LITMIR.BIZ

      Meie pere ainus mees.

      Hiljem, kui ema oma onklist lahku läks, selgus, et meie pere ainsa mehe pükstel oli ka meie majapidamise ainus nahkrihm. Mõnikord, kui ma olin halvasti käitunud, tuli mul endal see rihm pükstelt maha võtta ja ema kätte anda, et ta saaks mind sellega nüpeldada. Ta ei teinud seda vihaga, vaid puhtprofülaktiliselt, andes mulle mööda paljaid sääri mõned sirakad. Ma teadsin juba ette, et selle protseduuri käigus oli mul kõige targem täiest kõrist röökida, kuna siis nägi ema, et karistus mõjub, ja nahatäis jäi mõõdukaks. Tagantjärele on huvitav see, et ma sain kolki vaid päevikusse kirjutatud märkuste, aga mitte kunagi halbade hinnete eest. Nimelt tegi ema mulle selgeks, et kui ma saan koolis kahtesid, siis on see mu oma mure ja lõpeb sellega, et ma veedan mõned aastad kirsasaapaid lohistades Nõukogude armees. Tänaval soldateid märgates ütles ta mulle mõnikord: „Vaata nüüd hoolega, Olav. Kui sa ei viitsi õppida, siis saad endale samasugused saapad!” Samal ajal oli ta aga veendunud, et käitumine peab mul olema eeskujulik, sest pätti ta ei taha oma pojast kasvatada. Nii pidingi iga päev koolist tulles päeviku ette näitama ning kui mõni õpetaja oli seda märkusega ilustanud, siis tuli mul pükstelt rihm maha võtta ja naha peale saada. Mul on siiani meeles, kuidas ma sain ühel jõululaupäeval koolis kolm märkust ning kuna me pidime tädi Helgi juurde jõulupuule minema, üritasin kuni viimase hetkeni koolist tulemisega viivitada, lootes, et äkki jääb mul seetõttu nahatäis saamata. Kahjuks säilitas mu ema oma põhimõttekindluse igal ajahetkel ja ma sain enne küllaminekut oma koosa kätte. Tänapäeval saaks oma lapsi rihmaga nüpeldavast vanemast kindlasti Õhtulehe esikaane lugu, mis lõppeks arvatavasti kohtuprotsessi ja vanglaga, aga mina olen pigem oma emale tänulik, et ta mulle aeg-ajalt naha peale andis. Nii jõudis mulle tasahilju kolba sisse, et ma pean koolis käituma nii, et päevik poleks punane, ning kui mul see ei õnnestu, siis pole midagi teha – tuleb väljateenitud karistus ära kannatada. See kõik ei tähenda aga sugugi, et ma pooldaksin tänapäeval ihunuhtlust. Vastupidi, olen veendunud, et ka ainuüksi selge sõna ja isikliku eeskujuga saab lapsed korralikult üles kasvatada. Pealegi on saabunud teised ajad ning see, mida omal ajal peeti loomulikuks, pole nüüd enam kombeks.

      Õde

      Kuigi Kristi oli formaalselt mu poolõde, sest meil oli ühine ema, aga erinevad isad, siis pidasin mina teda ikka pesuehtsaks õeks. Kuna me elasime suurema osa oma elust koos ema ja vanaemaga, siis polnud isadel meie silmis kuigi suurt tähtsust. Küll aga mängis olulist rolli suur vanusevahe, kaheksa aastat, mis tähendas, et koos me ei mänginud, või kui, siis ainult kaarte. Kõige lahedam päev oli siis, kui õde otsustas koolist poppi teha ja peitis end hommikul pööningule, et oodata, kuni ema ja vanaema tööle lähevad. Enne seda kloppis ta mu kraadiklaasi 37,5 peale, mis oli paras palavik selleks, et mind ilma arsti kutsumata koolist koju jäetaks. Kui õhk oli puhas, tuli Kristi pööningult alla ja me hakkasime turakat taguma. Mõnikord liitus meiega ka Kristi sõbratar Pilvi ning siis mängisime me kolmekesi Bismarcki, milles ma treenisin end nii kõvaks käpaks, et suutsin endast kaheksa aastat vanemaid tüdrukuid võita.

      Kui ma olin väike, siis pidi Kristi mind hoidma, mille eest ma palusin hiljem oma õelt vabandust. Foto Kalev Savi erakogust.

      Kristi oli nii ilus tüdruk, et ajas paljudel poistel pea sassi. Foto Kalev Savi erakogust.

      Paraku ei jätkunud seda naudingut kauaks, sest tasapisi hakkasin ma aru saama, et kaardimängust

Скачать книгу