LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Kui aga baas valmis sai, lammutati tee ära ning järele jäi üksnes puude vahel siuglev raskesti läbitav rada. Alailma oli näha mäetipule maanduvaid ja sealt õhku tõusvaid helikoptereid.

      Antenni polnud alati näha. Liiga tugeva tuulega tõmmati see kokku.

      Kui see aga püsti oli, hakkas ümbruskonnas igasugu kummalisi asju juhtuma: metsloomad läksid lärmakaks ja ärevaks, linnud tõusid puude vahelt parvede kaupa lendu, inimesi ajas iiveldama ja neil käis pea ringi. Neil, kes elasid Radarimäe lähedal, hakkasid ka juuksed välja langema. Kohalike sõnul algas kõik see alles pärast antenni ilmumist.

      Radarimäest räägiti rohkesti kummalisi lugusid. Ükskord, kui parajasti sadas lund, tõsteti antenn üles ning lumi muutus otsekohe vihmaks. Kuna maapinna lähedal oli temperatuur endiselt sügavas miinuses, jäätus vihm puude külge. Puude küljes rippusid hiiglaslikud jääpurikad ning mets muutus kristallpaleeks. Oksad murdusid aeg-ajalt jää raskuse all ning jääpurikad prantsatasid valju mürtsatusega maha. Mõnikord, kui antenn oli üles tõstetud, hakkas keset selget päeva välku lööma ja müristama ning öötaevas veiklesid kummalised tuled.

      Pärast ehitusvägede saabumist hoiatas komandör kohe kõiki kõva valve all olevale Radarimäele lähedale sattumast, kuna patrullidel oli luba ette hoiatamata tuli avada.

      Eelmisel nädalal olid kaks meest jahile läinud ning ajanud hirve Radarimäe jalamile, ilma et oleks aru saanud, kus nad olid, ning poolele mäele paigutatud tunnimehed avasid nende pihta tule. Õnneks oli mets nii tihe, et meestel õnnestus pihta saamata põgeneda, ehkki küll üks neist kusi püksid täis. Järgmisel päeval said mehed kompanii koosolekul noomida. Võib-olla just selle vahejuhtumi pärast oli baas otsustanud mäetipu ümber metsa hoiatuseks ohuala rajada. Baasi poliitilisest mõjuvõimust andis aimu ka see, et see sai ehitusvägedele töökäske jagada.

      Bai Mulin võttis raamatu Ye käest ning peitis selle hoolikalt padja alla. Sealtsamast tõmbas ta välja mõned tihedalt täis kirjutatud paberilehed ning ulatas need naisele. „See on minu kirja mustand. Kas sa oleksid nii hea ja loeksid seda?“

      „Mis kirja?“

      „Ma rääkisin sulle ennist, et ma tahan juhtkonnale Pekingisse kirja saata.“

      Käekiri oli väga lohakas ning Ye’l edenes selle lugemine väga aeglaselt. Kirja pandu oli aga informatiivne ja hästi argumenteeritud. Alguses kirjutas ta sellest, kuidas ajalooliselt viljakatest Taihangi mägedest on lageraie tõttu saanud viljatu ahermaa. Seejärel käsitles see viimasel ajal aset leidnud settetaseme kiiret tõusu Kollases jões. Kirja lõppjäreldus oli, et Sise-Mongoolia Tootmis- ja Ehitusvägede tegevusel on tõsised keskkonnamõjud. Ye märkas, et Bai Mulin kirjutas „Hääletule kevadele“ sarnases stiilis, täpselt ja lihtsalt, kuid siiski poeetiliselt. Ehkki Ye oli tehnikaharidusega, oli ilukirjandus talle meeltmööda.

      „See on väga ilus,“ ütles ta siiralt.

      Bai noogutas. „Siis saadan ma selle ära.“ Ta võttis mustandi puhtalt ümber kirjutamiseks mõned tühjad paberilehed, kuid ta käed värisesid sedavõrd, et ta ei suutnud ühtegi märki kirja panna. See oli nende puhul harilik, kes esimest korda mootorsaagi kasutasid. Nende värisevad käed ei suutnud isegi riisikaussi paigal hoida, rääkimata loetavalt kirjutamisest.

      „Ma võin selle ümber kirjutada,“ pakkus Ye. Ta võttis mehelt sulepea.

      „Sul on nii ilus käekiri,“ ütles Bai paberilt esimest märgirida vaadates. Ta kallas Ye’le klaasi vett. Ta käed värisesid endiselt sedavõrd, et muist vett loksus maha. Ye lükkas kirja kaugemale.

      „Sa õppisid füüsikat?“ küsis Bai.

      „Astrofüüsikat. Nüüd pole sellest enam mingit kasu.“ Ye ei tõstnud peadki.

