LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nagu Gruvesson oma selgelt liiga lühikeses aruandes oli märkinud, tundus, et vasak põsesarn koos avatud haavaga otse silma all oli saanud kõige tugevama löögi.

      Parema ja vasaku segamini ajamine oli klassikaline Gruvessoni viga.

      Või äkki polnudki siin sellega tegemist. Greide heitis selle mõtte eemale ja kummardus lähemale, et haava põhjalikumalt uurida. See tundus üsna puhas, verd peaaegu polnudki. See ei olnud ebatavaline, kuna keha oli tund või kaks vee all veetnud. Kummaline oli, et seal olnud veri paistis mingil põhjusel olevat hüübinud.

      Greide võttis skalpelli ja kraapis ettevaatlikult piki haava serva. Kindel see, veri oli kuiv. Kuidas see võimalik oli? Greide ei suutnud sellele vastust leida, ent tundis värinat oma keha läbivat. Üks idee hakkas kuju võtma. Aga enne, kui ta kindel sai olla, pidi ta veel mõne testi tegema. Võibolla looteasend ei olnudki tingitud koolnukangestusest.

      Tema pulss tõusis ja adrenaliin purskus vereringesse, Greide haaras rinnataskust hemostaatilised tangid ja suunas kogu oma tähelepanu torso alumisele osale, mis ilmutas rasva ladestumise esimesi märke, kuigi keha oli muidu kõhn. Skalpell lõikas ihusse ilma vastupanuta ja pärast paari hästisooritatud lõiget eemaldas Greide tangidega suhkrutükisuuruse koeproovi.

      Greide tormas mööda koridori laborisse, kus ta lõikas proovist õhukese viilu, asetas selle slaidi keskele, kattis selle ja pani mikroskoobi käima.

      Tema kahtluste kinnitamiseks kulus vaid hetk. Hüübinud verele, suuremalt jaolt kahjustamata kehale ja kägarasse tõmbunud asendile oli selgitus. Kuidas see juhtunud oli, seda ei osanud Greide öelda. Aga tema töö polnud seda seletada. Ja muidugi pidi ta avama rinnaõõnsuse ja põhjalikult kopse uurima, enne kui oma avastustest võis teatada. Kuid temas polnud kübetki kahtlust. Ta oli veendunud, et Arne Gruvesson oli taaskord süüdi katastroofilises valehinnangus.

      Tundus, nagu oleks suur koorem Greide õlgadelt langenud, ja ta lausa tundis, kuidas tema suunurgad enam gravitatsiooni mõjul allapoole ei rippunud. Lõpuks ometi sai ta pärast pea kahte aastat punuda oma esimese patsi.

      4

      MUSTVALGE FOTO MÕÕTMED OLID 180 × 135 sentimeetrit ja see kujutas mangroovipuid džunglis ning nende lõputus kaoses madudena looklevaid maapealseid juuri. Peale selle oli sel tinaraam, mis kaalus tunduvalt rohkem, kui arvata võiks.

      Fabian Risk luges vaikse palve, kui ta kolmesest seeriast viimase üles tõstis ja oma kohale riputas.

      Tema nimmepiirkond oli viimase tunni jooksul töökoorma all valutama hakanud ja kui ta varsti puhkust ei saa, ähvardas see peagi korralikuks lumbalgiaks puhkeda.

      Aga Fabian ei tahtnud head tuju rikkuda ja Sonjale midagi öelda. Lõppude lõpuks oli ta siin naise pärast. Fabian oli Sonjat üllatanud, võttes kogu päeva töölt vabaks, et olla abiks naise esimese suure kunstinäituse üles riputamisel.

      Tõsi, tegemist oli Dunkeri kultuurimaja kolmest näitusesaalist väikseimaga, aga ikkagi oli see suur asi. Pärast kõiki neid aastaid rasket tööd ja eneses kahtlemist oli Sonjal lõpuks ometi võimalus läbimurdeks. Kui kõik läheb plaanipäraselt, teeb ta endale nime. Fabian mõistis, miks see naisele nii tähtis oli, et kõik oleks täiuslik, kuni peenima detailini välja.

      Aga see ei takistanud tal mõtlemast politsei sireenidele, mis Hamntorgeti majade fassaadidelt vastu kajasid, kui ta viimaseid asju sisse tassis. Tänu telefonile oli Fabianil olnud võimalik ligi pääseda P4 Malmöhuse raadio kohalikele uudistele, mis teatasid tagaajamisest läbi Helsingborgi kesklinna ja mis lõppes, kui üks juhtidest üle kai ääre sõitis ja vette kukkus.

