LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lavastati lärmakaid

      vürst Šahhovskoi komöödiaid,

      siin ka Didelot veel eile säras,

      siin, siin kulissitaeva all

      mu noorus möödus tuhinal.

      XIX

      Mu jumalannad! Teile, teile

      nüüd kajab minu kurblik hääl:

      kas olete veel need, kes eile?

      või säravad ehk teised sääl?

      Kas kuulen kunagi te koore?

      Kas näen veel, vene Terpsichore,

      su hingestatud lendamist?

      Ei näitelavalt leia vist

      ma enam teid, ja pettund vaatel

      lornjeti läbi mõõtes uut

      suurilma võõrast publikut,

      mul tundub haigutuse saatel

      teaatriõhtu tüütult pikk

      ja meeles mõlgub minevik.

      XX

      Teaatris iga loož ju särab;

      täis publikut on kubinal

      parterr ja toolid, rõdu kärab,

      eesriie kerkib kahinal.

      Kui kuuluks ta vaid õhuvalla

      ja võlupoogna võimu alla,

      nüüd seisab nümfisalga ees

      Istomina. Näe, keereldes

      jalg liigub tal, kuid samal viivul

      selg nõtkub, sirgub hüppehoos

      ja nagu haaraks Aiolos

      ta äkki kaasa õhutiivul,

      piht lennuli tal vibab-vaob,

      üht kepsujalga teine taob.

      XXI

      Aplaus. Onegin vaatab ringi,

      lornjeti silmadele säeb,

      kesk toole tallab teiste kingi,

      pead kallutades loože näeb,

      kus võtnud võõrad daamid aset;

      takseerib ehteid, maitse taset,

      kuid pettub rängalt sedamaid;

      siis tervitab ta isandaid

      ja hajameelselt vaevalt näinud

      hetk hiljem näitelavagi,

      ta haigutas ja sõnas nii:

      „See kõik on ajast-arust läinud,

      uut midagi ballett ei too,

      mind juba tüütab ka Didelot.“

      XXII

      Veel laval, mis kui nõiakatel,

      kupiidod, kollid sagavad,

      veel kammerteenrid kasukatel

      eesruumis raskelt magavad,

      veel kestab elevus ja sagin,

      naer, köha, nuusked, käteplagin,

      veel sees ja väljas laternad

      kõik heledasti põlevad,

      veel kutsarite kari tammub

      kesk härmatanud hobuseid,

      teeb tuld ja kirub härraseid:

      Onegin aga saalist sammub

      ja sõidab koju. Aeg on just

      nüüd vahetada riietust.

      XXIII

      Kas aga seda kabinetti

      sulg täpselt kirjeldada saab,

      kus frant, kes tunneb etiketti,

      moekohaselt end riietab?

      Peen pudukaup, mis London loonud

      ja üle Balti mere toonud,

      kõik, mis ta laadib laevadest

      siin meie puu ja rasva eest,

      kõik, mida leiutades loodab

      suurt menu näljane Pariis

      ja ärivaim galanteriis

      ekspordiks luksusele toodab –

      kõik säras lausa külluses

      mu noore filosoofi ees.

      XXIV

      Siin Türgi piibud, millel kallis

      ja läbipaistev merevaik,

      parfüümid, mille jaoks kristallis

      on vääriline panipaik,

      siin käärid, viilid, kammid, harjad

      ja harjakesi terved karjad,

      et ülim elegants ei kaoks,

      küll hammaste, küll küünte jaoks.

      Kord tehes karmi analüüsi

      Rousseaule tekkis väike vimm,

      et tema nähes kuulus Grimm

      poleeris oma sõrmeküüsi.

      Tõtt, priiust kaitsev tormlane

      siin polnud päris õiglane.

      XXV

      Võib tubli olla omal alal

      ka mees, kel meeles küüneviil –

      miks moega seista sõjajalal?

      Liig suur despoot on aja stiil.

      Nii kui Tšaadajev moemaailmas

      Onegin pidas kombeid silmas

      prestiiži pärast kui pedant

      ja oli nõnda-öelda frant.

      Talt nõudis tualeti peenus

      kolm pikka tundi peegli ees,

      kuid kabinetist väljudes

      näis ta kui vallatleja Venus,

      kes frakis, torukübaras

      on maskipeole minemas.

      XXVI

      Nüüd uhiuusi moedetaile

      ja rätsepate kunsti peaks

      me valgustatud lugejaile

      serveerima siin meeleheaks.

      See oleks julge, piltlik pala

      ja kirjeldused on mu ala,

      kuid pantaloonid, frakk, žilee –

      kõik võõrad vene keelele.

      Jah, paraku on võtnud voli

      hulk võõraid sõnu niikuinii

      mu vaeses värsis, olgugi

      et kunagi mul kombeks oli

      aeg-ajalt Akadeemia

      suurt Sõnastikku sirvida.

      XXVII

      Kuid sedapuhku pole siiski

      meil küsimuses keelepõld,

      vaid balliõhtu, kuhu viiski

      Jevgeni voorimehetõld.

      Ju pimenevad kõrged hooned

      ja vikerkaare-värvi jooned

      on sõiduteel, kus helgivad

      nii

Скачать книгу