      „Sa uurid tähti. Kuidas saab sellest mitte mingit kasu olla? Ülikoolid on viimasel ajal jälle lahti tehtud, kuid nad ei võta kõrgematesse õppeastmetesse vastu. Sinusuguste kõrgelt haritud ja suurte oskustega inimeste siia saatmine on …“

      Ye ei öelnud midagi ja kirjutas edasi. Ta ei tahtnud Baile öelda, et mõne temasuguse jaoks oli ainuüksi võimalus ehitusvägedesse astuda juba tohutu vedamine. Ta ei tahtnud kõnelda elu-olust – sellest lihtsalt polnud midagi rääkida.

      Onnis jäi vaikseks. Kosta oli vaid sule kraapimist vastu paberit. Ye tajus Baist õhkuvat saepurulõhna. Esimest korda pärast isa surma tundis ta südames soojust ning ta lasi end lõdvaks ja lubas hetkeks langeda kõike kahtlustaval kaitsevallil maailma eest.

      Enam kui tunni pärast oli kiri ümber kirjutatud. Ye kirjutas Bai dikteerimise järgi ümbrikule aadressi ning tõusis püsti ja jättis hüvasti. Uksel pöördus ta ümber.

      „Anna oma kuub minu kätte. Ma pesen selle puhtaks.“ Ye oli omaenda julgusest üllatunud.

      „Ei! Ma ei saa seda teha.“ Bai vangutas pead. „Ehitusväe naisvõitlejad töötavad päev päeva järel sama kõvasti kui mehed. Mine parem tagasi ja puhka. Homme pead sa kell kuus ärkama ja mägedesse tööle minema. Ah jaa, Wenjie, ma lähen ülehomme diviisi peakorterisse tagasi. Ma räägin oma ülemustega sinu olukorrast. Võib-olla on sellest kasu.“

      „Aitüma. Aga mulle meeldib siin. Siin on vaikne.“ Ye vaatas Suur-Hingani mägede sünge metsa kuuvalgel paistvat ähmast piirjoont.

      „Kas sa põgened millegi eest?“

      „Ma lähen nüüd ära,“ ütles Ye tasa ning läkski.

      Bai vaatas, kuidas naise sale kogu kuuvalgusse kadus. Siis tõstis ta pilgu süngele metsale, mida ta oli näinud naist hetk varem silmitsevat.

      Radarimäe otsas kaugel eemal tõusis taas hiiglaslik antenn, mis helkis külmalt ja metalselt.

      #

      Ühel keskpäeval kolm nädalat hiljem kutsuti Ye Wenjie raielaagrist kompanii peakorterisse välja. Kontorisse sisenedes tajus ta otsekohe, et seal valitseb vale meeleolu. Lisaks kompanii komandörile ja poliitinstruktorile oli ruumis veel keegi range ilmega võõras. Võõra ees kirjutuslaual oli must kohver ning selle kõrval ümbrik ja raamat. Ümbrik oli avatud ning raamat oli toosama „Hääletu kevade“ eksemplar, mida Ye Wenjie oli lugenud.

      Noil aastail olid kõik omaenda poliitilise situatsiooni kohalt väga tundlikud. Ye Wenjiel oli see taju iseäranis tugev. Ta tundis maailma enda ümber kokku tõmbuvat nagu sulguvat kotisuud ning kõik rõhus teda.

      „Ye Wenjie, see on diviisi poliitosakonna direktor Zhang. Ta tuli siia asja uurima.“ Ye Wenjie poliitinstruktor osutas võõra poole. „Me loodame, et sa teed meiega täielikku koostööd ja räägid tõtt.“

      „Kas teie kirjutasite selle kirja?“ küsis direktor Zhang. Ta tõmbas kirja ümbrikust välja. Ye sirutas selle järele käe, kuid Zhang hoidis kirjast kinni ning näitas talle seda lehthaaval, kuni jõudis viimase leheküljeni, mis huvitas Ye’d kõige rohkem.

      Alla oli kirjutatud „Revolutsioonilised massid“.

      „Ei, ma ei kirjutanud seda.“ Ye raputas hirmunult pead.

      „Aga see on teie käekiri.“

      „On küll, aga ma kirjutasin selle lihtsalt kellegi jaoks ümber.“

      „Kelle?“

      Kui Ye’d kompaniis ebaõiglaselt koheldi, ta tavaliselt ei protesteerinud. Ta kannatas selle vaikselt välja ega mõelnudki kellegi teise asjasse mässimise peale. Sedapuhku olid aga lood teised. Ta sai väga hästi aru, mida see tähendas.

      „Ma aitasin üht Kõrge Tootlikkuse Uudiskirja ajakirjanikku. Ta oli mõne nädala eest siin. Tema nimi on –“

      „Ye Wenjie!“ Direktor Zhangi mustad silmad olid tema peale sihitud kui kaks relvatoru. „Ma hoiatan teid: katsed süüd teistele veeretada teevad teie olukorda üksnes halvemaks. Me oleme seltsimees Bai Muliniga asjad juba selgeks teinud. Tema puutus asjasse üksnes niipalju, et pani selle kirja teie juhiste järgi Hohhotis posti.

Скачать книгу