LITMIR.BIZ

      − EELLUGU −

      2015. aasta

      Olin isaga kahekesi palatis. Tegin kõike seda, mida pea 400 päeva tema aina süveneva haiguse ajal olin teiste pealt spikerdanud, õppinud ja kaasa teinud. Puhastasin, pöörasin, liigutasin peamisi lihaseid, uurisin süvenenult tekkivaid punaseid laike. Parandasin täpsete salvitäpsudega uusi haavandeid. Puhastasin trahheostoomi. 400 päeva varem olin ma täiesti tavaline mis-siin-elus-ikka-juhtuda-saab naine, „kulturnik“, nagu ütleks ehk isa, kes sel hetkel enam midagi öelda ei saanud ning kelle soove tuli lugeda tema hääletutelt huultelt. Isa haigusega olin ma kaasa teinud kõik lähedast inimest tabavad hoovused. Abitusest, hüsteeriast, murest, aktiivsest püüdlikkusest kuni mingi rutiinini. Jälgides ja matkides omandanud võtteid, millega kergendada tema olemist, nii palju, kui see võimalik oli. Õppinud sõnu (koos tähendustega) nagu „kontraktsioon“, „trahheostoom“, „artroos“, „gastrostroom“, „saturatsioon“. Heade füsioterapeutidega kuude viisi koos võimeldes ja samal ajal ikka vesteldes (mida muud üks „kulturnik“ oskabki) püüdnud meelde jätta baastõed. Juba ammu ei pööranud ükski hooldaja tähelepanu, kas ma saabusin täpselt külastusajal ja kui kauaks ma jäin. Ma tulin, kui ma tulin, iga päev – või vähemalt nii ma püüdsin – ja tegin tunni jagu olulisi toiminguid, paar korda nädalas kahe tunni jagu, sõltudes voodislamaja põletikunäitudest ja jõust. Visuaalsetes vaatlustulemustes kõheldes rullisin õdede posti nurgas konutava masina palatisse ja mõõtsin veres olevat hapnikku. Kas ma tegin neid asju õigesti? Ma ei tea. Ma vähemalt tegin. Ma ei osanud olla ilma tegemata. Ilma püüdmata seda kõike peatada. Mõistes (enda arvates suhteliselt funktsioneeriva) ajuga, et see on peatamatu. Kuid ma ei saanud südame vastu.

      Ühel sellisel päeval imbusid palatisse kaks tütarlast. „Meid saadeti teie juurde praktikale,“ andsid nad teada. Tulijad olid meditsiinikooli õpilased. Tegime kõik koos läbi ja „tarkuse emana“ paaril järgmisel päeval veel ka kordasime. Ehtisin end võõraste sulgedega. Kümnetelt inimestelt kogutud tarkustega, aja jooksul sõpruskonnaks muutunud arstide ja õdede jagatud õpetustega. Mul polnud kahju seda jagada. Mina olin selle kõik ju nii saanud.

      Tütarlapsed lahkusid tänulikult, saades kirja praktikatunnid. Julgem köhatas hääle puhtaks ja küsis: „Me saame aru, et te olete arst, aga mis arst täpselt?“ „Pediaater?“ täpsustas teine areldi. Ma oleks võinud neile tõtt rääkida. Mis oleks muutunud eriti naeruväärseks kõik nende vaevaga välja teenitud erialapunktid. Ma valetasin.

      „Jaaah … Noh, praktiliselt …, aga hetkel ma süsteemis ei tööta.“

      Viis aastat hiljem

      Eestis on alanud koroona-epideemia. Kehtestatud on eriolukord. Mingis mõttes töötan ma eesliinil. Televisioonis, mis vahendab iga päev uudiseid, teateid ja infot. Ma olen režissöör. Kui ma võrdleks inimorganiga, siis saate aju. Kui saatejuht, autor, toimetaja on süda, siis aju viib erinevad käsklused kokku ja juhib tegevuse eesmärgini. Ma olen seda tööd teinud pea 25 aastat. Ma olen seda isegi õpetanud. Mul on väga toredad lapsed (16 ja 19, nad ise arvavad, et on suured), vanaema (101-aastane), vend, ema (tema on nooruslik). Mu elu on okei, pole purustatud südant või eneseotsinguid.

