Kuninganna jõulupidustused - Amanda McCabe

Скачать книгу

siis oli seegi ainult mälestus.

      „Nuusuta, querida, mis see on?“ küsis ema väikest pudelit Alysi poole sirutades.

      Tüdruku ninna tungis kirbe, vaevutuntava sidruni alatooniga rohulõhn. „Majoraan!“

      „Täpselt. Sobib sinu isa tänaõhtuse veini maitsestamiseks ja tema kõhuhädade leevendamiseks.“

      „Kas isa on haige?“

      Ema näol vilksatas naeratus. „Üldsegi mitte. Olen teda ikka ja jälle hoiatanud, et ta vürtsikate lihakastmetega ei liialdaks. Ah, olgu. Tule siia, niña, mul on midagi sinu jaoks.“

      Alys hüppas toolilt püsti ja plaksutas rõõmsalt käsi. „Kas kingitus, madre?“

      „Si, ja haruldane.“ Ema võttis nikerdatud, vanadusest tumenenud ning selles aastate jooksul hoitud ravimtaimede lõhnast läbi imbunud puitlaeka. Ta tõmbas sellest välja tillukese musliini mähitud pakikese ja pani selle ettevaatlikult tütre värisevasse pihku.

      Alys mähkis musliini lahti ja leidis pakikesest mõned tillukesed, täiuslikult erkkollased suhkrustatud sidrunikoore viilud. Need olid kollased nagu päikesepaiste, puiste nagu lumehelbed. „Sidrunisukaad!“

      See oli tüdruku lemmikmaius. See maises nagu päikesepaiste, millest ta alati puudust tundis. Alys ei suutnud kiusatusele vastu panna, pistis ühe tüki suhu ja lasi sel sulada magusaks kleepuvaks massiks.

      Ema naeris. „Kallis tütreke, alati nii kärsitu. Seekord õnnestus mu vennal Hispaaniast väga vähe saata.“ Ta ohkas ja valas melissitee välja. „Ilm hoiab paljud laevad eemal.“

      Alys vaatas taas jäätunud aknast välja. Tõsi mis tõsi, viimasel ajal oli sadamas olnud vähe laevu. Tavaliselt oli seal palju Hispaaniast ja Madalmaadest tulnud aluseid, mis tõid sealt haruldasi luksusesemeid ja emale uudiseid kodumaalt.

      Äkki oli moonakambrisse viival keerdtrepil kuulda raskeid samme. Uks läks lahti ja lävel seisis Alysi isa, söör William Drury. Ta oli pikk laiaõlgne mees, moodsalt lühikeseks pöetud helepruunide juuste ja lühikese habemega. Aga viimasel ajal oli isa habemesse tekkinud rohkem halle karvu, selg kühmu vajunud. Alysile meenus, et ema oli öelnud, et isa vaevavad kõhuhädad.

      Aga nagu alati, naeratas isa neid nähes laialt ja säravalt.

      „Isa!“ hüüdis Alys, hüppas püsti ja jooksis tema juurde. Isa kallistas teda tugevalt nagu ikka, aga tüdruk tajus, et ta pole mõtetega tütre juures, vaid kuskil kaugel eemal.

      Alys tõmbus isast eemale ja vaatas talle otsa. Isa oli pikk, temast palju pikem ja tüdruk pidi pea kuklasse ajama. Isa naeratas talle, aga ta silmad olid kurvad. Tal oli midagi käes, aga see jäi pooleldi selja taha peitu.

      „William,“ kuulis tüdruk ema häält. Järgnes vaikne siidisahin ja Alys tundis õlal ema kätt. „Kas kiri…“

      „Jah, Elena,“ ütles isa väsinult. „See on Londonist.“

      „Alys,“ lausus ema leebelt. „Mis oleks, kui lippaksid kööki vaatama, kas õhtusöök on varsti valmis? Anna see kokale hautise jaoks.“

      Ema surus kotikese peterselli ja rosmariiniga Alysi pihku ning tõukas teda ukse poole.

      Enne ukse sulgumist vaatas tüdruk segaduses tagasi. Isa läks akna alla, pigistades midagi käes ja põrnitses märga aknaklaasi. Ema läks mehe juurde ja nõjatus tema õla vastu. Alys söandas ust ainult tolli jagu irvakil hoida ja viivitas lahkumisega. Ta tahtis teada, mis toimub. Vanemad ei räägiks talle sellest iial.

      „Kas õukonnas pole ikka veel kohta?“ kuulis tüdruk ema küsimas. Elena hääl oli endiselt leebe ja lahke, kuid Alysile tundus, et ema hakkab nutma.

