LITMIR.BIZ

Скачать книгу

saunaukse lahti. Seal paistis väga paks aurupilv ja Mitka ähvardav hääl röökis vingudes:

      „Ära tule ligi! Elusalt ma kätte ei anna!” Ja samal hetkel sadas minu ja Jagaa poole terve kausitäis keeva vett! Kuidas meil küll õnnestus kahele poole kõrvale hüpata, aru ma ei saa. Minulgi, noorel ja treenitud inimesel, oli see raske, aga mis siis veel rääkida eide tagurpidisaltost…

      „Mitka, tümikas! Ära lollita! See olen mina, kuuled.”

      „Is… vojevood-isake?” küsis ta umbusklikult ja aurupilvest väljus, punane nagu keedetud vähk, meie puhtaks pestud kaastöötaja. Ta kattis end puust kibuga ja nägi mõnevõrra kohkunud välja.

      „Mis juhtus?”

      „Seda tahtsin minagi küsida. Mis juhtus?”

      „Räägi sina esimesena.”

      „Mis siin öeldagi? Pesen ennast vastavalt teie ülemuslikele korraldustele. Siis kargab keegi uksest sisse! Vaatan – mees, üleni mustas, nuga käes. Nii, mõtlen, vaevalt ta siia vorsti lõikama tuli. Aga milleks siis? Noh, küsima ma ei hakanud, andsin talle, näe, kibuga vastu hambaid – tema kukkus uksest välja. Mina ruttu kuumaveekatla juurde, ammutasin kausitäie ja ootan… siis läheb uks jälle lahti. Noh, ongi kõik… mina siis… aga need olite teie… Tuleb ju hoiatada!”

      „Sellepärast me jooksimegi, et sind, lolli, hoiatada,” torises Baba Jagaa, ennast juba teist korda kuumast lombist üles ajades ja teist korda jälle libastudes. Kolmandal katsel kukkus ta plartsuga ja hakkas poris istudes kõigest hingest vanduma: „Misjaoks sa, häbematu mees, elatanud inimesi keeva veega üle valad? Vähe sellest, et oleksid nuga saanud, vähe sellest, et Nikita Ivanõtš oleks ära kägistatud – aga need olid vähemalt vainlased! Aga mis see siis tähendab, et mu oma kaastöötajad tahavad mind ära tappa?”

      Tormasime vihast eidekest päästma. Mitka viskas kibu käest, tegi minust pikema sammu ja tõstis Baba Jagaa kerge vaevaga üles. Kuid märgates enda eest alasti meest, läks mu majapidajanna näost tumepunaseks ja pistis röökima nagu ratta peal:

      „Lase lahti, häbitu!!! Võiksid kas või käega kinni katta!… Oota, ma sind…!”

      Kuid lõpetada eidel ei õnnestunud; Mitka laskis ta kuulekalt lahti ja Jagaa plartsatas jälle vette! Pori pritsis justkui plahvatuses igas suunas. Nüüd olime juba kolmekesi mudased nagu põrsad.

      „Värdjas…” lausus eit tasa ja rõhukalt.

      Tõstsin ta delikaatselt jalule. Mitjai ei leidnud muud targemat teha, kui meile maani kummardada ja paljaid kannikaid välgutades sauna tagasi keksida.

      „Mine sinagi temaga, tuvike. Toon puhta pesu. Nende ter… Kuidas see oligi? Sinu terroristidega tegeleme homme. Mul on üks mõte. Hommik on õhtust targem.”

      Hommikusöögini oli Jagaa salapäraselt vait. Pärast teed istus ta mu vastu ja alustas ise tõsist jutuajamist.

      „Vaat mis, Nikita Ivanovitš, sina oled meil ülemus, sina ka otsustad. Ainult et minul, vanaeidel, on kah üks ettepanek. Tahan operatsioonile minna.”

      „Kas midagi tõsist?” läksin ma ärevile. „Teie vanuses on riskantne kirurgi juures lauale heita. Kes siis opereerima hakkab?”

      „Opereerima?” ei saanud eit kohe aru. „Noh, ma ju räägin, et sina oled ülemus, sina opereerigi!”

      „Mina?!”

      Tundus, et me tõepoolest ei mõista teineteist. Pärast pikka pausi ning peas kaks ja kaks kokku liitnud, sain viimaks aru… Sellepärast püüdsin tõsist nägu teha:

      „Niisiis, mis see teie operatsiooniplaan siis on?”

      „Tahan need kaabakad üles leida, kes teile Mitkaga eile kurja haudusid.”

