Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa

Скачать книгу

peccator et iustus (ühtaegu patune ning õige), mis esineb ka vastupidisel kujul (lad simul iustus et peccator, ühtaegu õige ja patune). See pärineb Martin Lutheri forensilisest (st kohtuotsusena vabaksmõistvast) õigeksmõistu käsitlusest, mille järgi viimane tähendab pattude andekssaamist (armulise kohtuniku tõttu), kuid mitte inimese patutuks saamist. (Vt ka ANTROPOLOOGIA, DIALEKTILINE TEOLOOGIA, PATT, ÕIGEKSMÕIST.)

      ANTITRINITARISM tähendab (hereetilist) mõttesuunda kristlikus teoloogias, mis ei tunnusta klassikalist kiriklikku kolmainsuseõpetust, nagu seda väljendab vanas kirikus kujunenud dogma. Antitrinitaristlikud mõtted aktiviseeruvad eriti humanismi ja ratsionalismi taustal; juba XVI saj esines antitrinitaristlike mõtetega Michael Servet, Poolas moodustas vastava usulahu Fausto Socini (sotsiniaanid) ja XVIII saj moodustasid Põhja-Ameerikasse väljarändajad mitmeid usulahke, mis on tuntud unitaaride nime all, sest see toonitab ühtainust jumalikku isikut, hülgab kolmainsusõpetuse ega tunnista Kristuse jumalikkust. Liikumine pärineb a 1600 paiku Siebenbürgenist, praegu tegutseb unitaristlikke sekte Saksamaal ja Ameerikas. Ajapikku kaotas aga kolmainsuseprobleem nende juures oma keskse tähenduse ja hiljem viljelevad unitaarid liberaalset, „dogmavaba” kristlust.

      Laialdasemalt hakkas antitrinitarism levima Madalmaadel Jacobus Arminiuse (1560–1609) algatusel, tema rajatud kogudused sattusid peatselt sotsianismi ja ratsionalismi mõju alla. Ka evangeelses dogmaatikas on ilmnenud antitrinitaristlikke tendentse: ratsionalistliku suuna esindajad loobuvad klassikalise kolmainsuseõpetuse käsitlemisest, spekulatiivse teoloogia harrastajad püüavad seda õpetust ümber tõlgendada metefüüsikaliste ja filosoofiliste terminitega. XIX saj liberaalne teoloogia on sisuliselt nii või teistsugusel määral antitrinitaristlik, nagu võib täheldada juba puudujääkidest kristoloogia valdkonnas (Jeesus kui „religioosne geenius” jne). Uuemas Sõna teoloogias püütakse taastada klassikalist kolmainsuseõpetust. (Vt ka JUMAL, KOLMAINSUS.)

      ANTROPOLOOGIA on see osa evangeelsest dogmaatikast, mis käsitleb piibellik-teoloogilist õpetust inimese kohta koos sellest tulenevate tagajärgedega, mis on tähtsad nii eetika kui ka praktilise teoloogia suhtes.

      1. Piibellik alus

      VT avaldused inimese olemuse, ta päritolu, elu ja surma kohta tuginevad eranditult Jumala suveräänse loomistahte kogemusele, nagu ilmneb Iisraeli äravalimises ja tema juhtimises Jumala poolt. Seda silmas pidades võime kujundada tervikliku pildi inimesest. Mõlemad loomispärimused (Jahvest Gn 2:4b–3:24 ja Preestrikoodeks Gn 1:1–2:4a) fikseerivad inimese erinevuse kõigest muust loodust selles osas, et ta on Jumala kõnetamist ja tema ülesannet väärt. Võrreldes kõige muu elusa loodusega kujutab inimene seega endast „kvalitatiivset hüpet” olevuste redelil. Ihuliselt pärineb inimene ju küll mullast, st on mateeria ning jääb selleks nii elus kui surmas. Ta on küll „liha”, kuid ühtlasi on see liha „elav hing” (mitte: „lihal on elav hing!”), mistõttu mõistet „hing” (hbr nepes) ei tohi siin spiritualiseerida, otsekui oleks hing midagi sõltumatut liha sees või selle kõrval. Võiks öelda: „hing” on ühelt poolt just see eriline kvaliteet, mis seda „liha” kõigest muust elusast eristab. Hinge mõistetakse siin üsnagi materiaalselt, ta ei saa eksisteerida ilma „lihata”, lahus sellest; mõlemad koos teevad inimese elusaks olevuseks.

      Elu enese asukohaks peetakse vanatestamentlikus käsitluses verd. Variseb ihu surma, sureb hing koos temaga. Kui ka vahel on juttu hinge „väljahingamisest”, siis ei viita see mingil juhul hinge iseseisvale eksistentsile. Elu väljendajana on hing tahte ja vaimsete afektide avaldajaks, kuigi tahte tõelise asukohana tuntakse südant ja afektid arvatakse pärinevat „sisikonnast”. Elavaks isikuks saab inimene seeläbi, kui Jumal teda luues talle eluõhku sisse puhub või talle oma Vaimu annab; algkeelne mõiste ruah tähendab õieti hingust, tuuleõhku, see on Jumala omandus, mille saamine teeb inimese ühtlasi vastutavaks isikuks. Vaimu olemasolu määrab inimese erilise asendi Jumala ees. Just seda asjaolu mõeldakse jumalanäosuse all, mis annab inimesele eriomase väärikuse ja ühtlasi ka valitsemisvõimu kõige muu loodu üle maailmas. Viimati mainitud ülesande suhtes kannabki inimene vastutust Jumala ees. Maailmas on inimene Jumala asehaldur, tal tuleb täita Jumala korraldusi. Tal pole õigust ennast jumalikustada, kuid ta ei tohi ennast ka samastada kõige muu elavaga. Tõeline, loodupäraselt inimlik elu on seega võimalik üksnes Jumalale kuuletumises. Kuid inimene on loodud osaduslikuks eluks (ühiskondlik olevus!), mis omakorda määrab tema suhtumise kaasloodusse, esmajoones kaasinimesse, mis oma sügavaima väljenduse leiab algses sugupoolte vahekorras. Jumala tahe ja tema korraldused sääraseks osaduslikuks eluks on selgesti ilmutatud dekaloogis ja nende nõuete vaieldamatus täitmises seisneb õige jumalateenistus.