      „Kõik minu pärast,“ sosistas ema. „Madre de Dios, kui mind – meid – poleks, oleksid sulle õigusega kuuluvas kohas.“

      „Elena, sina ja Alys olete minu jaoks kõik. Oleksid kuningliku õukonna ehe, kaunistaksid ükskõik millist kohta, kus sa ka ei viibiks. Need narrid ei näe seda.“

      „Sest olen Lorca-Ramirez. Sa poleks pidanud minuga abielluma, mi corazón. Ma ei toonud sulle midagi kaasa. Kui sul oleks korralik inglannast naine… Kui oleksin surnud…“

      „Jäta, Elena, sa ei tohi kunagi nii rääkida. Oled minu jaoks kõik. Olen parema meelega siin maailma lõpus sinu ja Alysiga kui kuningas Londoni palees.“

      Uksepraost piiluv Alys nägi, kuidas isa haaras ema tugevasse embusse. Ema nuuksus tema õla vastas. Teades, et naine teda ei näe, oli isa näol tormine ja raevukas ilme.

      Alys hiilis kikivarvul moonakambri trepist alla, ettevaatlikult, et mitte häält teha. Tal oli külm ja hirm. Isa polnud peaaegu kunagi vihane, aga tolles hetkes, isa ilmes, ema rõhuvas kurbuses oli midagi, mis tekitas tüdrukus tahtmise ära joosta.

      Alys astus toimekasse kööki, ruttas mööda tule ääres mõõku puhastavatest sõduritest ning pottide-pannidega askeldavatest teenijatest ning seadis sammud koka poole, et talle maitsetaimed üle anda. London. Mis iganes isa vihastas, oli see Londonis. Loomulikult tüdruk teadis, et London asub kaugel üle mere Inglismaal. Seal on nende päriskodu, või nii isa mõnikord rääkis, aga Alysil oli seda raske ette kujutada. Kui isa näitas tütrele joonistusi kirikutest, sildadest ja paleedest, oli ta hämmastunud, et nii palju inimesi elab nii suurejoonelistes oludes. Tüdrukule kõige suurem teadaolev palee asus Galways. Kui Alys käis seal emaga turul, ütles isa, et London on nii suur nagu kakskümmend Galwayd.

      Londonis elas ka kuninganna Elizabeth, kes oli kuulus, särav ja ilus ning hoidis kogu Inglismaad oma sõrmustatud käe kaitse all. Kas kuninganna tegi isa vihaseks? Kas tema kurvastas ema?

      See tegi viha ja Alysi käed läksid rusikasse. Kuidas julges kuninganna – või ükskõik kes teine – teha tema vanematele liiga? See polnud õiglane. Alys ei hoolinud sellest, kus ta elab, kas Galways või Londonis, aga talle läks sügavalt korda, kui isal keelati elamast talle õigusega kuuluvas kohas.

      „Mida see peaks tähendama, mileedi Alys? Miks nii vihane?“ küsis kokk. „Kas haldjad varastasid teie suhkru ja jätsid soola asemele?“

      Alys naeris nokkimise peale. „Ei, tulin ainult maitsetaimi tooma. Ilmselt teeb külm ilm mul tuju pahaks.“

      „Kõigi nende tulede juures pole siin kunagi külm. Mul oleks aiast veidi münti vaja. Arvan, et nägin müüri ääres mõnda rohelist taime. Kas tooksite need mulle? Veidi värsket õhku ei teeks teile paha, mileedi.“

      Ülesande eest tänulik Alys noogutas, haaras mantli ja lipsas müüriga ümbritsetud köögiviljaaeda.

      Väljas puhus vinge tuul, kuid Alys ei hoolinud sellest, kui ta läbi aia selle tagaosas asuvate maitsetaimepeenarde juurde sammus. Tuul tõi kaasa soolast merehõngu ja millal iganes tüdruk oli kurb või segaduses, rahustas see ta maha.

      Alys ronis kivimüürile, istus ja vaatas merele. Kindluse abihooned – meierei, lihakarn ja tallid – varjasid suurema osa vaatest kaljudele, kuid tüdruk nägi kaugemal hõbehalli laineriba.

      Ta mõtiskles, mis oleks, kui tema üle mere Londonisse läheks ja ajaks korda, mis iganes ta perekonda haavas. Ta räägiks kuningannaga. Võib-olla, lihtsalt võib-olla, näeks ta toda nägusat poissi jälle…

      „Alys! Sa saad seal külma,“ kuulis ta isa hüüet.

      Tüdruk vaatas tagasi ja nägi aiateel lähenevat isa. Isal polnud mantlit seljas ega mütsi peas, justkui ei paneks ta külma millekski. Isa tähelepanu oli jäägitult tütrel.

      „Isa, kui kaugel on London?“

      Isa kortsutas kulmu. „Oh, sa kuulsid pealt, eks? London on palju kaugemal, kui sina

Скачать книгу