LITMIR.BIZ

      Filmi „Ühe katuse all“ peaosades särasid Ita Ever ja Rein Aren. Mina olin nende poeg, kes hoidis rohkem kolhoosiesimehest isa poole.

      Vaevu sain ma esimeses klassis õppimisega alustada, kui kooli ilmusid filmimehed, kes otsisid osatäitjat Tallinnfilmi uude mängufilmi „Ühe katuse all”. Mul pole aimu ka, kuidas see juhtus, et nad sadade kandidaatide hulgast just mind välja valisid, kuid fakt on see, et emale pandi lauale leping, kus oli must valgel kirjas, et Olav Osolin kohustub täitma Priit Arro rolli kunstilises filmis ja Tallinnfilm maksab talle selle eest 340 rubla. See oli tol ajal väga suur raha. Põhiline osa võtetest oli planeeritud 1962. aasta suvele, mil mul oli koolivaheaeg, aga kuna osa kaadreid taheti filmida ka sügisel, siis läks vanaema kooli direktori Artur Tiki käest uurima, kuidas too suhtuks sellesse, kui tema kooli vastsest kasvandikust saaks filmistaar. Direktor oli kuuldust lausa vaimustatud ning kinnitas, et kool ei tee mulle mingeid takistusi. Kuna ema elas tol ajal veel Nabalas, siis otsustati, et minu saatjaks saab filmivõtete aegu vanaema Helmi, kellele Tallinnfilm maksis selle eest palka 65 rubla ja korvas ka elamiskulud. Kui vajalikud dokumendid olid alla kirjutatud, siis anti mulle korralikult kokku köidetud filmistsenaarium, mis oli kirjutatud Hans Leberechti jutustuse „Ühes majas” ainetel ning kujutas linnast saabunud noore kolhoosiesimehe võitlust vanade stagneerunud kolhoosnikega. Põhilistes rollides särasid Rein Aren ja tema naist kehastanud Ita Ever ning mina olin siis nende väike poeg, kes isa võitlust toetas ja sellele kaasa elas, samas kui maaelus pettunud naine tahtis tagasi linna kolida. Välisvõtted toimusid Viljandi lähistel Navestis, kust filmi kunstnik Rein Raamat leidis ühe vana taluhoone, millest sai filmis meie kodu. Tol ajal tehti Eestis veel filme nii nagu Hollywoodis: kui oli vaja midagi ehitada, siis ehitati, kui oli vaja tuult, siis toodi kohale suur lennukimootor ja tekitati tuul – aega ja raha kokku ei hoitud. Nii näiteks ehitati keset võtteplatsi tohutult kõrge puust torn, mille otsa monteeriti toasein koos aknaga, et näitleja saaks aknast korraks välja vaadata. Kui oli vaja pumbaga kaevu, siis toodi kaev, veeti üle platsi veetorud ning Elsa Ratassepp saigi kaamera ees vett pumbata just selles kohas, mille režissöör oli määranud. Saunastseeniks ehitati vana aida alla ehtne leilisaun, kus mul tuli seista kaamera ees ihualasti ja lasta endale lõputult vett pähe valada. Usutavasti on see üldse esimene full frontal nudity stseen, mis Eesti filmi ajaloos eales vändatud. Tänapäeval oleks selline asi kindlasti keelatud, aga tol ajal olid veel inimesed normaalsed ja pedofiilid ei luusinud kinouste ees, nagu nad nüüd luusivad internetis. Filmi osatäitjatest jättis mulle kõige säravama mulje noor Viiu Härm, kellesse ma vist tõsiselt armusin. Igatahes tema malbe naeratus ja kumerad rinnad on mul siiani silme ees.

      Filmis olen saunas ihualasti, aga siia ei julenud ma päris paljast pilti panna. Muidu keelatakse äkki raamat ära.

      Mäletan, et ma kutsusin tädi Viiu ühe võttepäeva lõpuks järve äärde jalutama, lubades talle näidata oma lutsuviskamise oskust, ja ta lubaski tulla, aga kui õhtu kätte jõudis ja Viiust polnud jälgegi, siis sain teada, et mu südamedaam oli läinud Viljandisse restorani õhtut veetma. Loomulikult olin ma seda kuuldes murtud mees. Kui ma sellest aastaid hiljem Viiule pajatasin, siis polnud tal mõistagi toonane lugu meeles, aga näe, minul on see südames siiani.

      Kuna režissöör Igor Jeltsov ja operaator Mihhail Dorovatovski muudkui ootasid ja ootasid ilmekaid pilvi ja sättisid kogu aeg sündmusi ringi, siis kippusid filmivõtted venima ning tagatipuks sadas veel keset suurt sügist ka paks lumi maha. Nii saigi film sootuks teistsuguse lõpu kui algselt planeeritud. „Ühe katuse all” esilinastus 1963. aasta alguses, mõni aasta hiljem põgenes režissöör Jeltsov Londonit külastades Läände, kõik tema filmid keelati ära ning nii jäi ka minu osatäitmine arhiiviriiulile tolmuma, mistõttu täiskasvanuks saanuna ma ei teadnudki, kui hästi või halvasti ma näitlemisega hakkama sain. Pärast Eesti taasiseseisvumist hakkas ETV vanu kodumaiseid filme jälle näitama ning 1995. aastal kutsuti mind telestuudiosse, et ma „Ühe katuse all” tegemisest koos Viiu Härmi, Rein Raamatu ja teiste tegijatega muljetaksin. Üritasin siis ka filmi ära vaadata, kuid kuna see oli jube igav ja lisaks ka halva tehnilise kvaliteediga, siis tuli mul kõvasti pingutada, et teleka ees mitte magama jääda.

      Viiu Härmi olin ma filmivõtetel vist ikka lausa armunud. Foto Eesti Rahvusarhiivist.

      „Lumekuninganna”

      Selle Tallinnfilmis tehtud foto järgi valiti mind Lenfilmi „Lumekuninganna” peaosa kandidaadiks. Paraku ei lubanud vanaema mul filmistaariks hakata.

      Emale antud dokustaat näitab, et Lenfilmi proovivõtted toimusid 29. detsembril 1965.

      Aga ega sellega mu filmiseiklused veel ei lõppenud, sest 1965. aasta sügisel ilmusid Tallinna Lenfilmi inimesed, kes otsisid siit peaosalist oma suurfilmi „Lumekuninganna”. Tallinnfilmis oli neile näidatud mu filmidebüüti ja ju ma neile millegipärast meeldisin, sest 29. detsembril 1965 sõitsin ma koos emaga Leningradi, et osaleda sealses paviljonis toimunud proovivõtetel. Minu mäletamist mööda oli rongis veel paar eesti poissi oma esivanematega, nii et ma polnud ainus kandidaat. Stuudios pidin ma seisma prožektorite valgusvihus, kauss käes, ja ütlema oma vastasnäitlejale vene keeles: „Puder sai ka otsa!” Ju ma pidin ka midagi muud ütlema, aga just see lause on mulle meelde jäänud. Tolleks ajaks

Скачать книгу