      Umbes tund aega hiljem, kui hukkunud juhi isik avalikustati, jõudis uudis riiklikesse majandusuudistesse Eko. Tundus, et Peter Brise oli riigi üks säravatest IT-sektori tähtedest. Tema firma Ka-Ching oli viimase aasta jooksul oma tulusid mitu korda kahekordistanud ja talle oli väga helget tulevikku ennustatud. Fabiani silmis tegi see sündmuste ahela veelgi kummalisemaks. Ka ei saanud ta aru, miks teise auto juhti ainsalgi korral ei mainitud.

      „See on natuke liiga paremal.”

      Sonja hääl tõi Fabiani tagasi reaalsusesse ja ta kohendas raami mõne millimeetri võrra.

      „Ei, oota, see on liiga kaugel.”

      Mees jõudis raami vaevalt sõrmeotsaga silitada, kui Sonja hüüdis, et see on täiuslik, ja liikus tagurpidi näitusesaali keskele. Sinna jõudnud, hingas naine sügavalt sisse ja pöörles siis nii aeglaselt ümber oma telje, et Fabianil oli aega oma palvet mitu korda korrata. See polnud juhtumisi esimene kord, kui naine oli kunstitööde energiat ja paigutust endasse imenud.

      „Mul on kahju, aga see ei toimi.” Sonja tõstis lüüasaamise märgiks käed. „Mangrooviseeria ei tekita Öresundi piltidega piisavat kontrasti. Arvan, et on parem, kui need on omaette nurgas koos skulptuuridega.”

      „Sa tahad öelda, et peame kõik ümber paigutama? Jälle?” Fabian mõistis kohe, kui halvasti see kõlas, ja soovis, et oleks öeldu saanud tagasi võtta, vahetada välja lihtsa okei ja võibolla veel muidugi me saame seda teha vastu.

      „Täpselt nii. Mis siis on?” ütles Sonja toonil, mis tegi täielikult selgeks, et positiivset õhkkonda ei olnud enam võimalik päästa.

      „On sul mõni parem idee?”

      Muidugi oli tal parem idee – täpselt seesama, mis tal oli olnud viimasel kolmel korral, kui naine oli teda sundinud kõigega otsast peale alustama. Aga Fabianil ei olnud mingisugust kavatsust seda sel korral kõva häälega öelda, kuigi võibolla peaks ta nimelt seda tegema. Võibolla naine seda ootaski.

      Fabian oli just otsustanud, et see oli upu või uju tüüpi olukord, kui tema telefon taskus ellu ärkas. Ta võttis selle välja ja nägi, et helistaja oli Einar Greide patoloogiast. Kui ta helistas pigem Fabianile kui kellelegi teisele meeskonnast, võis see ainult ühte tähendada.

      „Tere, Pats.”

      Midagi oli juhtunud. Midagi ebatavalist.

      „See puudutab autoõnnetuse ohvrit.”

      „Sa mõtled meest, kes Norra Hamneni kailt alla sõitis.”

      „Jah, keda siis veel?”

      „Pats, anna andeks, aga olen täna vaba ja kõik, mida ma tean, on see, mis uudistes oli. Ma pole sellest Brisest, või mis iganes ta nimi on, midagi kuulnud.”

      „Sa pole kunagi kuulnud „Tapjanälkjatest”?”

      „Ei. Kas ma peaksin?”

      „Muteerunud Hispaania nälkjad, kes söövad sinu lemmikloomad ära. Mis planeedilt sa pärit oled?” Patsi ohe oli nii vali, et see pidi kostuma ka Sonjani, kes oli ohjad enda kätte haaranud ja alustanud väiksemate tööde mahavõtmisega.

      „Me räägime aasta kõige allalaaditumast rakendusest. Ja kui minu arvamust küsida, on see täiesti geniaalne mäng. Aga me ei peaks sellest lobisema.

      Asi on selles, et Brise surnukeha saabus paar tundi tagasi siia. Või täpsemalt saabus see Arne Gruvessoni lauale, tema omakorda jõudis otsusele, et tegemist oli kõige tavalisema autoõnnetusega.”

      „Olgu. Kas sa võiksid asja tuumani jõuda? Pean tagasi minema …”

      „Ja Arne tegi seda jälle.”

      „Tegi mida?” küsis Fabian hetk enne, kui mõistis, et oleks pidanud vastust teadma.

      „Keeras käkki!” hüüatas Pats sellise põlgusega, et Fabian võis peaaegu tunda telefonist sülge pritsimas. „Sest ma uurisin laipa ja tuli välja, et Peter Brise ei surnud täna – ta suri umbes kaks kuud tagasi.”

      „Ah? Mis mõttes kaks kuud tagasi? Kas tema polnud mitte see, kes autos oli?”

      „Oo jaa, oli tõesti. Aga ta oli külmunud, kui auto veega täitus.”

      „Külmunud,”

Скачать книгу