LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ta siin. Ta läheb sisse ja ütleb tere. Ta on meeldiv ja põgeneb kohe esimesel võimalusel, nii et see ei mõjuks ebaviisakalt, tagasi oma kontorise, võtab auto ja sõidab koju. Üks klaas veini, tõotas ta endale. Selle elab üle. Võib-olla on too mees – mis iganes ta nimi oligi – päris tore.

      Ta seisatas paanikas. Mis selle mehe nimi oligi? Pagan. Igavene jama. Ta kõndis edasi, kuigi ta aju üritas lähimälust midagi esile manada. Andrew? Algas A-ga. Adam? Just. Adam. Adam midagi, mis ei jää talle elu seeski meelde. Võib-olla müüb autosid. Mees on temaga umbes ühevanune, lahutatud ja võib-olla blond?

      Ta mõtles, et õigupoolest peaks ta pühendama rohkem aega profiilidega tutvumisele. Ta vaatas baaris ringi ja lootis, et näeb kedagi, kes tundub häguselt tuttav.

      Üks mees tõusis talle naeratades püsti. Mees oli pisut üle meeter kaheksakümne, tumedate juuste ja silmadega ning vildaka naeratusega. Ta oli päevitunud ja heas vormis, kuid mitte tähelepanu tõmbav. Ja mees vahtis teda niisuguse näoga, nagu istuks tal ahv pea peal.

      Ta üritas kõigest väest nagu muuseas üle õla tagasi vaadata veendumaks, et talle ei järgne näiteks Taylor Swift või keegi muu, kes paneb täiskasvanud mehe niimoodi jõllitama. Oma arust ei näinud ta kedagi. Nii et läks edasi ja lootis parimat.

      „Shannon?“ küsis mees, kui ta lähemale jõudis.

      „Jah. Tere.“

      „Mina olen Adam.“ Mees ulatas käe. „Tänan, et minuga kohtuma tulid.“

      Mees vahtis teda endiselt pilgul, mis pani Shannoni mõtlema, kas ta unustas enne tulekut peeglisse vaadata ja tal on spinat hammaste vahel või on tal selle viie minutiga, mis tal kulus kontorist siia tulekuks, nina peale soolatüügas kasvanud. Ta ei saanud ju oma pildist nii väga erineda. Ta oli pannud saidile üles tööasjus tehtud foto. Ei midagi sellist, mis paneks liigseid lootusi hellitama.

      Nad võtsid istet.

      Oliivid oli sedasorti restoran, kus käisid nii kohalikud kui ka turistid. Baar oli hea valgustusega, siin ei tundnud end nagu tavalises odavas söögikohas. Lauad olid üksteisest nii kaugel, et polnud vaja karta, et teised su juttu pealt kuulavad. Restoran oli peenemat sorti, kuigi mitte liiga peen, ning menüü oli üsnagi eklektiline. Kui jätta välja mõned maalid oliividest ja martiiniklaasidest, polnud sisekujundusega vinti üle keeratud.

      Shannonile meeldis see koht esimeseks kohtumiseks, sest ta käis siin parasjagu nii tihti, et tundis personali ja teadis kõiki siinseid väljapääse. Kui esimene kohtumine nihu läheb, võib ta kellegi appi kutsuda või plehku panna. Ühtlasi oli see kontorist lühikese jalutuskäigu kaugusel, mis tähendas, et ta ei pea muretsema, kas võib enne rooli istumist veel teisegi klaasi võtta. Kui on aeg lahkuda, aga tema pole valmis rooli istuma, siis saab ta minna tagasi kontorisse ja teha midagi mõttetut seni, kuni on valmis sõitma kuueminutilise autosõidu kaugusel asuvasse korterisse.

      Adami pilk oli ainitine. Shannon ei suutnud seda kauem taluda.

      „Sa vahid mind,“ ütles ta, üritades seda teha nii sõbralikult kui võimalik. „Kas midagi on valesti?“

      Mehe silmad läksid suureks, ta keeras pilgu kõrvale, kuid suunas siis uuesti tähelepanu Shannonile. „Ei. Anna andeks. Pagana pihta, ma olen ikka täielik idioot. Asi on lihtsalt... sinus. Vau! Sa saatsid pildi ja see oli nii hea, et ma arvasin, et tegu peab olema eksitusega. Aga kui ma sind nüüd nägin ja sa oled elusast peast veelgi ilusam...“ Ta jäi vait ja köhatas.

      „Kas alustame otsast peale või tahad sa ära minna?“

      Mehe nägu ilmutas ühteaegu meelehärmi ja lootust. Shannon üritas meelde tuletada, millal oli viimane kord, kui keegi tema välimuse pärast nii endast välja läks. Ta teadis, et on üsnagi ilus, ja kui ta end kokku võttis, võis ta end veelgi ilusamaks teha, aga selline naine ta küll ei olnud, kelle pärast mehed kõneoskuse kaotaksid. Või vahtima jääksid.

