LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei saa aidata inimest, kes ei taha end aidata lasta.

      Vaatan, kuidas Emily ja Teddy käest kinni hoides majja kaovad. Mööda tänavat minema sõites, kiirustades, et mind sissesõidutee otsa juures ootava Maisie juurde jõuda, märkan Theo tapvat pilku.

      CLARA

      LEIN puudutab mu elu väga mitmesugusel moel.

      Mu hommikuid täidab kurbus, õhtuid melanhoolia. Omaette olles ma nutan. Ma ei suuda Maisiele tunnistada, miks Nicki siin ei ole, niisiis olen hakanud valetama, öeldes mu ees seisvale igatseva pilguga tüdrukule, et isa on väljas, ta on mingeid asju ajamas, on tööl. Toetun kulunud vastustele – ta tuleb varsti koju; ta tuleb hiljem koju – ja olen tänulik, kui Maisie naeratab ja vastusega leppides rõõmsalt minema kepsleb. Andes mulle sel moel amnestia, armuaega. Ma ütlen talle seda hiljem. Varsti. Mu isa tuleb ja mu isa läheb. Ta toob õhtusöögi ja istub mu kõrval lauas ja käsib mul süüa. Ta torkab toidu kahvli otsa ja surub kahvli mulle kätte. Ta pakub end Maisiet mänguväljakule viima, kuid ma keeldun, kartes, et minuta lahkudes ei tule Maisie enam tagasi. Ja niisiis püsime kodus ja sooldume kurbuses. Me marineerime ja upume selles. Me laseme kurbusel imbuda oma olemise igasse tahku ja see muudab meid hellaks ja nõrgaks. Isegi koer Harriet on kurb ja tõmbab end mu jalge ette põrandalappi meenutavaks keraks, sellal kui mina päev otsa istun, Felix süles, ja tuimalt teleriekraanilt Maisie multikaid vahin. „Max ja Ruby“, „Curious George“. Harrieti kõrvad kerkivad mööduvate autode mürinat kuuldes kikki; naabermaja ukse taga peatuvat pitsakullerit kuuldes viskub koer püsti, arvates tühikäigul undavat mootorit kuuldes ekslikult, et tegu on Nickiga. See ei ole Nick, tahaksin koerale öelda. Harriet, Nick on surnud.

      Maisie osutab millelegi telekaekraanil ja naerab, vasekarva kiharad varjavad ta silmi. Ta on igati rahul võimalusega vaadata telekast kaheksa tundi jutti rääkivaid jänkusid, süüa hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks pakkide viisi mikrolaineahjus tehtud plaksumaisi – küsides minult: kas nägid seda? ja mina noogutan elutult, kuigi ma ei näinud midagi. Ma ei näe mitte midagi. Nick on surnud. Mida mul veel näha on?

      Kui ma pole kurb, siis olen vihane. Vihane Nicki peale, kes mu maha jättis. Kes oli hooletu. Kes kihutas, kui Maisie autos oli. Kes kihutas, punkt. Kes kaotas auto üle kontrolli, vuhises läbi õhu ja põrkas vastu seda puud ja kelle keha jätkas edasiliikumist ka auto äkilise peatumise järel. Ma olen ka puu peale vihane. Ma vihkan seda puud. Löögi jõud painutas auto ümber Harvey Roadil seisva vana tammepuu ja Nicki suhtes diagonaalis tagumisel istmel istunud Maisie ei saanud mingi ime läbi üldse viga. Ta lihtsalt istus seal, kui auto duralumiinium ta ümber kaevanduskäiguna kokku vajus ja tüdruk autokere sisse lõksu jäi ning Nick juhiistmel oma viimased iseseisvad hingetõmbed tegi. Põhjus: Nicki valitud kiirus, päike, kurv. Just seda mulle räägitakse, seda fakti korrutatakse oksendamiseni ajalehtedes ja uudistes. Ühe ohvriga lõppenud avarii Harvey Roadil. Õnnetuse põhjuseks on hooletu sõidustiil. Uurimist ei algatata. Kui Nick oleks elus, siis esitataks talle terve rida süüdistusi kiiruse ületamise ja lohaka sõidustiili eest ja see oleks alles algus. Mulle öeldakse konkreetselt, et juhtunus on süüdi Nick. Nick põhjustas oma surma ise. Tema on see põhjus, miks ma pean nüüd üksi toime tulema kahe lapse, purunenud auto ja haiglaarvetega. Nagu selgub, on suremine võrdlemisi kallis lõbu.

      Kui Nick oleks vaid kiirust vähemaks võtnud, siis poleks ta praegu surnud.

      Kuid lisaks Nicki raskele jalale ja hoolimatusele on teisigi asju, mis mind vihale ajavad. Näiteks tema esiukse taha laiali loobitud jooksukingade kuhi. See ajab mind raevu. Need vedelevad endiselt seal ning hommikuti, järjekordsest unetust ööst väsinu ja unisena, komistan ma neile otsa ja olen maruvihane Nicki peale, kel ei jätkunud oidu enne surma oma jalanõusid ära koristada. Kurat küll, Nick.

      Samu tundeid tekitas tema köögivalamusse jäetud kohvitass ja hommikusööginurgas lohakalt vedelev ajaleht, mis lehekülgede kaupa põrandale vajus. Korjasin need üles ja virutasin puust lauale, tundes viha kogu selle segaduse põhjustanud Nicki vastu.

