LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli see teie relv.”

      Ma vastasin: „Ei olnud. See kaalus ligi kilo. Ja mul ei ole kotti.”

      „Te olete kogukas mees. Suured püksid. Pükstel suured taskud.”

      Theresa Lee vaatas mind taas kaastundlikult. Otsekui tahaks öelda andke andeks.

      Ma küsisin: „Mis mäng see on? Tark võmm ja rumal võmm?”

      Docherty küsis: „Kas ma olen teie arvates rumal?”

      „Te ise tõestasite seda äsja. Kui ma oleksin tolle naise .357-kaliibrisest Magnum-revolvrist maha lasknud, oleks mul käsi küünarnukini püssirohujälgedega kaetud. Te ju ise seisite meeste tualeti ukse taga, kui ma käsi pesin. Teie jutt on täielik jamps. Te pole võtnud minult ei sõrmejälgi ega mulle teatanud, mis õigused mul on. Te blufite.”

      „Meil on kohustus kõik asjaolud kindlaks teha.”

      „Mis tulemuse lahkamine andis?”

      „Me ei tea veel.”

      „Seal olid tunnistajad.”

      Lee raputas pead. „Neist pole kasu. Nad ei näinud mitte midagi.”

      „Pidid nägema.”

      „Teie selg varjas nende vaate. Lisaks ei vaadanud nad sinnapoole, lisaks olid nad poolunes ja lisaks ei räägi nad kuigivõrd inglise keelt. Neil pole midagi öelda. Ja üldse, ma arvan, et nad tahtsid sealt kiiresti kaduda, enne kui me oleksime hakanud nende elamislubasid kontrollima.”

      „Aga too teine mees? Ta istus minust eespool. Ja oli täiesti ärkvel. Ning nägi välja nagu USA kodanik, kes räägib inglise keelt.”

      „Milline teine mees?”

      „Viies reisija. Puuvillastes pükstes ja golfisärgis.”

      Lee avas toimiku. Ja raputas pead. „Reisijaid oli ainult neli, lisaks see naine.”

      ÜHEKSA

      Lee võttis toimiku vahelt paberilehe, pööras selle teistpidi ja lükkas keset lauda. Tegemist oli käsitsi kirjutatud tunnistajate nimekirjaga. Neli nime. Lisaks minu omale veel keegi Rodriguez, Frlujlov ja Mbele.

      „Neli reisijat,” sõnas Lee uuesti.

      Ma vastasin: „Mina olin selles rongis. Ja võin reisijad üles lugeda. Ma tean, kui palju neid oli.” Seejärel kerisin juhtunu oma mälus uuesti läbi. Kuidas ma rongist väljusin ning väikese sagiva rahvahulga seas ootasin. Mu silme ette kerkis pilt parameedikute brigaadi saabumisest. Seejärel võmmidest, kes ükshaaval rongist väljusid, inimeste seas ringi liikusid, neil küünarnukist kinni võtsid ning iga tunnistaja eraldi ruumi juhtisid. Mind viidi minema esimesena, ja seda tegi too pikka kasvu seersant. Oli võimatu öelda, kas meile järgnes neli või ainult kolm politseinikku.

      Ma ütlesin: „Ta lipsas kindlasti minema.”

      Mispeale Docherty päris: „Kes ta oli?”

      „Tavaline mees. Ärkvel, aga midagi erilist ma tema juures ei märganud. Minuvanune, ja kindlasti mitte vaene.”

      „Kas ta suhtles selle naisega mingil moel?”

      „Minu nähes mitte.”

      „Kas too mees tulistas teda?”

      „Naine tulistas ennast ise.”

      Docherty kehitas õlgu. „Sel juhul on ta lihtsalt tõrges tunnistaja. Talle ei meeldi paberid, millest nähtub, et ta oli kell kaks öösel liikvel. Arvatavasti petab oma naist. Selliseid asju juhtub kogu aeg.”

      „Ta laskis jalga. Aga teie võimaldasite tal minema lipsata ja nüüd vahite minule otsa.”

      „Te ise tunnistasite äsja, et ta ei olnud selle asjaga seotud.”

      „Mina polnud kah seotud.”

      „Seda ütlete teie.”

      „Niisiis, tolle teise mehe kohta te usute mind, aga minu enda kohta mitte?”

      „Miks te peaksite selle teise mehe kohta valetama?”

      Seepeale ütlesin ma: „See on ajaraiskamine.” Ja seda see oli. Nii tohutu ja tobe ajaraiskamine, et ma sain äkki aru, et asi pole õige. Kogu see värk oli lavastatud. Ning ma mõistsin ka seda, et tegelikult osutasid Lee ja Docherty mulle teatud kentsakal moel isegi väikese teene.

