LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tema neid ka kõigi teiste eest. Nagu kõik siin elus, olid sõbrannade reaktsioonid menopausile isiksusepõhised: Di ütles, et ta on kogu aeg maruvihane ja kui tema günekoloog varsti hüsterektoomiaga ei nõustu, haarab ta väikesel tolgusel kraest kinni ja lööb ta vastu seina; Monica heietas oma tunnete „kaunist pingsusest” ja Natalie mõtles murelikult, kas menopaus suurendab tema ängi. Nad kõik olid ühel nõul, et sõbranna Gilliani surm oli just tema moodi ‒ et menopausist pääseda ‒, ning nutsid oma Proseccosse.

      Ei, ta ei saada klassiõdedele sõnumit, sest ühtäkki meenus talle, kuidas ta oli viimasel õhtusöögil menüült silmad tõstnud ja tabanud pilgud, mis tähendasid päris kindlasti: „Vaene Frances.” Frances ei suutnud haletsust taluda. See eriline, püsivalt abielus naiste rühm oleks pidanud teda kadestama, või siis teesklesid nad kõik need aastad, et kadestavad teda niigi, kuid näis, et olla kolmekümnendates aastates lastetu ja vallaline on midagi sootuks muud kui olla lastetu ja vallaline viiekümnendates. See pole enam glamuurne. Nüüd on see juba natuke kurb.

      Ma olen kurb vaid ajutiselt, ütles Frances endale, tõmmates selga puhast pluusi, millel oli üsna avar dekoltee. Ta viskas higise särgi tagaistmele, pani auto uuesti käima, heitis pilgu üle õla ja sõitis maanteele. Ajutiselt Kurb. See võiks mõne bändi nimi olla.

      Ta nägi silti. Kissitas silmi. Kirjas oli Tranquillum House.

      „Ees vasakpööre,” ütles GPS.

      „Jah, ma tean, ma näen seda.”

      Ta nägi tahavaatepeeglis omaenda silmi ja püüdis näole manada kas-pole-elu-huvitav-ilmet.

      Francesele oli alati meeldinud mõte paralleelmaailmadest, milles tema eri versioonid eri elusid proovivad – ühes polnud ta kirjanik, vaid tegevdirektor; teises oli ta lastetu naise asemel kahe, nelja või kuue lapse ema; kolmandas polnud ta Solist ja neljandas Henryst lahku läinud –, aga enamasti oli ta alati rahul või vähemasti leppis maailmaga, millest ta end leidis … kui mitte arvestada praegust olukorda, sest just praegu oli tunne, nagu oleks tegu mingi murrangulise füüsilis-administratiivse eksitusega. Ta oli teise maailma sattunud. Ta oleks pidanud Ameerikas iha ja armastust nautima, mitte Austraalias valu ja muret taluma. See oli lihtsalt vale. Lubamatu.

      Ja ometi oli ta siin. Midagi muud polnud teha, kusagile mujale pöörata.

      „Kurat võtku,” ütles Frances ja pööras vasakule.

      kolmas peatükk

       Lars

      „See on mu naise lemmik.” Viinamarjaistanduse lõbus, jässakas, vanamoodsate vuntsidega kuuekümnendates aastates peremees tõstis pudeli valget veini. „Naine ütleb, et see viib tema mõtted siidlinadele. Sel on kreemjas sametine järelmaitse, mida te minu arvates naudite.”

      Lars keerutas degusteerimisklaasi ja tõmbas sõõrmetesse veini hõngu: õunad, päikesepaiste ja puusuits. Otsemaid meenus üks sügisene päev. Trööst, mida pakkus tema kätt hoidev suur soe käsi. Tekkis tunne, nagu oleks see lapsepõlvemälestus, aga ilmselt polnud tegu sellega, pigem mälestusega, mille Lars oli laenanud mõnest raamatust või filmist. Ta võttis sõõmu veini, laskis sellel suus ringi käia ning rändas vaimus ühte Amalfi ranniku baari. Viinapuulehed valgusti kohal ning küüslaugu ja mere lõhn. See oli siiras õnnelik mälestus päriselust, mida kinnitasid fotod. Larsile meenusid spagetid. Üksnes petersell, oliiviõli ja mandlid. Kusagil võib neist spagettidest isegi foto olla.

      „Mis sa arvad?” Viinamarjaistanduse peremees naeratas laialt. Jäi mulje, nagu oleksid tema vuntsid pärit 1975. aastast, aga ideaalselt säilinud.

      „Suurepärane.” Lars võttis veel ühe lonksu, püüdes täit elamust saada. Vein võis su ära petta – puha päikesepaiste, õunad ja spagetid, aga seejärel üksnes hapu pettumus ja tühjad lubadused.

