Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa

Скачать книгу

Languseelse algseisundi ja langusjärgse olukorra seost käsitletakse pigem dialektiliselt inimsisese antusena, inimeses kätkeva vastuoluna, algseisundis nähakse aga Jumala ja inimese vahekorda puudutavat mõistet. Inimene on kreatuur ning ühtlasi patustaja, ometi salgab ta langusjärgselt patusena oma kreatuursust, oma algset, loodupärast kuuluvust Jumalale, ilma et salgamine teda sellest kuuluvusest vabastaks. Alles Kristuse jumalanäolisuses tunnetab inimene viimaks omaenese jumalanäosust ja Jumalat, mõistes koos sellega, kellele ta kuulub ja milleks ta oma jumalanäosuses on kutsutud: nii on inimene Aadamas alati „ainult inimlik”, Kristuses aga ühtlasi „jumalik”, tõeliselt jumalanäoline või teisisõnu: tõeliselt inimene.

      Milles konkreetselt inimese algne jumalanäolisus seisneb, selles lähevad dogmaatikute arvamused vägagi lahku. Uusimalt on Karl Barth seisukohal, et see seisneb „kaasinimlikkuses”, mida ta järeldab inimese kohta käiva loomispärimuse analüüsist ja mille illustratsiooniks on loodupärane polaarsus sugupoolte vahel. (Vt ka ANTROPOLOOGIA, LOOMINE, PATT.)

      ANALOOGIA mõiste tähendab algselt „logosele vastav”, kuid seda mõistet kasutatakse filosoofilises mõtlemises mitmeti. Üldiselt tähistatakse sellega sarnasust kahe või mitme antuse vahel; kitsamas mõttes tähendab analoogia üksnes piiratud sarnasust antuste vahel, mõnikord ka ainult suhete ja funktsioonide sarnasust. Analoogia mõiste esineb juba antiikses filosoofias. Platon leidis, et reaalne tegelikkus on üksnes ideaalse olemise jäljend (vastupeegeldus) või selle analoogia. Gnoosise järgi jõudis analoogia mõiste ka vanakiriklikku teoloogiasse, kus seda rakendati peamiselt inimese jumalanäosuse käsitluses. Uusplatonistlikud ja hiljem Aristotelese mõjud süvendasid analoogia mõiste rakendamist kristlikus teoloogias, millele viimaks klassikalise kuju andis Thomas Aquinost analogia entis õpetusega: Jumala olemine ja kreatuuri olemine seisavad analoogia vahekorras, st nad pole ei samastatavad ega ka täiesti erinevad. Sellisena on analogia entis heaks baasiks nn loomulikule teoloogiale, nagu seda on viljeldud ka evangeelses teoloogias.

      Analoogia mõtte vastu on kriitiliselt välja astunud Dietrich Bonhoeffer ja eriti põhjalikult Karl Barth, kelle arvates ei ole võimalik olemisest lähtudes kõnelda mingist analoogiast Jumala ja loodu vahel, nagu seda mõeldakse analogia entis (ehk „ontoloogilise analoogia”) puhul, kui üldse analoogiast saab juttu olla, siis ainult usust lähtudes kui analogia fidei. Seda edasi arendades teeb Barth vahet kahe analoogiavõimaluse vahel: ühelt poolt on see analogia relationis, mis puudutab jumalanäosust Kristuses, teiselt poolt aga analogia operationis, mis puudutab tegevuse vastavust Jumala ja loodu vahel. Sel viisil säästab ka Barth vähemalt teatud määral – nimelt ainult usus tunnetatava – Looja vastupeegelduse loodus, kuid eitab sellele mis tahes laadi loomuliku teoloogia rajamist. (Vt ka LOOMULIK TEOLOOGIA.)

      ANATEEM – krk anathema tähendas algselt profaanses keelepruugis „jumalusele pühendatud ohvriandi”, kuid samal ajal ka põlustamist, karistamiseks jumaluse hoolde andmist, äraneedmist. LXX ja UT keelepruugis on seda kasutatud ainult viimases tähenduses (Gl 1:8j jm), siit on see kandunud kiriklikku keelepruuki, tähendades põhiliselt usuliste eksimuste ja väärõpetuste, samuti ka nende esindajate taunimist.

      ANTIKRISTUS – see nimetus esineb UT-s Jh kirjades (1Jh 2:18,22; 4:3; 2Jh 7) kui „kristusevastane”. Kõik, kes salgavad, et Jeesus on Kristus, on mainitud kristusevastasega seoses, mistõttu neid nimetatakse vahel ka „kuradi lasteks” (1Jh 3:10). UT tunneb antikristust ka teistsuguste nimetuste all: Mk 13:14 kõneldakse „hävituse koletisest”; tihti esineb see kuju ka mitmuses kui „valekristused” ja „valeprohvetid” (Mk 13:22), Pauluse juures ka „ülekohtu inimene, hukatuse poeg” (2Ts 2:3), juudi apokalüptikas Beliar (2Kr 6:15). Antikristust iseloomustab alati, et ta on paadunud jumalavastane, kelle võim pärineb kuradilt, kes kõike püha pilkab ja rüvetab, enesele jumalikku austust nõuab ja keda tegelikult kõik – välja arvatud äravalitud usklikud – kummardavad ja kelle Kristus oma tagasitulemisel viimaks lõplikult hävitab. Tal on lõpueelses maailmas suur, koguni järjest kasvav meelevald ja võim, ta teeb ennekuulmatuid imetähti. Jh kirjade järgi tegutseb ta kirikliku eksiõpetajana, kuna Ilm käsitluses tegutseb ta Rooma riigi keisrikultuses ja kristlaste tagakiusamistes. Müütilise, preeksistentse olevusena kujutatakse teda siin rahvaste eksitajana, kes peab teotuskõnesid Jumala vastu ja keda kummardavad need, kes tema märki kannavad. Kindlasti on neil kujutlusil seosed juutliku apokalüptikaga.

