Kuri hunt - Nele Neuhaus

Скачать книгу

      Pia astus sammu kõrvale, et Krögeri meestele ruumi teha. Kahekesi tõmbasid nood tüdruku laiba veest välja.

      „Ta ei kaalu ju peaaegu midagi. Ainult luu ja nahk,” ütles üks meestest.

      Pia kükitas surnud tüdruku kõrvale. Too kandis paelakestega toppi ja teksariidest miniseelikut, mis oli üles kerkinud ja ümber talje keerdunud. Valgus oli napp, ent Piale tundus, nagu oleks tüdruku luine keha kaetud siniste plekkide ja vorpidega.

      „Kas need on verevalumid, Henning?” Pia osutas surnud tüdruku kõhule ja reiele.

      „Hmm, väga võimalik.” Henning valgustas taskulambiga laipa ja kortsutas laupa. „Jah, need on verevalumid ja ligunenud löögihaavad.”

      Ta uuris täpsemalt algul vasakut ja siis paremat kätt.

      „Kröger?” hüüdis ta.

      „Mis lahti?”

      „Kas ma tohin ta ümber keerata?”

      „Palun väga.”

      Henning ulatas taskulambi Piale ja keeras tüdruku kinnastatud kätega kõhuli.

      „Jumal hoia!” pahvatas Pia. „Mis see veel on?”

      Tüdruku selja alaosa ja tagumik olid täiesti ribadeks, läbi tumeda lihaskoe paistsid heledamalt selgroog, ribid ja vaagnaluu.

      „Laevakruvivigastused,” seletas Henning ja vaatas Piale otsa. „See tüdruk ei surnud täna õhtul ega ka mitte siin. Ta on juba ammu vees. Pundunud nahk kätel on juba selgesti näha. Tõenäoliselt lükkas vool ta kaldale.”

      Pia tõusis.

      „Sa arvad, et ta ei ole teiste noortega üldse seotud?” uuris ta.

      „Mina olen ainult kohtumeedik,” vastas Henning. „Uurimine on sinu töö. Fakt on see, et tüdruk suri varem kui täna õhtul.”

      Pia hõõrus mõtlikult käsivarsi ja judises, ehkki väljas oli kõike muud kui külm. Ta vaatas ringi ja üritas ette kujutada, mis siin oli toimunud.

      „Ma püüan esmalt selle laiba ja poisi leidnud noore naise käest midagi teada saada,” lausus ta. „Viige palun surnud tüdruk laborisse. Loodetavasti annab prokurör kiirelt lahkamisloa.”

      „Oot.” Kröger pakkus Piale galantselt oma kätt, et teda nõlvakust üles aidata, ja naine haaras sellest kinni.

      „Aitäh.” Kui nad olid üles jõudnud, naeratas Pia kergelt. „Aga ära hakka selliseid kombeid harjutama.”

      „Kindlasti mitte.” Mees muigas. „Teen seda ainult siis, kui sul on seljas suvine õhtugarderoob ja jalas raske maastiku jaoks sobimatud jalanõud.”

      „Sa oled Henningiga liiga palju koos olnud.” Pia muigas samuti. „Seda on su kõnepruugist kuulda.”

      „Ta on upsakas sitapea, aga ta sõnavara on jalustrabav. Iga ühise väljakutsega õpin midagi uut.”

      „Siis võid need täiendkoolitusena kirja panna. Varsti näeme.”

      Kröger tõstis hüvastijätuks käe ning asus alla ronima.

      „Ah jaa, Pia!” hüüdis ta. Naine keeras ringi.

      „Kui sul külm on, siis mul on autos üks fliisjakk.”

      Pia noogutas ja astus politseiauto poole.

      Vanade klassikaaslastega veedetud õhtu ning ootamatu kohtumine Piaga olid Emmale hästi mõjunud. Hoogsa ja heatujulisena avas ta mehe vanemate suure villa tumerohelise gregoriaani stiilis ukse. Florian, Louisa ja tema elasid maja teisel korrusel. Kuna Emma oli üles kasvanud Niederhöchstadti näotus ridamajaasumis, oli ta sellesse suurde ärklite, tornikeste ja valgete aknaraamikestega punastest tellistest päevinäinud majja esimesest pilgust armunud. Talle meeldisid kõrged ehiskrohviga salongilaed, klaasitud raamatukapid, põrandate ornamendid, kaarjad ja peenelt töödeldud trepimademed. See kõik oli hurmav. Floriani ema ütles, et maja on rokokoostiilis, Florian ise aga nimetas seda põlglikult piparkoogimajaks. Tema meelest oli see ülepaisutatud kitš ning Emma kahetsuseks polnud tal plaanis siia ka igavesti elama jääda. Emma ise oleks võinud jääda siia elu lõpuni.

