikule, ohkas sügavalt ja komberdas ukse poole. Steen jõudis talle järele ja toetas teda.

      Plekkhallis novembritaevas lähenes pikkamisi, peaaegu ulmeliselt kiirabikopter.

      2

      Esmaspäev, 30. november kell 9.03

      Meeled olid rivist väljas. Maailm kõikus. Läheneva helikopteri hääl meenutas üha enam hiiglasliku mesilase suminat.

      Berger istus katusel, tundis mitmesugust valu ega suutnud ihu- ja hingevalu eristada.

      Ta nägi, et August Steen võttis kotist rulli marlisidet, aga ei saanud aru, miks. Ta nägi, et side rullus lahti ja ligines talle.

      „Sa pead helikopterisse minema,“ ütles Steen ning hakkas tema pead kinni siduma. „Ja sa oled endiselt Rootsi kõige tagaotsitum mees. Sul ei ole tõesti vaja kellelegi silma jääda.“

      Nendest pühkis üle laskuva helikopteri tuul. Kuidagi kummaliselt aegluubis nägi Berger, kuidas Steen pillas sidemerulli käest, tuul keris selle lahti ja lehvitas seda nagu tohutu pikka vimplit, kuni Steen otsa lahti laskis ja side Tensta katuste kohal minema purjetas. Ta võttis uue sideme, hoidis seda kõvemini peos, sidus Bergeri pea edukalt kinni ja ütles:

      „Ole rahulik, ma tulen Söderi haiglasse sulle järele.“

      Siis kössitas Berger, kellest keegi välja ei teinud, helikopteri nurgas, süda paha, rind kuulist hell ja siin-seal mesilaste nõela­torgete valu. Siiski oli tema selles kitsas kõikuvas ruumis reisivatest patsientidest kõige paremas seisus.

      Roy Grahni lõhkise keha kaks poolt lebasid verest läbiligunenud teki all. Kent Döös oli piisavalt meelemärkusel, et soiguda, soigumine paisus aeg-ajalt leina- ja valumöireteks ning ta tõrjus tagasi iga katse läheneda tema väliskestale, mis näis valutavat sama palju kui sisemus; jäi mulje, nagu maaliks õde kasutamata morfiinisüstlaga õhku mingit pilti.

      Bergerile meenusid sarnased stseenid mitmesugustest sõjafilmidest. Ta tundis iiveldust ja oleks äärepealt oma pea ümber mässitud sideme täis oksendanud, aga leidis enne siiski akna, kust välja vaadata.

      Nagu vanasti, rahustas vee nägemine ka nüüd tema sisikonna maha. Ta nägi all veepinda, aga kulus pisut aega, enne kui ta tundis ära Ulvsunda järve, Tranebergi silla, Lilla Essingeni. Siis Reimersholme, Liljeholmeni silla, Årstavikeni. Vesi järgnes helikopte­rile katuseni, kus oli ringi sees rist ja risti keskel suur H. Helikopter maandus selle tähe peale, tegemata ühtki silmanähtavat katset kiirust vähendada.

      Siis käis kõik kähku.

      Uksed

Скачать книгу