Kellassepa tütar - Kate Morton

Скачать книгу

jälle Jeremiah’ häält, aga ainult põgusalt ja katkendlikult, siis alistusin jälle pikemaks ajaks vaimusilmas toimuvatele metsikult tegevusrohketele lugudele, äärmiselt jaburatele ja iseäralikele unenägudele.

      Palavik üha kerkis, tekitades tuppa varje ja hambulisi koletisi; nad taarusid seintel ja ajasid hullumeelseid silmi pärani, küünised õieli, et mu voodilinadest kinni haarata. Pöörlesin ja väänlesin neil eest ära, mu voodilinad olid pingutusest niisked, huuled leelutasid loitse, mis näisid eluliselt tähtsad.

      Sõnad tungisid mu pettekujutlustest läbi nagu tulikuumad vardad, tuttavad sõnad nagu arst … palavik … Ameerika … millel oli kunagi tähendus ja isegi tähtsus.

      Ja siis kuulsin, kuidas Jeremiah räägib: „Sinul tuleb minna. Kohtutäitur tuleb tagasi ja sedapuhku lubas ta su vangi panna, või läheb vaata et hullemini.”

      „Aga laps, mu linnuke – tema ei ole nii terve, et saaks reisile minna.”

      „Laps jäta siia. Laps lase järele saata, kui oled end seal sisse seadnud. Neid inimesi on küll, kes lapse väikese vaevatasu eest kohale toimetaksid.”

      Mu kopsud, kõri ja mõistus põlesid otsekui tules, sisimas karjusin kõigest hingest: „Ei!”, aga seda, kas see sõna mul ka üle huulte tuli, ma öelda ei oska.

      „Ta sõltub minust,” ütles mu isa.

      „Seda hullem siis, kui kohtunik peaks otsustama, et sul tuleb oma võlad eluga kinni maksta.”

      Tahtsin karjuma pista, käed välja sirutada ja isast kinni haarata, ta enda külge kleepida, nii et meid ei saaks kunagi teineteisest lahutada. Ent asjata. Koletised tirisid mu jälle allilma ja enam ei kuulnud ma mitte kui midagi. Päev hajus ööks, ja taas tõugati mu laevuke tormisele merele …

      Ja see on viimane asi, mis mul selle kohta meeles on.

      Järgmiseks oimasin, et on hommik, kirgas hommik, ja kõige esimene hääl, mis mu kõrvu ulatus, oli lindude huiklemine väljas akna taga.

      Ent need polnud sellised linnud, kes siin Birchwoodi häärberis hommiku saabumist lauluga tervitavad, või need, kes varem meie väikese Fulhami-maja aknalaua alla pesa tegid. See oli linnuhäälte tohutu kakofoonia, linde kraaksus ja ilkus seal sadade kaupa ja minu kõrvadele olid nende huiked otsekui võõrkeeled.

      Kirikukell kõmises ja mina tundsin silmapilk ära, et see on ju Püha Anna kiriku tornikell, aga temagi hääl oli kuidagi teistsugune kui see helin, mida ma nii hästi teadsin.

      Olin laevahuku üle elanud madrus, võõras kohas kaldale uhutud.

      Ja korraga hääl, tundmatu naisehääl: „Üles ärkab.”

      „Papa,” püüdsin öelda, aga kurk oli kuiv ja kuuldavale tuli ainult helitu viiksatus.

      „Kuss … no nii,” ütles naine. „No nii, no nii, proua Mack on kohal. Kõik saab kenasti korda.”

      Paotasin silmi ja nägin enda kohal kõrgumas suurt kogu.

      Nägin sedagi, et mu väike kohver lebab akna kõrval laual. Kohver oli lahti tehtud ja mu riided olid kohvri kõrvale korralikult virna laotud.

      „Kes te olete?” suutsin viimaks küsida.

      „Noo, mina olen loomulikult proua Mack, ja see noormees siin on Martin, ja too seal on Kapten.” Ta hääletoonis kuuldus kröömike reibast kannatamatust.

      Vaatasin ringi, püüdes pilguga kähku haarata nii tundmatut ümbrust kui ka neid kummalisi inimesi, kellele ta osutas. „Papa?” Hakkasin nutma.

      „Kuss. Issake, laps, no mis sa töinad. Tead väga hästi, et isa läks sul ära Ameerikasse ja laseb sind kohe järele saata, kui ta seal asjad korda saab. Palus, et proua Mack sinu eest sel vahepealsel ajal hoolt kannaks.”

      „Kus ma olen?”

      Naine naeris. „Noo, laps! Sa oled loomulikult kodus. Noh, ära nüüd rohkem vesista, muidu võib tuul veel suunda muuta ja su kena näolapi ära rikkuda.”

