LITMIR.BIZ

Скачать книгу

enam mitte. Praegusest hetkest, sellest minutist alates ei kavatse ta enam oma arvamust peita. Kindlasti polnud tal vaja abikaasat, kes paneb paika piire ja teeb reegleid.

      Äkilise adrenaliinipuhangu ajel tõusis Sophie oma toolilt. Ta ei muretse enam selle pärast, mida teised inimesed arvavad, eriti veel Penny Newly.

      Ta polnud jõudnud veel kahte sammugi ukse poole astuda, kui kellegi käsi tema küünarnukil ta peatas. Sophie pöördus hämmeldunult. Ta vaatas pead kallutades üles ja kõht tõmbus krampi, kui ta nägi paari teemantsiniseid silmi endale vastu naeratamas.

      See oli too mees telefoniga, kes surus lillekimpu Sophiele pihku. „Te pillasite selle.”

      Sophie tunnetas mehe sõrmede soojust ning mehe sügav hääl – segu terasest ja sametist – võbeles temast läbi. Kui mehe pilk üle tema suu libises, vappus põrand Sophie jalgade all ja ruum hakkas aeglaselt keerlema.

      Õnneks otsustas Sophie aju enne tööle hakata, kui ta oleks jõudnud ennast täiesti lolliks teha.

      Mees oli näinud, kuidas lilled tema sülest maha kukkusid, kui naine tõusis. Ta oli lihtsalt härrasmees, kes ilmus õigel ajal.

      Sophie manas näole siira naeratuse ja andis lilled tagasi mehele. „Jätke need endale. Oma sõbratari jaoks.” Või oma naise.

      „Mul ei ole sõbratari.” Ta võttis kimbu ja pani selle pimesi lauale. „Tegelikult mõtlesin ma, et äkki te tahate tantsida.”

      Sophie pilgutas silmi ja piilus vargsi saalis ringi. See mees oli ilmselgelt teisest liigast. Oli see mingi nali? Aga kui Sophie pilk uuesti mehe omaga kohtus, hakkas puudutusest alanud seksuaalne teadlikkus kui tihe soe õli tema soontesse voolama.

      Olles nende silmade vangis, kehitas Sophie õlgu. „Ma hakkasin just lahkuma.”

      Mees viis ta käest hoides tantsupõrandale, rääkides samal ajal üle õla. „Siis mul vedas, et ma teid õigel ajal tabasin.”

      Alles tantsupõranda keskele jõudes võttis mees ta oma võimsate käte vahele. Rohkem midagi ütlemata pani ta oma suure peopesa naise seljale ning alustas tantsimist.

      Teades, et tema jalad liiguvad, nagu oleksid programmeeritud mehe juhtimisele alluma, lubas Sophie endal mehe frakisärgi all kivikõva rinna vastas lõdvestuda, ahmides sisse mehe kuuma värsket lõhna. Sophie hammustas huult, kui mehe pöial tema käeselga riivas ja tema alakõhus sädemed leegiks paisusid.

      Naise silmad vajusid kinni.

      Ära erutu. See on ainult tants.

      Mehe sügav hääl ümises tema kõrva ääres. „Teil on ilus kleit.”

      Sophie põsk peaaegu puhkas mehe õlal, ta sulas veidi. „Sellest on tükk aega, kui ma seda viimati kandsin.” Ta tõrjus eemale kujutluspildi Jolly Green Giantist ¹, atlass tagumiku ümber pingul.

      Ent mehele meeldis tema kleit. Kas tema õnn oli pöördunud? Ja kohe sellisel määral? Sophie oli kindel, et pole selle mehega varem kohtunud. Kas Noah oli kunagi seda meest maininud? Ehk oli see tema kolleeg pangast?

      Ja miks ta üldse endale selliseid küsimusi esitas? Ta ju lubas endale, et hoiab meestest eemale.

      Vähemalt oli tal meeles taolistele asjadele mõelda...

      Sophie tantsupartner võttis jutulõnga üles. „Enamikule inimestele ei ole must lips igapäevane riietusese.”

      Võib-olla mitte. Aga... „Teie seljas ei tundu frakk kohatu.”

      „See on korralikust treenimisest. Kuigi pulmas pole see tükk aega käinud. Täna on olnud kena päev, kirikliku tseremoonia ja kõigi nende kõnedega...” ta keerutas naist osava liigutusega „...ja pulmavalsiga.”

      Jah, kõik oli täiuslik. Kuni üüritud Rolls-Royce’ini välja. Sophie märkas siidrosettidega rikkalikult kaunistatud tantsusaali, säravaid tulesid, mahedat muusikat. „See pidi terve varanduse maksma.”

