ТОП просматриваемых книг сайта:
Elo Selirand
Список книг автора Elo Selirand
Аннотация
Issandast hüljatud Eestimaa kubermangu nurgas toimuvad 19. sajandi keskpaigas ühel novembrinädalal sündmused, mille osalised on samast lihast ja luust mis tänane lugeja. Tõsi- ja pseudoajalugu on sulatatud maagilis-realistlikuks kulissiks. Võtmetegelaseks on keerukaid kodalukke välja nuputav 17-aastane talutüdruk Ann Meister, kes on tähelepanelik vaatleja ning vaikiv jälgija. Kui kadripäeva auks korraldatava maskeraadi ööl sünnivad mõrvad, saab temast ootamatult Peterburist pagulusse saadetud vürstitari parem käsi. Või siis terve aju. Igal lauas olnul ja selle ümber toimetanul on oma saladus. Mõni neist eluohtlik. Mõni lihtsalt totter. Anni teekond läbi karnevalinädala on kui Kääbikul: läbi tundmatu ja ohtliku maa minnes on tal täita kohustus, millest keelduda pole võimalik.
Аннотация
On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi.
Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.
Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).
Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.
Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).
Аннотация
2020. aasta 12. märtsil kell 23.54 kuulutatakse Eestis välja eriolukord. 2020. aasta 2. aprilli õhtul lobiseb selle raamatu autor Messengeris ühe tuttava arstiga. Arst on Kuressaare haiglas. Võtab vastu uksest ja aknast tulevaid patsiente. Hooldajaid napib aina enam. Elo on aastaid tagasi pikalt põetanud oma isa. Arstidelt, õdedelt ja hooldajatelt omandatud toonased kogemused annavad talle kindlust pakkuda ennast appi koristajaks.Nii satub Elo Selirand, režissöör, stsenarist ja kirjanik, Kuressaare haiglasse ja avab ta korraga hoopis uue maailma ukse, astudes … eesliinile. Sadade inimeste kõrvale, kes saavad iga päev respiraatorite tõttu vähe hingata, higistavad tunde ning valutavad südant ja selga. Selles raamatus avaneb päris pilt, nähtud rohujuure tasandilt. Aga see lugu võinuks juhtuda igal pool, ükskõik missuguses haiglas Tallinnas, Haapsalus, Pärnus.