      2. aprilli õhtul lobisen Messengeris ühe isa haiguse ajast jäänud tuttava arstiga. Ta on Kuressaare haiglas. Võtab vastu uksest ja aknast tulevaid patsiente. Hooldajaid napib aina enam. Nad ei kao ära, nad ei karda – nad jäävad haigeks. Arst, kes mind (see tähendab ikkagi isa, kuid läbi selle kindlasti mind) on väga palju aidanud, on mures. Kõlab pateetiliselt, kuid ma tunnen end nagu Thijl Ulenspiegel, narr, kelle vastupanu võõrvõimule juhtis südamele koputav isa tuhk. Mul on võlglase tunne. Ühe suure narrina annan kerglaselt lubaduse „No kui teil päris hull on, ma saaks mingiks kümneks (?) päevaks ehk tulla, tegin märtsis rohkem tööd ja saan mais ka tasa teha“. Mõeldes, et nii hull ei saa olukord olla, et nad vajaksid mind, põhimõtteliselt amatööri. Saadan oma oskuste kirjelduse Kuressaare haiglasse tööjõuga tegelevale prouale. Kiri ei tule pikk.

      Järgmisel hommikul saan telefonikõne.

      Alustama peaks kohe. See tabab mind nagu tsunami.

      TUNNE, et sellest tuleks kirjutada, sünnib hiljem. (Kes ei usu, ma ei saa sundida.) Trikster Ulenspiegel suutis maailma muuta, asetades selle ette peegli, milles vaataja nägi oma palet. Raamatu ambitsioonikas, ma ütleks isegi et ennasttäis eesmärk on leevendada nii ehk kõigi veel ees olevate kriiside kahjusid. Natuke päästa meid kõiki. Päris pildiga, mis on kirja pandud iga oldud päeva lõpus. Rohujuure tasandil. Isegi allpool seda. Siinkirjutaja ei mõista süsteeme. Ei tea, kas tegemist on „tervishoiuteenust osutava asutusega“, mis peaks pakkuma teenust ja tagama selle kvaliteedi, või haiglaga, lõputu halastuse ja lootuse sümboliga. Ei tea, kes kellele allub. Kes keda solvanud on. Kes tahab võimu, kes päästa inimesi. Ei tea, kas kusagil on kriisiplaan ja mis haigla millele appi peaks tulema, või kas üldse. Kui palju on vahendeid. Kuidas tundmatut haigust ravida. Ja tegelikult on nii võrdne kümnete, ei, sadade inimestega haiglasüsteemis.

      Kas nii tekkiv pilt on õiglane? Kõiki objektiivseid asjaolusid arvestades kindlasti mitte. Aga kas ta on tõene? Oo jaa. See lugu on pandud kirja nii, nagu ta mulle avanes. Ma olen muutnud inimeste nimesid, igaks juhuks. Ma ei taha, et keegi, vähemalt mitte keegi Saaremaal, peaks ennast puudutatuna tundma. Nagu üks patsient mulle haavunult ütles: „Me, saarlased, oleme nüüd nagu katkuhaiged. Pane veel kelluke ka kaela.“ See lugu võiks juhtuda igal pool. Tegevuskoht võiks olla ükskõik missugune haigla Tallinnas, Haapsalus, Pärnus.

      Et see järgmine kord nii ei oleks, siis, hoolimata murest ja südametunnistuse piinadest, et keegi natukenegi haiget saab, et tekib oht bürokraatliku süsteemi kättemaksuks, panen ma selle kirja. Ja palun, kui kunagi veel kellelgi mu abi vaja on – palun kutsuge mind ikka. Ma muidugi ei tea, kas minust üldse mingit kasu oli, aga neist inimestest, kellega ma kohtusin – on tohutult.

      See raamat räägib sellest, mis saab tähtsaks siis, kui sa paned teiste eest panti oma elu. Ning tead, et halvimal juhul pead sa selle ka ohverdama.