      „Ma olen kindel, et Noah’ arvates oli see iga makstud senti väärt.”

      „Wendy arvates samuti.” Kuna mõlema vanemad olid surnud, olid Wendy ja Noah ise kõik kulud katnud. Juba ainuüksi Wendy disainerikleit oli maksnud tuhandeid.

      Mees alandas häält. „Sinu hääl kõlab kõhklevalt. Kas sinu arvates ei ole traditsiooniline pulmapäev koos kogu selle korraldamisega kulutust väärt?”

      Naine surus huuled kriipsuks. „Pole minu asi öelda. See pole minu päev.”

      „Ja kui see oleks sinu päev?”

      Sophie surus alla ohke, soovides, et ta suudaks olla noorpaarile vääriliselt entusiastlik. Mõni hetk varem oli ta endale tõotanud, et veab ennast oma masenduseurkast välja. Isegi pärast selle müstilise mehe ootamatuid tähelepanuavaldusi ja imeilusat tantsu arvas ta, et on vaba lahkuma.

      Naine raputas pead. „Ma pole see inimene, kellelt praegu küsida.”

      „Kas sellepärast, mida su mõtlematu sõber hetk tagasi ütles?”

      Kui mehe sõnad Sophiele kohale jõudsid, hakkas naisel kõhus keerama. Ta uuris mehe hüpnootilisi siniseid silmi. Kas ta sai õigesti aru? Isegi seda öelda oli valus. „Kas sa kuulsid seda vestlust?”

      Üks pruun kulm tõmbus kaardu. „Ma kuulsin piisavalt.”

      Kui sul on ükskord jälle sobivad riided... Üsna nägus. Tõepoolest. See on ju raiskamine...

      Sophie kõri tõmbus alandusest krampi ja tema põsed lõõmasid juba teist korda õhtu jooksul. Ta tõmbus eemale, kujutledes enda otsaette põletatud sõna „LUUSER”. „Kas sellepärast sa kutsusidki mind tantsima? Sul oli minust hale?”

      Mehe alahuul oli veidi esileulatuv. „Esialgu. Kuni ma vaatasin lähemalt.”

      Naine pilgutas silmi. Kas see oli veel üks kompliment? Kas kuumus, mida ta nende vahel voogamas tundis, oli tõeline?

      „Ja nüüd?” küsis ta.

      Käsi naise seljal manööverdas ta lähemale. „Ma vastasin su küsimusele. Nüüd on sinu kord minu omale vastata. Millisena näed sina oma täiuslikku pulmapäeva?”

      Ta hoidis Sophiet oma pilgu vangis, trotsides naise soovi mitte vastata ja – neetud – pannes ta alla andma. Aga mitte talle varem omasel järeleandlikul moel. Ta võis tunda ennast selle mehe käte vahel nagu unenäos, kuid ta ei saanud unustada, et eelkõige kaastunne oli ta siia toonud. Hädavaresest müürililleke Sophie. Ta oli surmani tüdinud nägemast ennast sellisena, tüdinud muretsemisest, kuidas ta välja näeb ja mida inimesed arvavad – heasoovlikud nägusad mehed kaasa arvatud.

      Kas ta tahtis traditsioonilist pulmapidu?

      Naine leidis oma sisemise jõu, kergitas lõuga ja rääkis avameelselt. „Tänase õhtuni oleksin ma öelnud, et tahaksin suurt pulmapidu suure tordi ja suure eelarvega.”

      Mehe silmis süttis tuluke. „Kas see arvamus muutus?”

      Sophie naeratas. „Sügaval sisimas olen ma alati tahtnud laulatust rannal. Ja pidu suupistete ja jahedasse liiva kaevunud paljaste varvastega. Kui ma üldse kunagi abiellun,” täpsustas ta.

      „Sa ju tahad abikaasat? Perekonda?”

      Tunnetades mehe tugevat keha tema oma vastas võrgutavas rütmis kiikumas, takseeris Sophie mehe uudishimulikku ilmet ja esitas talle väljakutse. „Kas see on väga veider, kui naine tunnistab, et ei näe ennast võib-olla kunagi abiellumas?”

      Mees keerutas teda ringi. „Ausalt öeldes, jah. Tavaliselt on need mehed, kes altari eest kõrvale hoiavad.”

      „Kas see teadmine tuleb sinu enda kogemustel?”

      Kas mees oli playboy tüüpi? Õige varustus oli tal igal juhul olemas.

      Mehe lõug nõksatas. „Tegelikult olen ma pulmad lähitulevikku planeerinud – koos

Скачать книгу