      „Asjalik mõte. Aga kuidas? Kas laseme kassil jälje üles võtta?”

      „Ei. Vaata, ma korjasin eile akna alt klaasikillud kokku. Näed, selle killu peal on kuivanud verd. Küllap lõikas endale sisse, vainlane… Aga siin on purihammas! Vedeles kohe sauna juures poris. Su paarimees ju kiitles, et oli kurjategijale kibuga vastu hambaid andnud? Ja nii ongi – asitõend, väljalöödud hammas. Nende abil leiamegi üles.”

      „M-m… üpris problemaatiline… Lukoškinos on rahvast murdu, kui streletsid hakkavad kõiki hambutuid või katkilõigatud sõrmega tüüpe kinni nabima, ei jätku meil konge. Ja kuidas viia kokku klaasil olev veregrupp kahtlusaluse veregrupiga? Siin on tarvis professionaalset meditsiinilist ekspertiisi.”

      „Ajasid mu täitsa sassi…” krimpsutas Jagaa nägu, „…peast segaseks, oma õpetatud sõnadega. Teie Ekspertisast (anna talle andeks, Issand) pole ma elu seeski kuulnud, aga vaat inimese verega saab alati loitsida. Tõmba uks kinni ja ütle Mitkale, et ta kedagi sisse ei laseks –, hakkan nõiduma.”

      Tegelikult pole selles midagi eriti huvitavat, Jagaa nõiub ennemuistsel moel. Tehnilisi seadmeid kasutab minimaalselt, kemikaale mitte mingeid, aga vaat igasuguseid koostisosi nagu näiteks kuivatatud sisalikke, konnakudu, kanasõnnikut ja muud halvasti lõhnavat kraami rohkem kui küll. Kõik on tal purgikestes, potikestes, karbikestes eraldi riiulitel, et kulinaarsete maitseainetega mitte segi ajada. Muidu raputad veel pipra asemel kogemata supi sisse uhmris peenestatud hiireaju…

      „Veri, veri! Urm, urm!

      Kolm külge valgus, neljandas öö.

      Muld jookseb vett, mida ei peata ka surm.

      Kuidas ka kellamees kella ei löö,

      Ristikäigule ei kutsu lipud,

      Alatõri kivile tuul ei tee viga…

      Stepis on mägi, sel altar on tipus,

      altaril Psalmide Raamat. Ta iga

      aegadest pikem, lehed kiirgavad võimust,

      kuigi ta ise on ta paatinast väsind…

      Oma peremehest, ta soost ja hõimust,

      urm, anna teadust, mida ma käsin!”

      Teksti täpsuse eest võin vanduda, aga vaat mida konkreetselt ja millises koguses Baba Jagaa sel ajal savikaussi puistas, mida peale valas, mitu korda sülitas… enam ei mäleta. Peamine, et pärast salmikest pistis ta sellesse segusse laialihõõrutud veretilgaga klaasikillu ja kausikese kohal hakkas mänglema roosakas kuma.

      „Vasta mulle, inimese veri – kelle soost-hõimust oled.”

      „Vahimees olen,” piiksatas kauss peenikese häälega. „Teenin saksa saadiku juures sünnist saati, sellepärast sugu-hõimu ei teagi.”

      „Aga sinu peremees, mis ta nimi on?”

      „Kas saksa saadiku?” täpsustas veri.

      „Sina ära mul siin lolli mängi!” käratas Jagaa. „Õige mul su saadikut tarvis?! Sina ütle otse välja, kelle kehast oled?”

      „Ma ju otse ütlengi – vahimees Hans Hohenzollern.”

      „Kes?!” jahmatasin mina ega suutnud üllatust varjata. „See pole ju see Hohenzollern, kes on kõrgest Saksa aadlisoost? Automagnaat, kes on oma käpa alla saanud poole tööstusest, hiilgav aristokraat veel Niebelungide saaga eelsest ajast ja pidev pretendent keisritroonile…?”

      „Ei,” otsustas veri, kui oli hoolega järele mõelnud, „siis ma teaksin. Nähtavasti nimekaim.”

      „Aga misjaoks sinu peremees meie piirkonnavoliniku ära tahtis kägistada?”

      „Pole aimugi. Mina tema eest ei vastuta. Veel küsimusi?”

      „Mida veel küsida?” viiples Jagaa kehakeeles.

      „Mis veregrupp tal on?” partsatasin esimese pähekaranud küsimuse.

      Kriminalistikas on väga oluline kahtlusaluse vere õiget koostist teada…

      „Mis

Скачать книгу