      See on Nicki süü; see on tema süü, et ta nüüd surnud on. Järgmisel hommikul hakkab Nicki äratuskell kell kuus lärmi lööma nagu alati – harjumuse jõud, mida järgib ka Harriet, kes lootuses jalutama pääseda end püsti ajab. Täna ei lähe keegi Harrietiga jalutama; homme ei lähe keegi Harrietiga jalutama. Proua, teie abikaasa sõitis liiga kiiresti, oli politseinik öelnud enne Felixi ja minu patrullautosse juhatamist ning haiglasse sõidutamist, kus ma andsin allkirja dokumendile, milles ütlesin lahti oma abikaasa silmadest, südamest ja elust. Otse loomulikult, kinnitan endale. Nick sõidab alati liiga kiiresti. Päike, ütles mees süüdistavalt ja kordas siis uuesti: Ta sõitis liiga kiiresti.

      Ega keegi viga saanud? küsisin nürilt ja ootasin politseinikult eitavat vastust. Ei saanud. Oi, küll ma olen ikka rumal. Kui keegi viga ei saa, siis politseinikku lähedaste järele ei saadeta. Ja siis tekitab mu enda rumalus minus viha. Viha ja piinlikkust.

      Lasen Maisiel oma magamistoas magada. Isa hoiatab mind, et see ei ole hea mõte. Kuid ometi teen ma seda. Ma lasen tal oma toas magada, kuna voodi on ühtäkki liiga suur ning ma tunnen end selles väikese ja eksinu ja üksildasena. Maisie on rahutu magaja. Ta räägib unes, pomiseb vaikselt midagi issi kohta ja ma silitan lapse juukseid, lootes, et ta peab minu puudutust oma isa omaks. Ta peksab unes jalgadega. Hommikul ärgates on ta pea jalutsis ja vastupidi.

      Kui me õhtul poole kaheksa paiku magama asutame, Felix oma korvis voodi minupoolses servas, küsib Maisie minult mitmekümnendat korda „Kus issi on?“ ja mina annan ikka ühesuguse tühja vastuse: „Ta tuleb varsti koju“, teades, et Nick ei teeks niimoodi. Nick ei läheneks asjadele nii, kui mina surnud oleksin. Oi, kuidas ma soovin, et surnud oleksin mina. Nick oli parem lapsevanem. Ta kasutaks selgitamiseks sõnu, leebeid sõnu, peitesõnu ja kõnekeelseid väljendeid. Ta võtaks lapse sülle ja põimiks oma käed ta ümber. Ta magab rahulikku und, ütleks ta tüdrukule, või siis Ta läks paremasse paika, nii et Maisie kujutaks endale ette, kuidas ma Disney Worldis kuningas Stefani lossi kõige kõrgemas tornis Uinuva Kaunitari seltsis tukastan ja tõsiasi, et ma olen surnud, et tekitaks temas kurbust ega ebakindlust. Selle asemel kujutaks ta endale alati kadedusega ette, kuidas ma kaunist õhtukleiti kandes luksuslikus voodis laman, juuksed nägu raamimas, kroon peas. Mind ülendataks printsessi seisusesse. Printsess Clara.

      Ja mitte Nick.

      „Millal issi koju tuleb?“ küsib tüdruk ja ma libistan sõrmedega läbi ta juuste, sunnin end naeratama ja stampvastust andma: “Varsti“, pöördudes ise lapsest eemale ja hakates pahura Felixiga askeldama, et tüdruk mu pisaraid ei näeks.

      Nicki matusepäeval sajab vihma, nagu tunneks taevaski koos minuga nuttes mulle kaasa. Päike keeldub oma süüdlaslikku nägu näitamast ja varjab end taevast täitvate, turvaliselt täissöönud hallide vihmapilvede taha. Kauguses küünitavad pilved kurjakuulutavalt taeva poole nagu pilvede Saint Heleni mägi. Mu kõrval, minust vasakul, seisab Nicki parim sõber Connor ja paremal pool mu isa, Maisie meie kahe vahele peidetud. Kui kirikuõpetaja Nicki keha mulla rüppe on andnud, poetame kirstule pihutäie mulda.

      Me jalad vajuvad mutta ja Maisie hoiab mul käest kinni. Tüdrukul on jalas kummisaapad, sinakasrohelised kummisaapad, mille säärtel on kutsikate pildid, ja seljas must A-lõikeline kleit. Ta on juba väsinud Nicki järele küsimast ja nii ta siis seisab seal midagi kahtlustamata, sellal kui ta isa mulda sängitatakse.

      „Mida me teeme, emme?“ tahab ta teada, tundes huvi, miks kõik need mustadest vihmavarjudest moodustunud varikatuse all seisvad leinavad inimesed on siia kogunenud, vaadates, kuidas mingit kasti mulla sisse maetakse, umbes samamoodi, nagu Harriet tagaaias oma konte matab.

      „See on täiesti vastuvõetamatu,“ ütleb Nicki ema mulle pärast, kui me surnuaialt lahkudes oma pargitud autode poole suundume.

      „Sa peaksid talle rääkima, Clarabelle,“ ütleb mu isa, kasutades hüüdnime, mida ma olen hakanud armastama ja mis oli mulle kunagi vastumeelt. Maisie keksib oma noorema, vaid kolmeaastase nõo seltsis ja kumbki neist isegi ei märka silmanähtavat kurbust, mis niiskust täis õhus ripub. Väljas on palav ja lämbe, sääsed ja muud hammustavad putukad paljunevad otse meie silme all.

Скачать книгу