      Ja sedasi sündisin ma kaks korda.

      Esimest korda sündisin ma emale ja isale, see juhtus meie Fulhamikodu väikeses toas värske õhuga suveööl, kui taevas oli täiskuu ja tähed särasid ja jõgi meie akna all oli nagu sätendava nahaga madu.

      Ja teist korda sündisin proua Mackile, kui olin seitse aastat vana, ja see juhtus tema korteris, mis oli pressitud ühe poe kohale, kus müüdi linde ja linnupuure, ja see maja asus Covent Gardeni selles piirkonnas, mida kutsuti Seven Dialsiks.

      KUUES PEATÜKK

      Suvi 2017

      Proua Berry viibis aias kesk tokkroose ja kukekannuseid, kui Elodie töölt koju jõudis. Aiauks koridori tagumises otsas seisis pärani lahti ja Elodie nägi, kuidas elatanud majaperenaine lilleõisi uurib. Elodie pidi iga kord imestama, kuidas suudab inimene, kellel läheb ruutu-ja ärtumasti eristamiseks vaja pudelipõhjapaksuste klaasidega prille, omandada täpsuslaskuri nägemisteravuse, kui on vaja jahtida lilledele siginenud tõuke.

      Selle asemel et ülemisele korrusele siirduda, astus Elodie mööda koridori edasi, möödus proua Berry kappkellast – mis pühkis leebelt ja kannatlikult aega kokku – ja jäi avatud ukse juures seisma. „Kas saate võitu?”

      „Lurjused,” hõikas proua Berry vastu, noppis ühelt lillelehelt paksu rohelise rööviku ja tõstis üles, et Elodie saaks seda eemalt vaadelda. „Salakavalad väikesed saatananahad, ja aplad kah – kole aplad.” Ta poetas kurikaela vanasse moosipurki, kuhu selliseid oli kogutud juba terve punt. „Napsi tahad?”

      „Hea meelega.” Elodie asetas koti betoonastmele ja astus suvisesse aeda. Nüüd üks kiire reedene jutupaus ja pärast seda hakkab ta kohe videotega tegelema, nii nagu Penelopele sai lubatud.

      Proua Berry asetas vingerdiste purgi elegantsele sepisrauast lauakesele õunapuu all ja kadus enda kööki.

      Ehkki juba kaheksakümne nelja aastane, oli ta erakordselt vilgas – tõsiasi, mille ta kandis selle arvele, et polnud põhimõtteliselt juhiluba taotlenud. „Jubedad masinad, kuidas nad õhku saastavad, ja kuidas inimesed ringi paarutavad! Õudne. Märksa parem on igale poole jalgsi minna.”

      Uuesti nähtavale ilmudes oli tal kaasas kandik, millel oli raske kann kihiseva apelsininapsiga. Eelmisel aastal käis proua Berry koos teiste akvarellihuvilistega Toscanas ja selle reisi jooksul hakkas talle meeldima Aperol Spritz. Helde käega kallas ta kaks klaasi täis ja ulatas ühe Elodiele. „Salute!”

      „Terviseks.”

      „Ma saatsin täna selle RSVP-vastuse ka ära.”

      „Suurepärane uudis. Vähemalt üks inimene kirikus minu külaliste poole peal.”

      „Ja ma mõtlesin põhjalikumalt, mida ette lugeda. On üks imearmas Rossetti – kokku nagu Morrise kangamuster, puha paabulinnud ja puuviljad ja jäälinnud …”

      „Tundub taevalik.”

      „Aga pealiskaudne. Sinule liiga pealiskaudne. Eelistan Tennysoni luulet. „Kui sina mind armastad, nagu ma ihkan, mida oleks mul suurel maailmakeral ses kurjuses surma ja sünni vahel veel karta – kui sina mind armastad?”” Majaproua naeratas õndsalikult, käeke südamel. „Oh, Elodie, kui tõsi! Milline vabadus! Milline rõõm on eluhirmust vabaks saada lihtsalt tänu teadmisele, et sind armastatakse.”

      Elodie leidis end sama innukalt kaasa noogutamas. „Ilus.”

      „On ju?”

      „Üks väike probleem on, et mida arvab Alastairi ema pulmakõnest, milles öeldakse, et elu on kurjus surma ja sünni vahel …”

      „Päh! Mis see tema asi on?”

      „Noh, ega vist olegi.”

      „Nii või teisiti, ega see olegi luuletuse mõte. Peamine mõte on selles, et sattugu inimese teele mis tahes kurja, armastatud olla tähendab olla kaitstud.”

      „Kas teie arvates on see tõsi?”

      Proua

Скачать книгу