LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oma ülesannet. Emma sai aru, et jutt nendega on lõppenud ja tuleb lahkuda.

      „Täname, et läbi astusite,” sõnas uurija Kübarsepp lahkelt. „Kodanike tähelepanelikkus on meile suureks abiks proua Born ja härra…?”

      Härra nimi jäi Kübarsepal paraku kuulmata, sest torganud võtme taskusse ja soovinud uurijatele head päeva, kiirustasid Emma ja Rolf toast välja.

      „Noh, kuidas oli?” päris Emma häält sosinaks tasandades, kui uks nende taga kinni oli vajunud. „Kas Pristaku nimi ütleb sulle midagi?” Rolf vangutas pead. Seda nime kuulis ta esimest korda.

      „Vahest on mõni uus. Puhkuste aeg. Aga Kübarsepp tuli nagu tuttav ette.”

      „Pidin just sama ütlema,” oli Emma päri. „Võin mürki võtta, et olen teda kusagil näinud. Mälu pole enam kahjuks endine. Vanadus, mis muud. Aga küll pikapeale meelde tuleb.”

      Nad olid administraatori juurde tagasi jõudnud. Triibulises vestis noormees istus leti taga ja luges midagi arvutist. Emmal tuli hea mõte: kui poodi ega postkontorit külas ei ole, on just hotell kõige õigem paik, kuhu leitud võti jätta. Ent noormees polnud tema plaaniga sugugi päri.

      „Teate, me ei saa hakata leiubürood pidama. Pealegi ööbib meil matkajaid ja jalgrattureid väga harva, siin käib ikka nii-öelda peenem seltskond. Enamasti autodega. Aga te võiksite Vanakõrtsi külalismaja proovida. Seal liigub palju sedasorti rahvast.”

      Emma tänas lahkelt noormeest juhatuse eest ja lubas saadud nõuannet arvesse võtta.

      Ronni oli peauksest veidi eemal puu külge köidetuna kannatlikult Emmat oodanud. Märgates nüüd perenaist tulemas, tõusis ta krapsakalt püsti ja näitas ägeda sabaliputamisega oma rõõmu välja. Vihm oli lakanud ja taamal metsa kohal võis näha isegi juba veidi selgemat taevast.

      „Vahest me ikkagi saame täna järvele minna,” õhkas Rolf lootusrikkalt pilvi uurides. Emma arvas, et see oleks tõesti vahva.

      Lubadusega Leskede klubile üks mõnus kalasuitsutamise õhtu korraldada Rolf nad üleüldse õe juurde meelitanud oligi. Pealegi, kuidas saanuks nad siis praegu lahkuda! Just nüüd, kui elu siin võis päris põnevaks minna.

      „Ega me ju täna ära ei sõida?” uuris Emma võimalikult ükskõiksel toonil.

      Rolf vaatas talle küsivalt otsa ja puhkes naerma: „Kas said hamba verele? Ma arvan, et täna me küll kuhugi ei sõida. Juba põhimõtte pärast. Vaatame, mis sest asjast tuleb. Kahju ainult, et Veikot või Terast kohal ei ole. Surmkindlalt ei saa me selle Pristaku käest teada mitte kõige vähematki.”

      „Kus teie siis nii kaua olite?” imestas Riina, kui Emma ja Rolf Vanakõrtsi väravast sisse astusid. Ronni, kes oli rihma otsast pääsenud, tormas kohe vihmaveetoru alla pandud vanni juurde ja asus isukalt janu kustutama.

      „Mis küsimus see on?” tegi Rolf solvunud näo. „Nagu sa ise ei teaks, et jalutasime koeraga.”

      „Nii kaua?” ei suutnud Riina uskuda. „Selle ajaga oleks jõudnud juba Vaarikul ära käia.” Riinal oli käes munakorv ja jalas mitu numbrit vajalikust suuremad rohelised kummikud, arvatavasti Sassi omad. Naine muigas, lükkas välisukse lahti, astus kojas oma jalavarjudest välja ning tatsas paljaste taldade platsudes kööki.

      Emma heitis Rolfile kiire küsiva pilgu. Rolf andis mõista, et uurijate juures käimisest nad esialgu kellelegi ei räägi.

      „Ronni on hommikuti harjunud pika jalutustuuriga,” lausus Emma vabandavalt, kui nad, märjad tossud näpu otsas, Riinale kööki järele olid jõudnud. Kogukast puupliidist levis üle suure taluköögi mõnus soojus, mis oli läbivettinud jalutajatele iseäranis kontimööda. Riina sättis oma kalli venna ja tolle naabrinaise märjad jalanõud kenasti pliidi äärde puukastile kuivama.

      „Kus te siis ära käisite, kui tohib küsida?” tahtis ta sealjuures teada.

      „Jalutasime mõisapargis,” sõnas Rolf ja valas kohvimasinast kuuma kohvi välja.

      „Mõisapargis?” imestas õde. „Kas teid keegi sealt minema ei ajanud? Tavaliselt nad seal koeraga jalutada ei luba.”

