LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Sõna läheb isevoolu teed, ja karvasest saab armas või vastupidi ning see lendab suust suhu nagu linnuke.

      „Tuult sõnadele tiibadesse,” ümiseb Vahur ja tal hakkab äkki lõbus. Ta silmitseb turulisi, kes rahumeelselt lettide vahel jalutavad. Keegi neist ei või aimata, mida teised temast parasjagu räägivad. Nad ei oska karta, et satuvad ehk juba järgmisel hetkel mõne hea tuttava hammaste vahele ja saavad seal julmalt sakutada. Lahkest inimesest saab hoobilt ahne – ja seda põhjustab üksnes pisuke keelevääratus või möödakuulamine …

      Vahurile meenub, kuidas ta naabrimehel oli hiljaaegu politseiga tegemist. Mees üüris Inglismaal töötamise ajaks oma korteri välja, see aga muudetud kohemaid ja tema teadmata hooramajade keti üheks lüliks. Asi tuli avalikuks, algatati kriminaalasi ning muude hulgas pidi Vahurgi uurija arvukatele küsimustele vastama. „Mulle jätsid need neiud küll hea mulje …” oli ta tookord politseiametnikule muiates kinnitanud, aga kui mundrimehed tema korterist välja läksid, võis juhuslikule pealtnägijale jääda mulje, et ka tema on kõmulise looga seotud …

      Hoobilt on Vahuri lõbusus kustunud ja selle suitsevate tukkide kohal viirastub hiljutine kahekõne juhusliku tuttavaga, pigem võõraga, kelle nimegi ta ei teadnud, aga kes üsna koduselt nende asutuse einelauas istus. „Kas tead,” sõnas tuttav-võõras, kobamisi sõnu otsides, mõningaid leides ja seejärel neid ettevaatlikult ta kõrvadesse poetades. „Nad räägivad, et sul olevat mingid jamad politseiga, et käid ülekuulamistel ja muud seesugust, ega ma seda ei usu … aga ikkagi … arvasin, et võtan selle sinuga jutuks.”

      Tookord tegi asi Vahurile nalja, sest tundus koomiline, et kellegi aju fabritseerib imelikke kujutluspilte tema ja seaduse ootamatutest vastuoludest, ning veidra tuju ajel varjas ta esile tükkiva muige hoopis kohkumist väljendava näoilme taha. „Ma ei tahaks sellest rääkida,” lausus ta tähendusrikka viivu pärast ja agaralt silmi pööritades.

      Nüüd seisab segadusse sattunud Vahur turuväravas. Soe suvepäev õhkab kuumust, pilvitus taevas kiiskab päike, suvesärk ta seljas on muutunud higiraskeks ja märga tilgub juustest näole nagu saunalaval. Tundub üsna võimalik, et keegi kolleegidest on saanud hakkama räpase naljaga ning lasknud tema kohta lendu kõlaka, et näed, Koolpuu on mingi afääriga seotud, teda kuulatakse politseis üle ja kõike muud sellist. Nali naljaks, aga kuulujutud võisid juhtkonna seas sobiva pinnase leida ja seal agaralt võrsuma hakata. Usalduse kaotus on igati sobiv vallandamise põhjus ja miks peakski keegi usaldama tegelast, kes on millegi halvaga vahele jäänud.

      Siiamaani oli Vahur elanud justkui naljaga pooleks, aga nüüd, ühel ootamatul selgusehetkel, tajub ta, et elul on tõsi taga. Et ülespoole ronimiseks võib keegi eimillestki kinni haarata, kui tal parasjagu kõva tahtmine on. Võimalik, et säherduse ilge tembu taga on mõni noorem mees … Juhan või Andres? Ta ei taha kedagi uisapäisa kahtlustama hakata ja talle ei meeldi ülepea kolleegide süüdistamine. Ta on ikkagi korralik inimene.

      Vahur seisab ikka veel turuväravas. Temast lähevad mööda mehed ja naised, noored ja vanad, ta hajevil pilk seirab omavanust meest, kes äkitselt jääb justkui jahmunult seisma. Ei liigu edasi ega tagasi, täpselt nagu temagi. Huvitav, mida see mees ette võtaks, kui tal sama hullud asjalood oleksid kui minul, arutleb Vahur. Järgmisel hetkel pöörab too seisataja ümber ja jõllitab läbitungival pilgul Vahurit, nagu tahaks ta mõtteid lugeda.

      Küllap arutab sedasama mis minagi. Et mida ma teeksin tema olukorras, käib kummaline mõte Vahuril läbi pea.

      Kui Vahur kodus mureleid nosib ja lahtisest aknast all liikuvat tänavat vahib, tuleb talle uuesti pähe küsimus, mida mõni teine – teistmoodi inimene – tema olukorras ette võtaks. Ta tahaks kellegagi nõu pidada, aga kedagi ei ole ta kõrval ja tusk tõuseb jälle taevani. Korraga jäävad ta silmad peatuma tuttavana tunduval tegelasel, kes tänava teisel poolel, paar maja edasi asuva pudupoe vaateakna ees seisab ja aeg-ajalt otsivalt ringi vaatab. Talle näib, et see võib olla sama tegelane, kes teda turuväravas vahtis. „Mida kuradit …” vihastab Vahur, uskudes, et mees on nüüd ta järele nuhkima saadetud. Otsemaid moodustub peas keerulise kujuga vandenõuskeem, aga see laguneb kohe koost, sest kui asjale kaine pilguga vaadata, siis puudub skeemil igasugune mõte ja kaal. Ta ei ole kellelegi eriti oluline ning võimalik, et töökaaslased on temasuguse oma teadvusest juba üldse maha kriipsutanud.