       Kõik ei torka kohe silma.

      Ma küsisin: „Kes see naine oli?”

      Docherty küsis vastu: „Miks ta pidi üldse keegi olema?”

      „Sest te korraldasite isiku tuvastamise ja arvutid lõid särama nagu jõulupuud. Keegi helistas teile ja käskis teil mind kinni hoida, kuni ta ise kohale jõuab. Te ei tahtnud mu elulugu vahistamisega kaunistada, ja nüüd siis pinnite mind ja ajate igasugust jama.”

      „Teie elulugu meid eriti ei huvitanud. Me lihtsalt ei tahtnud paberitega jännata.”

      „Niisiis, kes see naine oli?”

      „Ilmselt oli ta valitsuse teenistuses. Peatselt saabub siia üks föderaalagent, et teid küsitleda. Meil pole lubatud öelda, millist ametit ta esindab.”

      Nad jätsid mu luku taha. See siin oli pehmitamistuba. Kasimata, kuum, remonti vajav ja akendeta, seintel aegunud plakatid, mis kutsusid üles kuritegevust ennetama, õhus hõljumas higi ja hirmu ja kõrbenud kohvi lõhn. Laud ja kolm tooli. Kaks uurijate, üks kahtlusaluse jaoks. Omal ajal olid asjad ilmselt nii, et kahtlusalust peksti ja ta kukkus oma toolilt maha. Võib-olla juhtus seda praegugi. Raske on täpselt öelda, mis toimub ruumis, millel pole aknaid.

      Panin oma peas paika aja, mil mind rajalt maha võeti. Sellest oli möödas juba terve tund, kui Theresa Lee mulle Grand Central Stationi koridoris kõrva sosistas. Niisiis järeldasin ma, et minuga ei tulda vestlema FBI-st. Nende New Yorgi harukontor on suurim kogu riigis ja asub raekoja lähedal Federal Plazal. Kümme minutit reageerimiseks, kümme minutit erirühma kogumiseks, kümme minutit sireenide ja vilkurite saatel äärelinna sõitmiseks. FBI oleks juba ammu kohale jõudnud. Ent sel juhul jäi järele veel terve hulk kolmetähelisi agentuure ja ameteid. Vedasin endaga kihla, et milline iganes neist siis praegu minu poole ka ei sõidaks, kaks viimast tähte nende ametitõendil on I ja A. CIA, DIA. Luure Keskagentuur, sõjaväeluureamet. Vahest ka mõni selline, mis oli loodud alles hiljuti ning mille nimi polnud veel avalikustatud. Kesköine paanika oli ülimalt tunnuslik nende kõigi jaoks.

      Kui esimesele tunnile oli järgnenud teine, oletasin ma, et mind tullakse vaatama lausa pealinnast, mis tähendas väikest kitsale valdkonnale spetsialiseerunud organisatsiooni. Kõigil teistel oleks New Yorgis oma esindaja. Ma loobusin mõistatamast, kallutasin oma tooli taha, asetasin jalad lauale ja jäin magama.

      Ma ei saanudki täpselt aru, kes nad on. Vähemalt siis mitte. Nad ise kah ei öelnud. Kell viis hommikul astusid tuppa kolm ülikondades meest ja äratasid mu üles. Nad olid viisakad ja asjalikud. Nende ülikonnad polnud kõige odavamad, need olid puhtad ja triigitud. Kingad läikisid. Pilk nende silmis oli erk. Nende juuksed olid äsja lühikeseks lõigatud. Näod prisked ja roosad. Neil olid jässakad, kuid trimmis kehad. Välimuse järgi otsustades suutnuks nad poolmaratoni läbi joosta ilma eriti pingutamata, kuid sellest ka mitte vaimustudes. Mu esmamulje oli, et nad on äsja sõjaväest vabastatud. Lahinguvalmis staabiohvitserid, keda on veendud vastu võtma töökoht mingis Washingtonis asuvas, paekivihoones oleva kontoriga valitsusasutuses. Tõsiusklikud, kes arvavad, et nad teevad tähtsat tööd. Ma palusin neil näidata oma isikutunnistusi ning ametitõendeid ja volikirju, kuid nad tsiteerisid mulle terrorismivastast seadust ja ütlesid, et pole kohustatud end tutvustama. See võis isegi õige olla ning ma nägin, et neile meeldis seda öelda. Ma mõtlesin, kas mitte kättemaksuks vaikida, kuid nad nägid mind läbi ja tsiteerisid veel paari kohta sellest seadusest, mis ei jätnud mulle vähimatki kahtlust, et seda teed minnes oodanuks mind ees kõik maailma muremäed.

Скачать книгу