      Vanakiriklikus teoloogias hakati kõiki neid üksikjooni ühendama tervikuliseks pildiks, esmajoones Hippolytose teoses „De antichristo” (u 200). Koos kristlaste vaenamise lakkamisega jääb antikristuse küsimus tagaplaanile, püsides üksnes piibellike viidete raames. Antikristuse kujutluse elustab aga taas Florise Joachim, kelle ajalootõlgenduse taustal on võimalik antikristust samastada ajalooliste antustega, esmajoones paavstlusega, kuid ka mõningate ilmalike valitsejatega.

      Paavstluse samastamine antikristusega esineb ka Martin Lutheril, kusjuures ta ei käsitle ühegi paavsti isikut antikristusena; paavstivõim kirikus, mille türanniseeriv autoriteet tahab olla vägevam Jumala sõna autoriteedist, pärineb vahetult antikristuselt ja avaldub jumalatus õpetuses, teotavas kultuses ja ülekohtuses julmuses. Kogu kirikulugu seletub viimselt „õigete tunnistajate” lakkamatu võitlusena antikristuse vastu. Pietistid nägid antikristuse tegevust igas surnud ning tardunud kirikluses, kuna ratsionalistid antikristuse probleemi peaaegu täielikult tagaplaanile suruvad. Ometi ei saa piibellikult orienteeruvas dogmaatilises mõtlemises sellest probleemist mööduda, kuigi tuleb olla ettevaatlik antikristuse samastamisega ajalooliste liikumiste, süsteemide ja isikutega. UT järgi on antikristus pidevalt ajaloos tegev, kusjuures tema mõju, mis avaldub vaenulikkuses Kristuse ja tema kiriku vastu, osutub seda suuremaks, mida lähemale ajalugu Kristuse tagasitulemisele kulgeb. Sellisena on antikristus üheks Kristuse tagasitulemise eeltunnuseks. Alles tagasitulev Kristus paljastab ta lõplikult ja teeb lõpu tema võimutsemisele. (Vt ka ESHATOLOOGIA, KRISTUSE TAGASITULEK.)

      ANTINOMISM on teoloogiline mõttesuund, mis astub välja kas käsu (nomos) vastu üldse või üksnes selle rõhutamise vastu evangeeliumi kõrval kristlikus kuulutuses ja õpetuses. Kuna Martin Luther pidas üheks keskseimaks probleemiks käsu ja evangeeliumi õige vahekorra mõistmist, siis kerkis sellega seoses juba tema eluajal päevakorrale küsimus: kuivõrd kehtivad käsu nõuded kristlase kohta või kas üldse kehtivad? Juba reformatsiooniajal puhkesid ses suhtes ägedad vaidlused, mis evangeelse teoloogia ajaloos on tuntud „antinomistlike tülidena”. Esimesel korral algatab tüli Johannes Agricola, astudes vastu Philipp Melanchthoni nõudele, et evangeeliumi kuulutusele peab eelnema meeleparanduse kuulutus, mis aga ei saa käsust lahus toimuda. Agricola seevastu toonitas, et meeleparandusele ei vii inimest käsu ja kohtu ähvardus, vaid Jumala armastusele vaatamine Kristuse ristil, kusjuures käsk ei ole ei evangeeliumi teerajaja ega selle teenergi. Kümme aastat hiljem (1537) asub Agricola ründama Lutherit ennast, süüdistades viimast käsu ülehindamises. Taas väitis Agricola, et käsk ei saa olla evangeeliumi teerajaja, vaid evangeeliumis kõrvaldatud puuduliku õndsustee algus; et meeleparandusele viib mitte käsu ähvardus, vaid Jumala armastuse mõju Kristuses ja et Jumala viha ilmub mitte käsunõudes, vaid evangeeliumi manitsusis. Ka selles vaidluses pidi Agricola jääma kaotajaks pooleks.

      Viimane faas antinomistlikes vaidlusis toimus 1556, mil seoses Eisenachi sinodiga rida reformatsiooniteolooge asus käsu suhtes mitte otseselt eitavale, kuid siiski käsu tähendust piiravale seisukohale: uuekssündinud kristlasele pole vaja käsunõuet elujuhisena (seda oli toonitanud Luther), vaid usus elades on ta evangeelses vabaduses käsu ületanud. Vaidlus lõppes ka seekord antinomistide kaotusega ja evangeelne seisukoht fikseeriti lõplikult Konkordiavormelis art VI, mille järgi Püha Vaim ise kasutab käsku kristlaste õpetamiseks, nii et ka „õigesti usklikud õpivad Jumalat teenima mitte omaenda mõtete, vaid tema kirjutatud käsu ja sõna järgi, mis on teatud reegliks ning juhiseks seatud, õndsa elu tarvis Jumala igavese ja muutumatu tahte kohaselt.” Üldiselt on luterlik teoloogia alati asunud enam nomistlikule, st käsku positiivselt tõlgendavale seisukohale, kuigi ei saa salata, et mõnesuguseid kriitilisi vaatekohti on praeguseni olemas. (Vt ka KÄSK, KÄSK JA EVANGEELIUM.)

      ANTINOOMIA tähendab kahe kehtiva seaduspärasuse omavahelist sisulist vastuolu, mida pole võimalik ratsionaalselt, st loogilise mõtlemisega lahendada. Mõiste esines juba antiikses filosoofias. Uuemas teoloogias on püütud selles

Скачать книгу