      Villa asus suure pargi servas, mis ulatus metsani. Otse selle kõrval asus Sonnenkinderi ühingu elumaja. Enne seda, kui Floriani isa möödunud sajandi kuuekümnendatel ühingu asutas, oli siin olnud vanadekodu. Hiljem sai ühing enda valdusse ka vastasmaja, kus praegu asusid juhatus, lasteaed ja koolitusruumid. Tagapool pargis olid kolm eraldi juurdepääsuteega madalat maja, milles elasid Emma äia lähimad kaastöötajad oma peredega. Keskmine maja oli tegelikult kunagi ehitatud Floriani jaoks, kuid kuna too otsustas kodust lahkuda, oli ka see nüüd välja üüritud.

      Emma oli autos kingad jalast võtnud. Säärase kuumusega läksid tal juba päeval pahkluud ja jalad paiste, õhtuti oli aga peaaegu võimatu kingadega käia. Puutrepp nagises ta raskuse all. Ta nägi kolme tiivaga korteriukse suitsuklaasist ruutude taga valguskuma. Emma tegi ukse vaikselt lahti ja hiilis kikivarvul sisse. Florian istus sülearvutiga köögilaua ääres. Ta oli nii keskendunud, et ei märganud naist. Emma seisis hulk aega ukselävel ja vaatas Floriani teravat profiili. Kuus aastat pärast tutvumist suutis see vaatepilt teda endiselt lummata.

      Toona Etioopia laagris tutvudes ei olnud tegemist armastusega esimesest silmapilgust. Emma oli olnud projekti tehniline juht, mees aga tema abiline meditsiini alal. Esimesest päevast peale nad ainult tülitsesid. Mehe jaoks ei toimunud miski piisavalt kiiresti ning Emmat vihastas Floriani ülbus ja pealetükkivus. Polnud sugugi lihtne toimetada ravimeid ja tehnikat kohale mööda sadu kilomeetreid laiuvat maastikku. Nad ju töötasid sama asja nimel ja kuigi Florian Emmat kohutavalt ärritas, avaldas mees naisele arstina sügavat muljet. Oma patsientide nimel töötas Florian täieliku kurnatuseni, mõnikord 72 tundi järjest, ja häda korral tuli tal improviseerida, et ainult saaks aidata ja ravida.

      Doktor Florian Finkbeiner ei sallinud leiget suhtumist – ta oli ihu ja hingega arst ning armastas oma ametit. Kui ta ei suutnud inimelu päästa, võttis ta seda isikliku lüüasaamisena. Just tema loomuse vastuolud haarasid Emmat aeglaselt, kuid kindlalt oma lummusse: ühelt poolt oli mees kaastundlik inimesearmastaja, teisalt aga kaalutlev skeptik, kes võis muutuda suisa küüniliseks. Mõnikord vajus Florian sügavasse kurvameelsusse, mis võis muutuda depressiooniks, kuid ta võis olla ka vaimukas, võluv ja ääretult seltskondlik. Lisaks oli ta ilmselt parima välimusega mees, keda Emma kunagi kohanud oli.

      Kui Emma ühele naiskolleegile tunnistas, et on Florianisse armunud, oli too teda hoiatanud. Kui sa ei taha õnnetust kaela, hoia Florianist käed eemal, oli kolleeg öelnud. Florian tassib kogu maailma probleeme endaga kaasas. Ehkki, sinu abistajasündroomi arvestades võib ta sulle olla ka just õige mees, oli kolleeg pilanud. Selle jutu peale tärganud kahtluse oli Emma kiirelt alla surunud. Tal tuli jagada Floriani tolle töö ja patsientidega, kuid see, mis jäi üle, oli tema jaoks piisav. Nähes oma meest niimoodi laua ääres istumas, täitis ta südant õrnus. Tumedad lokkis juuksed, habemetüügas põskedel ja lõual, soojad tumedad silmad, tundlik suu, õrn nahk kaelal.

      „Tere,” ütles ta vaikselt. Mees võpatas ehmunult, vahtis talle otsa ja pani arvuti pauguga kinni.

      „Jumal hoia, Emmi! Pead sa niimoodi ehmatama!” pahvatas ta.

      „Vabandust.” Emma vajutas lülitile. Lae halogeenlambid ujutasid köögi üle ereda valgusega. „Ma ei tahtnud ehmatada.”

      „Louisa virises terve õhtu,” ütles mees tõustes. „Ta ei tahtnud süüa ja kurtis kõhuvalu. Lugesin talle paar juttu ette ja nüüd ta magab.”

      Ta kallistas naist ja suudles teda põsele.

      „Kuidas su kokkutulek läks? Oli tore?” küsis Florian ja pani käe ta kõhule. Ta ei olnud seda enam ammu teinud. Veel pisut rohkem kui viis nädalat, siis oli see algusest peale keeruline rasedus läbi. Florian ei olnud

Скачать книгу