      VT tunneb inimesi, kes ses suhtes laitmatult elavad (Noa, Aabraham jt), kuid nendib väga realistlikult, et inimese algne, loodupärane osaduselu nii Jumalaga kui ka kaasinimeste ja kogu muu looduga on riknenud patu läbi: see on täiesti realistlik kogemus. Langusloos (Gn 3) tõlgendatakse patuna inimese püüdlust iseolemisele (autonoomia), mis viib ta taandumisele kuuletumisest Jumalale ja seega vastuhakule. Hea ja kurja tundmine tähendab, et inimene hakkab nüüd ise otsustama selle üle, mis tema elu soodustab ja mis takistab. Selle asemel et olla Jumala tahte teostaja, hakkab inimene iseennast teostama, vaatamata sellele, et ta niiviisi lakkamatult karile jookseb. Ta pole enam suuteline teostama loodupärast osaduselu, kogu ta suhtumine kaasinimesse ja kaasloodusse on rikutud paratamatu egoismi tõttu nii individuaalselt kui ka kollektiivselt: esimene eksimus ses suhtes oli vennamõrv (Kain!). Tagasiteed inimesel sellisest langusjärgsest olukorrast enam pole, kuigi ta seda otsib ja otsima peab. Sõnakuulmatuse karistamist teostab Jumal juba ajalikus elus ja viimaks ning igavesti ka surmas. Seda kirjeldab langusega seostuv karistusneedus, mis paiskab segi (1) sugupoolte algselt harmoonilise vahekorra koos üldise vahekorraga kaasinimestega, kuid ühtlasi ka (2) vahekorra muu looduga, inimene kaotab oma algse peremeheõiguse, ja viimaks (3) vahekorra eluga üldse, paratamatult peab elu lõppema surmaga. Nii on kogu langusjärgne elu lakkamatu võitlus, mille raskust leevendatakse neile, kes vaatamata kõigele püüavad Jumalale kuuletuda. Igavesest elust seevastu kõneldakse VT-s üksnes kõige nooremates pärimustes. Elu vahekordade taolises segipaiskamises peituvadki seega inimliku elu kõigi hädade ja õnnetuste juured. VT inimesekäsitlus näitab väga kujukalt, kuidas inimese elu kogu tema piiratud eksistentsis, tema Jumalast lahtikistuses lakkamatult kulgeb kolme suurprobleemi ümber: nälg, armastus ja surm.

      UT käsitlus keskendub enam inimese vahekorrale Jumalaga, muud küsimused jäävad tagaplaanile. Põhiliselt ei käsitleta vahekorda Jumalaga enam niivõrd negatiivselt, kuivõrd positiivselt: siin avaneb tagasitee õige suhteni Jumalaga. Õieti on kogu UT vastuseks langusjärgse inimese väljapääsu otsimisele teda tabanud vaevavast olukorrast. Evangeeliumides nähakse inimest samuti Jumala looduna ja Jumalast sõltuvana tema langusjärgseski olukorras. Teda kutsutakse elama Jumalat usaldades ning Jumala tahet täites. Siingi ei idealiseerita inimlikku langusjärgset realiteeti: patune, uskmatu, paadunud südamega ja abielurikkuja on inimsugu ühegi erandita. Muidugi esineb relatiivseid erinevusi õigete ja patuste vahel, kuid ka õiged vääratavad, hakates toetuma iseendile, oma voorustele ja võimetele (variserid, kirjatundjad). Jumala radikaalselt tõlgendatud käsunõude ees (Mäejutlus!) peavad kõik kapituleeruma ja süüdi jääma, vajades ainult meeleparandust ning pöördumist senistelt teedelt, avanemist Jeesuse sõnumile, milles on antud inimesele ainus tee tagasi Jumala juurde. Kui inimestele avaneb taas Jumala armastus, mis võtab nad uuesti vastu lapseseisusesse, siis taastab see neis – kuigi mitte lõplikult ega täielikult – nende algse jumalanäosuse.

      Põhijoontes ühineb ka Paulus selle käsitlusega, kuigi tarvitab veidi teistsugust terminoloogiat. Ka tema vaates on inimene tervik, mis ei saa jaguneda kaheks eri väärtusega osaks: ihu pole kuidagi vähem väärtuslik kui hing, sest inimene tervikuna on „Jumala Vaimu tempel”. Inimene on ühelt poolt „ihu”, elades oma loomupärasuses küll mitte säärases vahetuses nagu muud elusolevused, vaid vahekorras iseendaga, tal on võimalus taibata tõelist olemist ning mitte eksida. Teiselt poolt on inimene „hing” (vaim, süda, südametunnistus), kuna ta võib oma määratlusest teadlik olla ja alati oma tahtega midagi taotleda. Kumba poolt toonitatakse, sõltub kontekstist. Ometi on langusjärgne inimene iseendaga vastuolus: seda väljendatakse siin mõistega „liha” ja „vaim”. Ainult lihalik püüdlus on Jumala vastu vaenulik, lihas olemine tähendab ühtlasi

Скачать книгу