      „Ei meie näinud kedagi. Vahest on neil nüüd tähtsamat teha, kui pargis vahti pidada,” arvas Rolf laua äärde toolile maandudes ja jalgu sooja pliidi poole välja sirutades. „Kus kõik teised on?”

      Riina oli munad külmikusse ladunud, valanud endalegi tassi kohvi, tõstnud lauale hommikul küpsetatud korbi ja ärgitas nüüd külalisi pruukosti võtma.

      „Teie Saima uuris oma arvutist mingit Norra ilmateadet ning selle järgi pidavat vihm alates kella kaheteistkümnest vähehaaval järele jääma ja õhtuks tulevat päike välja. Ma ei teadnudki, et niisugune täpne ilmateade olemas on. Lausa tunni täpsusega ja isegi meie Kortsjärve ilma saab vaadata. Saima on arvutis tõesti kibe käsi, ise minust tüki maad vanem. Väga tubli,” lausus Riina tunnustavalt. „Kohtunikuhärra muidugi rõõmustas, et siis on ikka lootust järvele minna. Sai ju sellepärast tuldudki. Nüüd lappavad Sassiga kuuri all võrke. Naised ei viitsinud kah käed rüpes istuda. Panin nad siis niikauaks, kuni sa, Emma, tagasi jõuad, tube korda seadma. Homme tuleb mulle terve laulukoor oma suvelaagrit pidama. Kolmkümmend kaks inimest. Meil on nimelt selline plaan, et Saima viib naised härra Berklundi autoga Viljandisse. Niisama veidi poodidega tutvuma. Ma annan ka nimekirja kaasa, mida söögikraamist tuua. Meil siin ju poodi enam pole, nagu teate. Aga sinuga, Rolf, käime Veski Vaike pool ära. Pean talle ikka nagu kord ja kohus kaastunnet avaldama ning vaatama, kuidas ta selle asjaga hakkama saab.”

      „Õpi, Emma!” naeris Rolf. „See on täpselt minu väikese õe moodi: kõik inimesed rakendatud, tööd kätte antud, viimne kui asi sujuvalt organiseeritud. Ta oli juba lapsena selline, ega ta muidu üle kolmekümne aasta kolhoosis brigadir saanuks olla.”

      „Töödejuhataja,” parandas Riina naerdes. „On sul midagi Vaike juurde mineku vastu?” küsis ta siiski diplomaatiliselt. Muidugi ei olnud Rolfil midagi selle vastu ning ega Emmalgi. Tal tuli vaid märjad sokid kuivade vastu vahetada ning Mulgimaa pealinna minekuks mõned paremad riided välja otsida.

      Naised pika ostunimekirjaga Viljandi poole teele saadetud, asutasid Riina ja Rolf end Vaike Veski juurde minema. Riina võttis kaasa tüki korpi, mis algselt oli mõeldud kallitele külalistele koduteele kaasapanekuks, kuid nüüd jagus sellest nii endale söömiseks kui ka teistele jagamiseks. Naine pani kotti veel mune ja üht-teist oma juurviljaaiast ning kiirustas juba auto poole, kui Rolfile meenus võti. See oli ikka veel tema taskus. Mõisas käimist mainimata selgitas ta, et oli leidnud võtme jaanituleplatsi ligidalt, ning arvas, et võiks asjakohase teate külavahele üles panna – vahest otsib keegi praegu oma võtit taga. Kuigi Riina vahtis juba kärsitult kella, võttis ta siiski kirjutuslaualt lehe paberit, ning võtmele pilku heitmata maalis abivalmilt kuulutuse: LEITUD RATTALUKU VÕTI. KÄTTE SAAB VANAKÕRTSI TURISMITALUST.

      Ülesanne täidetud, käskis ta Rolfi, et too paneks võtme kojakapist mööda minnes teiste võtmete kõrvale.

      „Kui Vaike juurde läheme, sõidame bussijaamast mööda,” seletas ta autosse istudes. „Sinna riputatakse kõik meie küla teated ja kuulutused.”

      4. peatükk

      Vaike Veski elas kolhoosi ajal ehitatud nelja korteriga kahekorruselise kivimaja teisel korrusel. Kortsjärve külla, mis veel paarikümne aasta eest oli üksiti ka kolhoosi Tee Võidule keskus, oli omal ajal ehitatud selliseid maju neli. Korterid sinna said ainult tublimad ja ühismajandile eriti vajalikud töötajad. Vaike, kolhoosi pearaamatupidaja, oli üks neist. Nüüd elas majas vaid kaks inimest: peale Vaike veel pensionieelikust elektrik, kes mõni aeg tagasi korteri vanematelt pärinud oli ja pärast naisest lahkuminekut Viljandist sinna kolis. Esimese korruse kaks korterit seisid suurema osa aastast tühjad. Erastamise ja kolhoosi lagunemise järel olid hooned mitut puhku käest kätte käinud, nii et Vaike ei teadnudki enam, kellele need õigupoolest kuulusid. Vahel suviti oli majades olnud siiski liikumist märgata, kuid uute naabritega tutvust

Скачать книгу