      Ta naeratas. „Võime otsast peale alustada.“

      „Tore. Annan endast parima, et sulle mitte hirmu nahka ajada.“ Mees naeratas. „Tore sinuga kohtuda, Shannon.“

      „Nii tundub tõesti.“

      Mees viipas muheledes ettekandjale. „Mida sa juua soovid?“

      Shannon tellis klaasi punast majaveini, mees viski. Ühtlasi tellis mees ka juustu-puuvilja vaagna. Kui nad taas omaette jäid, naaldus Shannon toolile.

      Ta leidis, et mees on kena. Pisut kohmetu, mis tähendas, et ta ei käi just sageli kohtingutel. Vähemalt pole ta mängur. Neid polnud tal oma ellu rohkem vaja. Lahutatud, kui ta õigesti mäletas.

      „Nii, Adam,“ ütles ta. „Räägi mulle endast.“

      „Mida sa kuulda tahad?“

      Kõike, mis profiilis kirjas, mõtles Shannon soovides, et oleks pisut rohkem tähelepanu pööranud. Asi oli selles, et talle ei meeldinud internetikohtingud. Tema eeldas, et teenusepakkuja skriinib mehed läbi, ja tahtis seejärel mehega isiklikult kohtuda. Ta ei saanud e-kirjadest ja paarist telefonikõnest nii palju infot, et teha sellest järeldusi, kuidas see inimene võiks näost näkku tunduda.

      „Kas sa elad siinkandis?“ küsis Shannon.

      „Muidugi.“ Mehe näole ilmus taas naeratus. „Ma olen siinsamas Mischief Bays sündinud ja üles kasvanud. Enamik mu sugulasi elab endiselt siinkandis, mis tähendab, et mul on keeruline midagi kokku keerata.“

      „Kas sa üritad sageli midagi kokku keerata?“

      Naeratus asendus naeruga. „Loobusin sellest juba teismelisena. Ma ei oska valetada ja jään kohe vahele, kui piiri ületan. Nii et ma ei üritagi enam seda teha.“

      Ta naeratus kustus. „Ega sinule ometi pahad poisid meeldi?“

      Olid meeldinud ja Shannonil olid selle tõestuseks südames ka armid. „Enam mitte. Teoorias on nad suurepärased, aga elu on midagi muud kui teooriad. Elu tähendab tõelisi inimesi, kes leiavad aega kohale tulla.“

      „Nõus.“

      Nad istusid väikeses lauas teineteise vastas. Adam kummardus Shannoni poole. „Sina töötad finantsalal?“

      „Jah. Ma olen ühe tarkvarafirma finantsjuht.“

      Ta üritas rääkida normaalsel toonil, kuna teadis, et niipea kui ta oma tööd mainib, võtab ta kohe kaitsva ja uhke hoiaku. See oli parimal juhul ebamugav kombinatsioon.

      Häda oli selles, et mõnele mehele ei meeldinud ta edukus, mõnele mõjus see jälle pelutavalt. Mõni oli näinud selles võimalust kerget elu elada, kuid õnneks ei varjanud nad eriti lootust, et neid üleval peetaks. Need, kes kiitsid heaks selle, et tal on elus hästi läinud ja ta on kõvasti tööd teinud, olid sageli sellised, kes eelistasid pikaajalisi suhteid, kuid neid tuli harva ette ja seega oli neid ka raske leida.

      „Kas järgmiseks ihaldad presidenditooli?“ küsis Adam.

      Shannon naeratas. „Ei. Minule meeldib olla tšekiraamatu kuninganna. Mulle meeldib asjade finantskülg.“ Ta kummardus häält langetades mehele lähemale. „Tarkvara pole üldse minu rida. Ma käsitlen arvutit paremini kui nii mõnigi teine, aga see pole mulle kergelt kätte tulnud. Sa peaksid nägema neid tudengeid, keda me igal aastal tööle võtame. Lihtsalt rabavalt targad! Aga sina?“

      „Mina ei ole rabavalt tark.“

      Shannon puhkes naerma. „Tänan seda minuga jagamast. Pidasin silmas, et mis tööd sina teed?“

      „Ah et tööd. Minu perekond on ehituses. Peamiselt suured projektid. Kontorihooned, hotellid. Praegu olen ühe hotelli projekti töödejuhataja. Hotell tuleb lõuna poole Marina del Reysse. Väga kallis, kakskümmend korrust.“

      Vinge, mõtles Shannon. „Töödejuhataja töö tähendab suurt vastutust.“

      Adami nägu läks naerule. „Ma kamandan teisi ja ütlen, mis tuleb teha. See on palju parem kui päris töö.“

      Ettekandja

Скачать книгу