      Mees, kes oli kaupluse vaateakent uurinud, astub nüüd kohvibaari uksest sisse ja varsti saab Vahur näha, kuidas too on seal istet võtnud ja ühtäkki muutunud ise justnagu vaateakna eksponaadiks. Läheks sinna akna taha ja näitaks talle keelt, tuleb Vahurile pähe lapselikult rumal mõte ning ta sülitab murelikivi tänavale. Hetkeks viirastub talle, et tänav on nüüd sillutatud murelikividega, aga ei ole, asfaldist õhkub üksnes suvepäeva kuuma päikest.

      Majade vahel on tuulevaikne ja õige palav. Kui Vahur üle tänava läheb, siis kipub pehme, sulama hakanud asfalt kingade külge jääma. Kohvibaari suur aken ongi nagu kaupluse vitriin, klaasi taga istuva mehe põlved jäävad otse Vahuri silmade kõrgusele – ta märkab helebeežide suvepükste peal kohvipruuni plekki, mis meenutab tuttava kujuga saart keset merd. Mehe laua taga on üks vaba, justkui teda ootav tool. Valdur kõnnib mõned sammud edasi, silmitseb teise laua taga istuvate naiste põlvi, ühel isuäratavalt ümaraid ja teisel kondiseid, teeb kiire pöörde ning läheb kohvibaari trepist üles. Inimesed joovad jahedas ruumis mahla ja söövad jäätist. Kuigi kohvibaar on ta kodu vastas, kohe üle tänava, pole Vahur siin eriti sage külastaja ja mitte kunagi pole ta soovinud istuda akna all. Seekord kõnnib ta vaba kohaga aknaaluse laua juurde ning küsib luba sinna istuda. Talle tundub, et lauasistuja noogutab, pigem nõkutab kergelt pead, mis võib kindlasti tähendada nõusolekut.

      „Ma elan siinsamas, otse üle tänava,” ütleb Vahur, mispeale ta lauanaaber ei lausu musta ega valget. „Ma nägin teid turul ja nüüd, huvitav küll, istume ühe laua taga,” alustab Vahur justkui naljatoonil, mispeale teine vaatab ta poole, aga ei poeta isegi mitte mõnda viisakussõna.

      Mida kuradit ma siit otsin, mõtleb Vahur solvunult, tõuseb püsti ja läheb leti juurde. Selles kohvibaaris tuleb ennast ise teenindada. Kui ta akna poole kiikab, näeb ta, et lauanaaber jõllitab tühja lauaplaati. See on temavanune keskealine mees, võimalik, et teist korda abielus nagu Vahurgi, ning samamoodi kiilaneva otsaesisega ja tüsedusele kalduv. Küllap ta on siin esimest korda, nüüd ootab ettekandjat, aga sedamoodi võib ootama jäädagi, arutab Vahur, aga siis tuleb talle pähe mõte, et võiks lauanaabrit kostitada. Asja ees, teist taga, mahla või jäätisega. Pigem mahlaga. Ta kujutab muiates ette lauanaabri kohmetuvõitu üllatust, segadusseviidu hämmeldust, kuid midagi sellist ei saa ta tunda – mehe näos ei liigu ainuski lihas, ta üksnes surub sõrmed ümber klaasi ja vahib liikumatul ilmel kollast vedelikku.

      „Palav ilm on,” teeb Vahur juttu, aga pöörab vastust saamata pilgu aknast välja. Ta oli alatasa vaadanud selle avara akna poole, mille taga ta praegu istub, ja silmitsenud sealt paistvaid kohvibaaris olijaid, kuid ta mällu pole kinnistunud ainsatki pilti baaripoolselt tänavapoolelt. Praegu näeb ta päikesest helendavat sõiduteed ja selle taga kaunikesti räämas fassaadiga maja, kus ta on elanud neli või nüüd juba viis aastat. Üks kolmanda korruse aken on pärani lahti ja see ongi tema korteri aken. Ta mõtleb, et mõned minutid tagasi oleks ta näinud iseennast sealt välja vaatamas.

      Mõttevälgatus, et väheke aega tagasi oleks ta võinud näha iseennast, tundub absurdne, isegi koomiline. „Nagu ütlesin, elan ma siinsamas üle tänava, näete, seal vastasmajas, kolmas korrus …” hakkab Vahur rääkima, aga ta lauanaaber ei vaata akna poolegi, näpib mahlaklaasi ning ta suunurgas paistab midagi pruunikat – jäänus hiljuti söödud toidust või siis kärn.

      Ta ei kuule mind, võib-olla isegi ei näe, käib mõttevälgatus Vahuril peast läbi. Sellest, et inimene ei kuule, saab ta aru, aga ta teab ka seda, et kurdid püüavad huulte liikumisest sõnu välja lugeda, seevastu lauanaaber ei pööra talle mingit tähelepanu. Nagu räägiksin seinale, tunneb Vahur tahtmatult solvumist, aga otsustab juba järgmisel hetkel solvumistunnet trotsida ja nimme lauakaaslasega rääkida.

      „See on hea, et ma saan kellelegi südant puistata,” lausub ta teatraalselt ohates

Скачать книгу