LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja aru pidades tähele, et teised mõtisklesid ja pidasid aru tema üle. Ta jäi seisma, et imetleda laevade lossimist sadamamuuli ääres, mis sai alguse majade vahelt. Ta läks kitsukesele väljakule, kus trükkali õpipoisid jooksid ajalehepakkidega ukselt uksele, ning, küsinud väljaku nime ja saanud vastuseks „Hanover Square“, naeratas, sest väljaku Londoni nimekaim kaldus vähem trükipresside ja rohkem ballisaalide poole, mida valgustas pool tuhat küünalt. Smith märkas eespool kohvimaja, kust hoovas sooja leiva ja hästi jahvatatud kohviubade lõhna, ning tegi veidi enne kohvimaja seisma jäädes midagi, mida ta kodukandis ega ka kusagil mujal argiselt tuttavas kohas poleks mingil juhul teinud. Et valida härra Lovelli antud patsahkamist hommikusöögi tellimiseks sobilik sedel, võttis Smith rahatasku tänaval välja. Seepeale sööstis üks tema kannul kõndinu välkkiirelt edasi, kahmas selle ja andis jalgadele valu.

      Smith oli käes hoidnud kogu oma rikkust. Äkitselt seda enam ei olnud. Smith jäi ammulisui vahtima. Smith tuiutas juhmilt tühja pihku, kus oli olnud raha. Peale selle dokument, mis … Aga või selleks mahti oli. Smith kõhkles, kaalus, kas karjuda: „Võtke varas kinni!“, taipas, et see toob tõenäoliselt kaasa terve rea tagajärgi, raputas nagu kärbseid peletades pead ning asus ise ja vaikides varast jälitama. Tema hetkeline tardumus oli andnud pikanäpumehele juba tubli edumaa ning ehkki Smithi jalad said valu ja rohelise kuue saba tõusis lendu, sõelus tagaaetav vilkalt teiste vahelt läbi, keeras ümber nurkade, lipsas majadevahelistesse käikudesse. Nüüd libisesid New Yorgi tänavad Smithist mööda juba jooksu-, mitte enam kõnnitempos; needsamad vaatepildid, seesama tuttava ja tundmatu segu, mis koondus justkui malelaua mustade ja valgete ruutude mustriks, ainult kiiremini kui enne, vuhisesid hämuna mööda; tükk sedasama teed, mida ta oli eelmisel õhtul käinud, kuid ei saanud nüüd mahti ära tunda; Smith ähkis jooksumüdina saatel, tundes, et laeval veedetud nädalad kammitsevad ihuliikmeid, sest olid neist tahes-tahtmata jõu röövinud, aga ees jooksev kogu tegi üha haake ja pöördeid, põikeid ja sööste, tulemata sugugi lähemale, hoopis kaugenedes. Varas oli kõhn, pikkade sirgete tumedate juuste ja hallide põlvpükstega, tema paljad, pealtnäha väsimatud päkad välkusid tõustes ja langedes – see oli kõik, mida Smithi silm vahemaa suurenedes seletas.

      Nüüd jooksid nad künkast üles. Smith, nähes ees lagedat rohumaad ja järeldades, et kõik siitkandi tänavad kulgevad paralleelselt ja viivad üles väljale, mis väli see niisugune ka polnud, haaras hädaabinõu järele, sööstes järgmisel risttänaval paremale ja järgmisel uuesti vasakule, kavatsedes põgenikul künka tipus tee ära lõigata, kui saab. Siin oli tänav palju tühjem ja Smith pigistas endast viimase välja, kihutades ülespoole paralleelselt oma rahataskuga (nagu ta lootis). Rohkem risttänavaid polnud, seega ka mitte võimalust näha, kas plaan toimis. Paljad seinad, kehvemad uksed, tühjad platsid. Pekslev süda. Tulitavad kopsud. Tänava ots lähenes. Smith põikas veel kord vasakule ja jooksis ähkides tänava lõppu, lootes jälitatavat iga hetk silmata. Ta keeras ümber nurga.

      Ei midagi, ei kedagi. Tänavaotsas polnud ühtki hingelist. Linnaliikluse hoovused ja keerised jäid puha teistesse suundadesse, lastes sellel tänaval sel hetkel soikuda seisva veega abajaks. Sadakond suletud ust eredas hommikuvalguses, ei muud, nägi Smith, mõistes oma ränka viga, sest varas võis olla ükskõik millisest sisse lipsanud. Smith ei saanud ju kõigile ustele koputada. Ta pööras end ringi. Roheline väli oli konarlik kogukonnamaa. Üks lehm vahtis teda, mäletsedes mõnusalt, kuid huvitult. Ükskõik milline põõsas võis varast varjata. Või ka mitte.

      Härra Smith toetas käed põlvedele ja hingeldas, püüdis suure vaevaga tundeid talitseda, et takistada nördinult tõmblevat suud vormimast, valjusti kisendamast sõnu, mida suu peremees ei saanud talle lubada. Kui rind enam ei lõõtsunud, saatis Smith lehmale katseks naeratuse, ja kui see sarnaneski pisut õudse laibairvega, mis tekib siis, kui ihu tabab surmajäikus, siis vähemalt oli see allunud tema tahtele – ja muud sel hetkel vaja polnudki. Lehm jäi ükskõikseks.