      „Mul on ka Pinot Grigiot, mis võiks meeldida …”

      Lars tõstis käe ja vaatas kella. „Ma pigem lõpetaksin sellega.”

      „Kas te peate täna kaugele reisima?”

      Kõik, kes siin peatusid, olid teel kusagile mujale. Larsil oleks väike puust „Mekkimiskeldri” silt äärepealt kahe silma vahele jäänud. Ta oli pidurit vajutanud, kuna ta oli selline mees – spontaanne. Kui see talle meelde tuli.

      „Ma pean tunni aja pärast tervenduskeskuses olema.” Lars tõstis veiniklaasi, vaatas seda vastu valgust ja imetles kuldset värvi. „Nii et kümne päeva jooksul ei saa ma mingit alkoholi tarvitada.”

      „Ahaa. Tranquillum House, õigus?” ütles peremees. „Teete läbi selle – kuidas nad seda nimetavadki? – kümnepäevase puhastuse või midagi sellist?”

      „Minu pattude pärast,” ütles Lars.

      „Tavaliselt käivad külastajad koduteel meie juurest läbi. Meie veinikelder on esimene, mis teel Sydneysse ette jääb.”

      „Mida nad sellest kohast räägivad?” küsis Lars ja võttis rahakoti välja. Ta kavatses tellida veini kui tere-tulemast-koju-kostitust.

      „Kui aus olla, siis mõni näib olevat justkui veidi põrutada saanud. Enamasti vajavad nad lihtsalt napsi ja natuke kartulikrõpse, ja värv tuleb neile näkku tagasi.” Peremees asetas käe ümber pudelikaela otsekui trööstiks. „Õigupoolest sai mu õde äsja sealses spaas töökoha. Ta ütleb, et tema uus ülemus on natuke …” Mees kissitas silmi, nagu tahaks näha sõna, mida otsis. Viimaks ütles ta: „Isemoodi.”

      „Olen hoiatatud,” kostis Lars. Ta ei muretsenud. Ta oli tervenduskeskuste sõltlane. Neid asutusi juhtivad inimesed kippusidki „isemoodi” olema.

      „Õde räägib, et maja ise on imeilus. Sellel on lummav ajalugu.”

      „Küllap selle ehitasid sunnitöölised.” Lars koputas oma kuldse Amexi krediitkaardiga vastu baariletti.

      „Jah. Vaesekesed. Neile polnud mingit spaaravi.”

      Larsi selja tagant uksest ilmus naisterahvas, kes pomises: „Kuramuse internet on jälle maas.” Larsi nähes ta vakatas ja vaatas meest veel kord. Lars oli sellega harjunud. Teda oli eluaeg kaks korda vaadatud. Naine sattus segadusse ja pööras pilgu ära.

      „See on minu naine,” sõnas veinikeldri peremees uhkelt. „Me rääkisime just sinu lemmik-semillonist, kullake – siidlina-semillonist.”

      Puna kerkis naise kaela mööda üles. „Mulle ei meeldi, et sa inimestele sellest räägid.”

      Tema abikaasa näis segadusse sattuvat. „Ma räägin inimestele sellest alati.”

      „Ma võtan terve kasti,” ütles Lars.

      Ta vaatas, kuidas naine möödudes meest seljale patsutas.

      „Kaks kasti,” ütles Lars, sest ta veetis oma päevad, tegeldes purunenud abielude kildudega, ning talle meeldis ilus abielu.

      Ta naeratas naisele. Naise käed kerkisid juukseid kohendama, samal ajal kui tema mees võttis välja vana päevinäinud tellimusraamatu, mille külge oli nööriga kinnitatud sulepea, naaldus raskelt vastu letti ning uuris blanketti pilguga, mis viitas, et asi võtab aega. „Nimi?”

      „Lars Lee,” vastas Lars, samal ajal kui tema telefon andis signaaliga märku sõnumi saabumisest. Ta toksis ekraani.

       Kas sa vähemasti mõtled sellele? Xx

      Larsi süda vajus saapasäärde, nagu oleks mööda tema ihu ühtäkki sibanud must karvane ämblik. Kurat võtku. Ta oli arvanud, et see on läbi. Tema pöial viivles kaalutlevalt sõnumi kohal. Sõna „vähemasti” passiivne sõjakus. Mesimagus kahekordne „x”. Ka ei meeldinud talle see, et esimene suudlust tähistav „x” oli suure ja teine väikese tähega, nagu ei meeldinud ka tõsiasi, et see talle ei meeldinud. See oli pisut sundkäitumise

Скачать книгу