      Siis läks härra Smith rohumaale, möödus kriketirajast, mis oli väravates mullani ära tallatud, pottsepaahjudest, söepõletaja tulest ja lambakarjast, leidis end puude vahelt, kus võis olla üsna kindel, et keegi pealt ei näe, ja seal, kindlas kohas, mida ta ennist polnud vaevaks võtnud otsida, keeras ta pahupidi kuuekarmani, kus oli hoidnud rahataskut, ja uuris järelejäänud vara. Nagu ta oligi lootnud, olid mõned rahapaberid hooletuse tõttu lahtiselt taskusse pudenenud. Aga neid polnud kuigi palju. Smith silus need ükshaaval sirgu ja luges üle. Viis, kuus, kuus šillingit ja kuus penni, kaheksapennine, see määrdunud sedel oli kuuepennine, ja veel üks šilling. Kaheksa šillingit ja kaheksa penni, ta vidutas silmi, New Yorgi ja New Jersey rahas. Kahtlane paberraha ei teinud Smithile enam sugugi nalja. Lisaks, meenus talle äkilises kergendushoos, oli ta jätnud öökapile kuhjakese ehtsaid münte. Veel kakskümmend üheksa šillingit, ehkki ta oli arvestanud kuus korda suurema summaga. Ta rehkendas. Kas ta saab elada niimoodi, nagu oli kavatsenud? Ei. Tuleb elada nii, nagu olukord sunnib.

      Kui Smith peidupaigast lagedale astus, naeratus jälle loomulik, tuli rohumaa kaugemat serva pidi kulgev tee talle millegipoolest tuttav ette, ja lähemale minek kinnitas seda. See oli Broad Way, mis läks tuldud poolest vastassuunda edasi. Smith oli teinud linnale ringi peale – see oligi New York kõige täiega. Kogukonnamaa kaugemat serva tõkestasid kaljud, ja Broad Way, mille kivisillutis oli asendunud paljaste vankriroobastega, jätkus teise tunnimeheposti tõkke taga. Smith küsis maapinda süljelärakatega kirjavalt sõdurilt hea õnne peale, ega see mõnda jooksjat ole näinud.

      „Äkiste nägingi,“ vastas sõdur.

      Smith uuris ootusrikast nägu ja vaagis mõttes oma taskute sisu.

      „Tegelikult ei näinud, ega?“ küsis ta.

      „Ei,“ nõustus sõdur sõbralikult ja pistis savipiibu hambu tagasi.

      III

      Kuivõrd kurvemate ja aeglasemate sammudega Smith tuldud teed tagasi läks, võib lugeja ette kujutada; möödakäijate näod, mis olid ennist väljendanud rõõmsameelset keskendumist omaenda asjadele, näisid nüüd olevat kinnised, õige paljud reetsid salalikkust ja kavalust, keelasid end usaldada; linn ise, mis oli alles mõni minut tagasi olnud tähelepanuväärne ja uus, paistis nüüd provintslik ja väike, kolklik ja põlastusväärne, jabur, võrreldes ükskõik missuguse Euroopa, et cetera, suurlinnaga: lihtsalt hommik oli selle korraks petliku särava kirmega katnud. Isegi värske leiva lõhn, mida Smith tundis kohvimaja juurde tagasi jõudes, ei pannud suud enam nii himukalt vett jooksma. Ta kõhkles lävel. Röövimine polnud kohvimajja paistnud, arutles Smith. Aga ta oli aknast mööda jooksnud ja siis võidi teda näha. Vahest oli mõni kunde just sel olulisel hetkel sisse või välja astunud. Vahest oli tema katastroofi osatud ette aimata. Mis siis ikka, jääb vaid kaasa mängida, kas või tühja pingutades.

      „Ettekandja!“ hüüdis Smith, astunud piklikku madalasse ruumi, mida kattis auruga segunenud suitsu baldahhiin ja kus mehed (kõik olid mehed) jutlesid kähedal pominal, mis tõusis ja langes nagu mehine meri. Ta põrkas vastu ühe vaba laua äärset tooli ning seadis end istuma, põlved laialt harkis, sirutas jalad enesekindlalt kaugele ja vaatas heatahtlikult särades igale poole.

      „Ettekandja!“

      Pead pöördusid, kuid tagasihoidlikult, pikkamööda, mitte säärase kärmusega, leidis ta, mis reedab huvi põnevasse haripunkti tõusnud draama vastu. Mitte sel kombel, nagu ootaksid nad „Ülekohtuselt koheldud rännumehe“ teist vaatust, kus Simon Simple (maapoisist ingénu⁵) kaotab kogu oma maise vara kelmile ja peab lootma Sir Bartholomew Quorumi (advokaat) ja proua Spurti (lõbumajapidaja) kahtlasele ligimesearmastusele. Vaid pikaldaste pilkudega, millega igas kohvimajas võetakse teadmiseks alaliste kundede sekka ilmunud tundmatu, järjekordne rääkiv pea, olgu lärmakas, tark või rumalavõitu, täiendus ruumi suurele hulkorganismile, mis iga mõne aja tagant kaotab kehasid või saab neid juurde, sedamööda kuidas inimesed saabuvad ja lahkuvad, kuid lobiseb edasi, üha edasi.

      „Jah, sir?“ Valge põllega poiss oli tema juurde kiirustanud. „Teed, kohvi või šokolaadi, sir?“

      „Kann musulmanijooki, ilma lehmamahlata.“⁶

      „Jah,

Скачать книгу